2019

See on jälle see postitus, et kui muud ei taha ega suuda, et blogis liikumist oleks, siis seda ikka. Aga võibolla peakski just sellist staffi täis olema? Nagunii enda jaoks kirjutan. Igatahes.

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud?

Võtsin pikaks ajaks haiguslehe. Parem mõneks ajaks pingile kui eluks ajaks mulla alla. Istutasin lilli ja säilitasin neid enam-vähem elusana. Läksin teraapiasse. Ja trenni.

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?

Ma ei mäleta, et oleks lubadusi andnud. Eesmärke püstitasin küll. Kümme kilo kaalust alla. Sain viis ja sedagi peamiselt kõhuviirusele ja depressioonile. Aga kuus kuud olen viisakalt trenninud sellegipoolest. Lugeda läbi raamat nädalas ja dokumenteerida see oma lugemisraamatutwitteris. Dokumenteerimine katkes kevadel ja rongist jäin maha suvel. Aga pusin edasi. 

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?

Üks sõbranna beebi, keda ootasin, sündis Zürichis, ja teine, võõras beebi, keda paljud blogilugejad rõõmuga ootasid, sündis Metzi kandis. Vabandan, kui kellegi beebi ununes, aga mu mälu pole haigusest tingituna enam isegi mitte sõel vaid nagu korvpallirõngas (ilma võrguta...)

4. Kas keegi su lähedastest suri?

Ei meenu. Taas, vabandan, kui kellegi lein on ununenud...

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puudus aastal 2019?

Piisav keskendumisvõime lugemaks raamatuid rohkem kui kahe lehekülje kaupa. Tervislik kogus pohhuismi. Töö ja eraelu tasakaal. Piisav ööuni. Kuuene veinijahutuskapike. Tervise puudumisele ja perelaiendamisele kulunud sääste tahaks ka tagasi koguda. Aeg endale.

6. Mis riike külastasid?

Hispaania, UK, Prantsusmaa, Luksemburg. Saksamaa, Holland. Tavalised kahtlusalused. Ei tea, kas peaks siia Eesti ka panema? Taani, Rootsi.

7. Mis kuupäev aastast 2019 jääb igaveseks su mällu? Miks?

Ei meenu küll midagi sedasi. K pakub, et äkki see on selline sündmus, et me 1. märtsil kolisime. Kas see just igaveseks meelde jääb, aga elumuutus ikka.

8. Mis on selle aasta suurim kordaminek?

Olen kuulnud kiitust, et abi otsisin. Ise pole veel veendunud, et see õige otsus oli, aga parem ikka proovida, ähk aitab.

9. Mis oli su suurim läbikukkumine?

See, et ma ennast depressioonist välja ei saanud mõelda kõrvalise abita, nagu suured suunamudijad kelgivad.

10. Kas sa olid haige või said mõne vigastuse?

Peast haige.

11. Möödunud aasta parim ost.

Kupsik.

12. Kelle käitumine teenib sult aplausi?

Abikaane. Ta on päris tubli vahel.

13. Kelle käitumine ajab südame pahaks?

Abikaane. Ta on päris nõme vahel. 

14. Kuhu läks enamik su raha?

Ravile. Lastele.

15. Mis sind möödunud aastal tõeliselt elevusse ajas?

Ei ajanudki miski.

16. Mis lugu jääb alatiseks aastat 2019 meenutama?

Ma ei ütleks, et 2019 aastal oleks olnud midagi, mille pärast seda alati meenutada.

17. Võrreldes eelmise aastaga, oled sa:

i. õnnelikum või kurvem? Sama.

ii. kõhnem või paksem? Sama. Kaal on väiksem, suurus sama.

iii. vaesem või rikkam? Sama. Ainult ilma säästudeta.

18. Mida sa soovid, et oleksid rohkem teinud?

Lugenud.

19. Mida sa soovid, et oleksid vähem teinud?

Õnnetu olnud.

20. Kas sa armusid aastal 2019?

Ei.

