Laps: "Emme, mispärast on mul kodus nii palju mänguasju?"
Ma: "No emme on toonud ja issi on toonud ja vanaemad on toonud."
Laps: "Sõbrad ka."
Ma: "Jaa, sünnipäevaks on toodud ja jõuluvana on ka toonud."
Laps: "Aga miks neid nii palju on?"
Ma: "Kas sa tahad, et oleks vähem?"
Laps: "Jaa."
Ma: "No siis me saame osa neist viia teistele lastele, kellel on vähe või pole üldse."
Laps: "..."
Ma: "Mis sa sellest arvad?"
Laps: "Ei, ma ikka tahan, et mul palju oleks."
Paps: "Napilt läks, peaaegu oleks näkanud."
***
Ise vahel ei märkagi, et neid nii palju oleks. Kui tuba on korras ja iga asi omal kohal, siis polegi ju. Aga kui tihti ikka neljasega oleks tuba korras ja iga asi omal kohal? Jep. Vahepeal korjan pisividinaid ja katkisi juppe kokku ja panen eest ära. Aga neid tuleb ka kogunaeg juurde. Mis liigub, see kulub ja lõpuks ongi jupid taga. Pisarad muidugi ka. Aga siis tuuakse emme või issi juurde mänguasjahaiglasse. Mis parandamisele allub, selle saab tagasi. Mis ei allu, see kõrvaldatakse vaikselt. Alustame mänguasjadest, harjutame mustri sisse. Ja siis ei ehmatagi nii koledasti, kui avastame, et kehtib ka inimestele. Mis silmist, see südamest. Kes liiga kehvake, saadame jalust ära. Diskreetselt surema. Elu on selline.
Muinasjuttudest on muidugi juba selge, mis värk selle suremisega on. Alguses sureb mõni ema või isa, vanaema. Vana kuningas. Elsa ja Anna vanemad, sest muidu poleks ju ülejäänud lugu. Oleks, et elataks enne koos terve elu ära, enne kui keegi surema hakkab. Kust otsast see muinasjutt on? See pole enam muinasjutt, see on muinasjutu viimane lause - elasid õnnelikult elu lõpuni. Aga nendegi elu võis lõppeda juba siis, kui järgmine põlvkond oli küllalt vana, et iseseisvalt seiklema hakata. Ju siis oli vanasti liiga palju inimesi. Et tuli muist kõrvaldada. Nagu meil mänguasjadega.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar