Feministlik ulme ja igamehe düstoopia

Pea pole prügikast, kuhu saab kõik tarbetu visata. Sellest on väga kahju, sest näiteks praegu ei anna rahu see, mis film või raamat see oli, kus keegi, ilmselt peategelane, oma filmi/raamatu/uurimistöö pitch’i tehes pidi käigult ümber mõtlema, et ei-ei, tema valitud teema pole kaugeltki nii triviaalne, kui käsitleda Shakespeare’i mõjusid TS Eliotis. Oo ei, senjoor rahamees/kirjastaja/õppetool, vastupidi, hoopis TS Elioti mõjusid Shakespeare’i teostes on kavas välja tuua. Aga kuidas see võimalik peaks olema, uuritakse, kui vana S kirjutas mitusada aastat varem? Ei tea, kas tal oli ajamasin, et ta Elioti lugenud oli, naersid lugupeetud otsustajad. Väga lihtne - igaüks on ju tuttav Elioti “Waste Landiga”. (Eks ole, ikka laiendame isikliku kogemuse ju üldsusele ja üllatume, kui teistel polegi sama taust ja samad teadmised. Aga see pole hetkel point, sest...) Ja kui me oma 20. sajandi lõpuks omandatud teadmiste pagasi otsas istudes jälle S-i ette võtame, siis puhtalt seda ei loe. Ikka läbi “Ahermaa” Shakespeare’i käsitluse. Ikka “Tempestit” lugedes viskab sisse, kuidas Eliot sellele viitas. Kiideti stsenaarium/raamat/uurimisteema heaks ja anti palju pappi, sest mäherdune fantastiline ja uudne lähenemine.

Kuna mulle ei meenu, kust see mõte pärineb, kardan, et kuskilt napakast kohast, mis mu oma piiratust ja kehva maitset näitab. No Bridget Jones või pornoversioon Bridget Jonesist. (Ma võiks ju väita, et see viimane on kirjanduslik liialdus, aga kes mind usuks. Ja nagunii on see versioon olemas. Kõigest on pornoversioon olemas. Sest maailm lihtsalt on selline.) Kui keegi teab, öeldagu. Isegi kui pole Oscari-filmi kõrvalliin ega kirjandusklassika. Elan üle. Tõesti tahaks ise ka teada.

Seda eelnevat meeles pidades, Naomi Aldermani “The Power”.

“Powerit” võrreldakse Atwoodi “Handmaid’s Tale’iga”, Atwood olevat Aldermani julgustanud seda kirjutama, kui too kahtles, kas ikka tasub. Ma usun, et ma oleks pidanud sellest raamatust saama mingi muu järelduse, kui et “paras neile”. “Said nüüd.” Võib-olla see on mu see esmane reaktsioon, mis ei näita, mis inimene ma olen. Aga kui see ongi see teine, korrigeeriv mõte? Ehk oli esimene mõte, et nii ei tehta teistele? Ja siis alles parastamine? Olen kes olen, eks ma lepin lõpuks sellega, et ma selline olen. Aga kahju on, ei, jõuetu on see teadmine, et mitmeski paigus maailmas, ka siinsamas “tsiviliseeritud läänemaailmas” koheldakse naisi nii, nagu seal mehi lõpuks. Et naised peavad igapäevaselt kartma neid pisiasju nagu Tunde lõpuks. Mitte provotseerima. Mitte olema.

Ja kui pärast seda raamatut, pärast enesele teadvustamist, et “paras neile”, tulla tagasi ulmest olmesse ja võtta ette mõni Oksanen näiteks, siis muidugi kumab veel eelmine elamus läbi. Ja see “paras neile” süveneb, selles valguses, mis on naiste kogemus suurest osast ajaloost. Üldistatuna, kokkuvõtlikuna. See ulmeline naiste väega maailm, mis kiiresti düstoopiaks käest läks, as they do, kui siinsest heteronormatiisest-patriarhaalsest mudelist hälbivad, on ju tegelikult päris. Mis siis, et mitte igamehe düstoopia. Kellegi jaoks siiski.

Tegelikult on probleem pigem selles, et palett jäi puhastamata. Muidugi mõjutab järgmise ampsu maitset. See puhastav lonks vett espresso-sõõmu otsa. Mis see üldse oleks? Aidake piiratud silmaringi avardada.

Väga hea raamat oli. No need kõik olid. Aga pärast “Ahermaad” pole “Torm” enam sama.