21. Kui palju üheöösuhteid?

Ei.

22. Mis oli su lemmik sari või telesaade?

Brooklyn 99 on vist ainus, mida olen olnud võimeline vaatama oma vähenenud kognitiivse kapatsiteediga.

23. Kas sa vihkad kedagi täna, keda sa eelmisel aastal samal ajal ei vihanud?

Eip, vihkasin ennast eelmine aasta ka.

24. Parim raamat, mida lugesid?

“Britt Marie oli siin”. Ports ulmekaid ka, mis mõnusad olid.

25. Mis oli su suurim muusikaline avastus?

Billie Eilish vist. Ei olnud suurem asi uue muusika aasta.

26. Mida sa tahtsid ja said?

Lepingu. Aga vahel on nii, et sa arvad, et tahad midagi ja siis saadki selle ja siis avastad, et vbl oleks parem olnud, kui ei oleks seda saanud.

27. Mis oli selle aasta parim film?

Eee. Vist ainus film oli tõde ja õigus, konkurentsi puudumise tõttu siis ka parim. Vaata: vähenenud kognitiivne kapatsiteet.

28. Mida sa tegid oma sünnipäeval, kui vanaks said?

Käisin ühe tuttava üllatuspeol. Tasuta synnapidu!

29. Mis on see üks asi, mis oleks teinud aasta nii palju paremaks?

Korras tervis.

30. Kuidas sa kirjeldaksid oma selle aasta moestiili?

Kõik-jupid-on-kaetud

31. Mis sind mõistuse juures hoidis?

Ravimid. Mu lapsed.

32. Milline kuulsus sel aastal kõige rohkem sulle meeldis?

Need Briti koonipärijalapsed ja kuldaväärt Briti jm koomikud, kes on võtnud päevapoliitikat pilada. Otseselt ei ole võimeline kursis püsima uudistega, aga tänu neile pole rongist päris maha jäänud.

33. Milline poliitiline küsimus sinus enim tundeid tekitas?

Brittidest on kahju. Ameerikas vangis peetavatest lastest on kahju. 

34. Keda igatsesid?

Ennast. Midagi sõnulseletamatut.

35. Kes oli parim uus tutvus?

Psühhoterapeut.

36. Ütle meile üks elu õppetund, mida sulle 2019 õpetas.

Keegi ei täna sind, kui sa ennast tööga ära tapad.

Nii et jah, sügavat ja huumorist pakatavat lugemist siit ei tulnud. Vaata ka: vähenenud kognitiivne kapatsiteet. Jõulud on läbi. Peaks raamatukokkuvõtte ka tegema ja. Oli mis oli. Kohe on uus aasta ja homme on uus päev. Šveitsi R ütleb siukse jutu peale, et kohe näha, et keegi on teraapias käinud.

Sada salli, tuhat tuju

Lubati lahkesti levitada ja vastata ja kuidagi peab sellel blogil ju hinge sees hoidma, kuni ma ära otsustan, kas ma tahan seda edasi kirjutada või ei. Sedagi teksti olen kaks nädalat rinnal soojendanud. Aga las ta olla. Minna. Mida iganes.

Kelle rõõmuks sa riietud? Enda, oma partneri, kolmandate isikute? 
Jah. Selles mõttes, et jah, ma riietun. Enda rõõmuks, K rõõmuks, sõprade ja võeraste rõõmuks. Kui poleks vaja, üksikul saarel, soojas kliimas, kus pole midagi teravat ja kõik on pehme, siis ei riietuks ka. Aga elu on selline. Las siis teeb juba rõõmu. Mugavusega. Värvidega. Mustritega. Ma kannaks muidu hea meelega ainult musta, aga mu lemmikvärv on vikerkaar, nii et garderoob on kompromiss.

Kas riietumine on sinu jaoks väljakutse? 
Minu riietumisstiil on “kas see on puhas? Sirge ja paras? Katab kõik vahvad jupid ära?” Nii et selles mõttes ei ole. Aga kui oled mitu aastat järjest sügavamasse depressiooni vajunud ja keegi teine majas ka ei märka üleajavaid mustapesukotte masinasse pista, siis on paras väljakutse küll nende üksikute puhaste rõivajuppide kokkuajamine ja -sobitamine.

Sinu stiili-iidol(id)? 
Iidolina ei oska kedagi kuulsat määratleda. Mõned kolleegid on imehea maitsega ja tänaval vahel salaja pildistan kedagi, kellest šnitti võtta. Tavalised inimesed.
  
Sulle pakutakse võimalust tasuta omandada üks riietusese vabalt valitud kuulsa moemaja/moekunstniku loomingust. Niisiis…? 
Kui mul selline võimalus oleks, siis helistaksin mõnele moe- ja stiiliteadlikumale tuttavale ja paluksin abi. 

Mitu paari jalanõusid sul on, kaasa arvatud toasussid ja flipflopid? 
Kahed madalad saapad (pruun, must), kahed u 3-4 cm kontsaga kingad (punane, must), kahed tennised (punased Mustangid, hallid Mustangid), madalad rihmikud, kolmed madalad kingad (pruun, hall, sinine), kolmed tossud (kahed jooksu, ühed jõusaali), kolmed soojad toasussid. Eestis oli põrandaküte ja null paari toasusse. Siin on soojenduseta kivipõrand. Kokku 15. Ei, 17. Kahed varbavaheplätud ka, mis mulle kunagi kingiti, aga mida ei kanna mujal kui ujulas ja sinna unustan alati kaasa panna.

Aga mitu paari kontsaga kingi?
Kahed, 3-4 cm.

Sinu garderoobi kõige kallim ese?
Nahkjope. Plastjope, tegelikult. Mis see enam päris nahast oleks? Aga kuradi kallis oli ikka. 

Ei, pulmakleit oli kallim. Pulmakleidi kohta üsna odav.

Sinu garderoobi kõige odavam ese?
Mida laiemaks ma kasvan, seda laiemaks ema ees kasvab. Vahel käin tema kapis “šoppamas”. Tasuta. Need asjad.

Mida kannad öösiti? 
Pidžaamat. 

Millele sa ei suuda “ei” öelda, kuigi tead, et sul neid kodus kapis rohkem, kui eluajal ära kanda jõuad? 
Sallid... “Naisterahva meel on muutlik, sada salli, tuhat tuju,” leelotas kunagi üks kolleeg, miis, kui tavapärase asemel ootamatult kastanpruuni juuksepahmakaga tööle ilmusin. Hiljaaegu viisin kastitäie sooje ja poolsooje salle pagulaste heategevuskohta, aga ikka on suur (SUUR) sallikorv ääreni.

Kõige maitsetum riidetükk, mida sa kunagi kandnud oled?
Kelle jaoks? Kellegi jaoks on minu maitse kindlasti maitsetu. Eri aja minude jaoks ka. Aga ma ei tegele selliste asjadega, kui on puhas, paras ja katab lõbusad kohad, siis käib küll.

Millist riietuseset sa (enam) iialgi selga-jalga ei paneks, löödagu või maha? 
Ära iial ütle iial. Välja arvatud et valge pulmakleit ilmselt läheks siia hästi.

Milliseid värve sa hea meelega kannad?
Jah.
  
Ja milliseid värve sa kohe kindlasti ei kanna?

Teatud valge ja beeži toonides paistan veel haiglasemalt plass kui tavaliselt, neid ei kannaks. Aga kui on puhas, paras ja... teate küll.

Millisest olemasolevast riietusesemest sa mingi hinna eest ei loobuks? 
Kõigel on hind. Asjadel vähemalt.

Oled sa endale ise rõivaid õmmelnud? 
Jah. Väga hästi välja ei tulnud, aga kandsin ikka, oli selline eluetapp, hilisteismeiga. 

Räägid ehetest ka? 
Abielusõrmus alati. Fitbit vahel. Terve rida üksikuid kõrvarõngaid, mille paariline on “kuskil”. Ema kingitud värviliste kividega keed-võrud.

Millist dekoratiivkosmeetikat kasutad? 
Mul on kotis üks roheline läbipaistev huulepulk, mis peale pannes roosaks läheb. Ma väga roosat ei kanna, aga äge vidin on.

Hea meelega teeks mingi kena nude asja iga päev, aga ei oska. Ja aega ei oska ka selleks leida muu kaose sees.

Ning last but not least – milline oli sinu viimatine raju imagomuutus? 

Siis kui Erasmuseks minnes poisipea ja tuulitukka tegin? Või erasmusest tulipunase sonksiga tagasi tulin? Või baka esimesel aastal blondi mopi mustaks värvisin? Ammu, sõnaga. Ei viitsi enam.

Ei viitsi enam. Selle lasen oma hauakivile graveerida. No tenía más ganas. Stop the world, I want to get off. Teraapias läheb kenasti tänan küsimast. 

Kuidas?

Kuidas teha pumpkin spice lattet või kaneeliga kohvi nii, et maitseainepudi peale ujuma ja hammaste vahele ei jääks?

Pane maitseained kohvipuru sekka enne kohvi keetmist.

Kuidas vähem laste peale karjuda? 

Pane endale visuaalsed meenutused kriisikolletesse - näiteks riputa kollasest/sinisest/lapse lemmikvärvi paberist lõigatud südamed välisukse juurde, söögilaua juurde, lastetoa uksele - kui seda näed, tead, et siin võib kops üle maksa minna ja hoiad end topelt rahulikuna.

Kuidas pulte mitte kaotada, kui sul on kodus väiksed lapsed?

Kleebi pult suure puust lusika või mõne pehme mänguasja käpa külge - siis leiad maja pealt ja mänguasjakastist paremini üles.

Kuidas improkomöödia sust parema lapsevanema teeb?

Sest sa ütled rohkem “jah, ja...” ja vähem “ei, aga” ja “jah, aga”. Lapsel on sellega lihtsam kaasa minna ja ta tunneb end väärtustatuna.

Kuidas kasvatada enesekindlat ja probleemidele lahendusi leidvat last?

Õpeta ja seleta vähem ja küsi rohkem tema eesmärkida ja võimalike lahenduste kohta.

Kuidas suurendada võõrkeeles sõnavara?

Loe, loe, loe, loe. Ja siis loe veel.

Kuidas lihtsalt rinnaga toitmist lõpetada?

Ema peab nädalavahetuseks spaasse minema ja isa või muu mitteimetav lapsevanem kannatlikult pudelit pakkuma.

Kuidas lapsega mängida nii, et kõik rahul oleks, aga sul on sada asja teha v sa ei viitsi?

Pane taimer 20 minuti peale ja mängi sajaga. Sellest enamasti piisab mõlemale. Siis nihverda minema või lase edasi.

Kuidas küsida, kuidas lapsel koolis läks, et ta ei vastaks lihtsalt “hàsti”?

Ära küsi. Räägi talle hoopis oma päevast ja mingil hetkel hakkab ta sulle enda omast rääkima. Ja enne uinumist tuleb ka feelingsdump, kui sa oled valmis kuulama.

Kuidas tekitada olukord, et sul pole pikka aega mustmiljon lugemist ootavat brauseritääbi lahti?

Keegi ei tea.

Kuidas saada üle depressioonist?

Mine arsti juurde. Kohe, kui mõtled, et äkki peaks. Siis peabki. Mitte siis, kui tahaks juba rongi ette astuda. Arst annab rohu. Sellest üksi ei piisa. Otsi terapeut (nimeta seda kelleks tahes, psühholoog, psühhoterapeut vms). Kui esimene ei sobi, otsi uus. Sa ju esimese inimesega, keda tänaval kohtad, ei sõbrune/abiellu/kiindu. Leiad, ja saad terveks aja jooksul. Võluvitsa pole.

Põhimõtteliselt kognitiiv-käitumisteraapia in a nutshell. Sõltumatute ekspertide poolt teaduslikult tõestatud. Aga igal reeglil on erandid, sosistab salakaval ja valelik haigus. Ära kuula teda! (Ja selllega seoses, et käitu minu sõnade, mitte tegude järgi...)

Kas Hispaania on lapsesõbralik?

On ikka, kuidas siis muidu! Lapsed elavad täiskasvanutega samas ajas - keegi ei sunni kell 19-20 magama, kui õhtusöök on alles 22. Nii saabki keskööl kolmerattalistega kortermaja siseõuel rallida. Täiega äge ju, oleks isegi laps Hispaanias. Lisaks, igal sammul näed mänguväljakuid. Rannad on (enamasti vana)vanematega mänguhoos lapsi täis. Restodes on oodatud, titetoolid nurgas ootel. Võõrad onud-tädid plutiutitavad ja võtavad neid nagu elu loomulikku osa, mitte nõmedat häirijat. 

Minu pere Hispaania

Ja siis ma tulin lastega Hispaaniasse ja mis ma oskan kosta? Küll need sõnad maitsevad ikka hästi! Neid sööks teinekordki!

Kuidas sa oled lapsesõbralik, kui käruga bussi minnes tuleb laps sealt välja võtta, käru kokku panna ja koos lapsega kaenlasse. Mida vankribeebidega veel tegema peab? Jala käima või kodus passima? Eraldi piletit, muide, on ühistranspordis vaja juba alates 3ndast eluaastast. Võrduseks Belgias ja Eestis alates 6ndast (või oli Eestis lausa 7ndast?) Restodes võivad küll lastetoolid olla, aga ühegi lastemenüü otsa pole ma veel sattunud. True story! Kui küsid eraldi taldrikut, et oma portsu jagada, oled imeloom. Veidrik. Turist, noh. Kes siis lapsele süüa annab!? Naljatilk.

Minu Hispaania

Ja mänguväljakud? Nalja teete või? Need hommikust saati hispaania päikese all küpsenud atraktsioonid sobivad muna praadimiseks ja liha grillimiseks. Ma teen küll pidevalt nalja, et näe, mul laps süles, viskame värske liha grillile, aga see on sellest, et mul on selline huumorimeel, mitte et ma tegelikult tahaksin lapsele II astme põletusi (ma oleks selle karmima siia kirjutanud, aga ma ei tea peast, kas I või III on hullem).

Mulle ikka meeldivad need kalurimajakesed 💚

Või noh. Küll see vinguviiul heliseb täna heaste. Eks ta on lapsesõbralik küll. Lihtsalt mitte minu lastele, kes üksikutel kordadel saavad hispaanlaste tempos kulgeda ega pea ikkagi kell 20 põhku pugema. Me oleme lihtsalt teisiti harjunud. When in Rome, whine how they’re doing it all wrong. (And ask for some cheese to go with that whine!) Ja sooja päikse käes on ka igapäevarutiin ikkagi mõnusam kui kontekülmetavas vihmas (tsau kodustele!)

Täna lõppes kursus, nüüd on veel terve päev päikest enne, kui naaseme värskendavasse koduvihma! 

Babies and gentlemen, prepare for landing

Lastega reisimine on selleks äge, et ise käies mõtled ja vaatad, et näe, siit-sealt on teistmoodi ja midagi nagu oleks veel, aga eks nii saab ka elada ja kui oled Roomas ja nii edasi.

Aga laps läheb ja ütleb kohe: “Emme, siin lõhnavad tänavad nagu Haisuloom.”

Jep. Tere tulemast, tõepoolest!

Lastega lendamine on lõputu pillerkaar, ainult istu ja naudi! Kui keegi vastupidi väidab, pole nende Stockholmi sündroom veel pidama jäänud.

“Emme, pole midagi. Sa selleks käidki koolis, et rohkem hispaania keelt õppida. Kui sa kõike oskaks, siis poleks vaja minna.” Mu isiklik life coach.

“Ma ka oskan. Catorce. Matorce. Latorce. Entorse. Retorse.”

Näitab poes number 9 peale: “Vaata, ma leidsin nueve!” Eputrilla, pepu lilla.

Lastega reisimisel peabki selliseid hetki hästi palju tähele panema, siis jäävad head mälestused kõigile.

Kahjuks on neil puhkus ja mul ei, sest keelekursus. Ma ei tea, kas viimati oli kõndimiseks ja magamiseks rohkem aega ja sellest oli abi või ongi seekord veel intensiivsem. Karm igatahes. Vahepeal tahaks nutta, aga seda ka ei jaksa. Pealegi kräuksuvad järeltulijad piisavalt, et ma ei peagi. Tööjaotus.

Mu kohv nutab mu kohvisse, et mina ei peaks. Osav delegeerija olen, panen CVsse ka.

Pärleid pudeneb viiese suust iga päev peoga. Kahjuks pole kirja jõudnud panna ja meelde ka ei jää midagi, kui aju on keeletundides tarkust täis topitud. Jääks sellestki midagi pidama. Vabandan oma kahe lugeja ees, see suuvärk on tõesti kogu seda jama väärt, mis paljunemisega kaasas käib.

Genius/fail time.

Beebi leidis pooliku krõpsupaki. Sool. Rasv, küllastunud. Kõrvulukustav ja hingepõhjani solvunud karje (mitmuses), kui eemaldati. Feil.

Viiene sai poes valida mänguasja, leppisime hinnas kokku. Pärast pikka draamat ja Vana-Kreeka väärilist tragöödiat nõustuti ühega mitmest väljakäidud võimalustest - saab kaks asja, aga kuna üks on üllatusnukk, siis kuna talle üllatused meeldivad ja üllatuseootus “Mama, I’m so excited! Ma olen nii elevil!” Sest feel the feelings, eks.) teeb selle alles lennukis lahti - pidin nagunii midagi lennukisse üllatuseks ostma, kaks kärbest ühe eelarvehoobiga. Nagu Biz ja Theresa ütleks: “Oh my god, that’s fucking genius!” Ise olen ka uhke.

Ja beebi sain lõunaunne, veeretasin vaikselt maha. Hiljem, umbes poole tassi kohvi pealt, nägin, et niheleb ja ajab istuli, hõõrub juba silmi - veeretasin tagasi kõhu peale ja magas edasi. Vaeseke oli ennast mähkme soojakslaskmisega üles ajanud. Aga emake päästis oma teise kohvitassipoole. Genius. Ainult et kohvitass jäi käeulatusest välja. Nii et veidi feil ikka ka.

Aga siis ta pusserdas ennast jälle mu sülest maha ja põõnas edasi - st juba kolm korda pikem uni, kui siis, kui ma poleks ennast kohvitassiga teiste eest tema kõrvale vaiksesse kohta peitnud teda valvama jäänud, beebinohin ftw. Genius!

Ainult et lõpuks tegin täieliku algaja lapsevalvuri vea ja hingasin ja ajasin ta sellega ise üles. Igas geeniuses on veidi feili ja igas feilis terake geniaalset, nagu eelmine kord sedastasin.

Hea meelega läheks pärast kooli ujuma, aga lihtsalt ei jaksa. Vana inimene pole enam selliseks asjaks mõeldud. Ja nii need päevad ühte sulavad. Kui veab, jääb midagi pähe pidama ka. Kui ei, siis ei, mis nad ikka muga teevad. Homme on ka päev, küll siis vaatame, mis saab. Tere tulemast Hispaaniasse, tõepoolest!

That’s as close to swimming as I’ve got. Enne kojusõitu peaks ikka paar korda siinsest soolaveest läbi käima, säilib see vananev liha ehk veidi kauem.

Esimene Eesti sats

Neli päeva kohapeal, lennud esmaspäeva ja reede hommikul.

Mina puhkust nautimas. (Jah, naljakas. Tegelikult Ponipesa Kribu-nimeline parmupüüdja.)

Esmaspäeval südamesõpradest nõbude taasühendamine ja verivärskete nõbude tutvused. “Issand, kas sa tead, kui nunnu ta on? Kuidas ta saab nii armas ja asjalik olla?!” ahhetab kaheksane. 

Teisipäeval nõbudega “Lõvikunigat” vaatamas.

Kolmapäev nõbud randa. Esimesed lahkhelid. Silutakse üle.

Neljapäev nõbud ponisid vaatama ja teise randa. Kerged lahkhelid. Samuti omal algatusel jooksvalt silutud.

Ja reedel suured pisarad teel lennujaama ühelt poolt ja lehvitajal teiselt. Ei tea ju, millal jälle. Nii et kuigi osadele asjaosalistele tundus liig osta peaaegu viimase hetke piletid neljaks päevaks sama hinnaga per nägu, mis kogu mansaft pikema plaanimisega sai teiseks Eesti satsuks, oli muidugi sada korda seda väärt. Muidugi.

Ülehomme Hispaaniasse. Lendpere. Vabandan planeedi ees heitmete ja jalajälgede pärast ja laste ees taevaliku kiirituse pärast.

Tunniplaan saadeti juba ära. Vähemalt teste-vestlusi seekord ei eelne, sest tuntud suurus juba. Eks ma kannatan ära, mis mul üle jääb. Eelmise korraga tegin korraliku hüppe edasi. Kas ka nüüd? Kas sureme kuuma kätte ära? Kas mina annan viimased otsad end kooli ja koduste vahel jagades? Kas kas. Ah jaa, ponide allergia on mul ka. Elagu täiskasvanuelu! Sa saad lõpuks teha kõike, mis tahad, välja arvatud need asjad, mis allergiat tekitavad. Neid saab ka teha, muidugi. Teed ja nutad. Living your best life.

Genius / Fail

On selline vanemdamis-podcast, “One Bad Mother”. They get it. Neil on saatelõik “Genius / Fail / Rant”, kus kuulajad saavad automaatvastajasse sõnumi jätta, oma geniaalse vanemdamistriki või uskumatu vanemdamisläbikukkumise kohta (stiilis “Kus on lastekaitse silmad?” Meie õnneks on lastekaitses enamasti pimedad tööl. Siiski ka paljude õnnetute laste õnnetuseks. Aga pimedail on ka tööd vaja.) Või lihtsalt rant’i jätta, seda on ka vanemail vahel vaja. Aga kuna seda ma siin blogis nagunii iga kord teen, siis seekord ainult genius/fail (heavy on the fail, kes see ikka head mäletab (selleks peakski vist rohkem seda ka kirja panema, muidu jääbki ainult feil meelde, sest inimpsüühika)). 

Aga mitte ainult lapsevanema rollist lähtuvalt, vaid laiemalt. Sest inimesel on veel nii palju muid võimalusi feilida (või end geniaalsena tunda).

No näiteks. Eile tahtsin trenni minna. Laps ei taht lasta, hakkas röökima, et emme, ära mine ära. Viiene, mitte ühene. Ma pole teda ku-na-gi äraminemisega ähvardanud (kuigi paljud seda teevad (kui sa kohe hea laps pole, siis emme läheb ära. ESITEKS, laps pole hea või halb, laps on laps ja tema TEOD on head või halvad. Ja TEISEKS. Kes kurat ähvardab oma lapsi nii?? Idioodikepikesed, that’s who. Igatahes)). Kui laps lõpuks rahunenud, panen tosse jalga, uksest välja astumas. Sisetunne ütleb, et vaata korra lahtiolekuaegu. Jep, tänks, sisetunne! Laupäeviti avatud 13ni, aga kell juba 18. Feil.

Täna sain varakult sussid jalga ja ukse juurde, ainult et siis oli kell juba 12.35. Ja ka pühapäeviti avatud 13ni. Feil.

No ja siis see.

5: “Need pruutmees ja neiu seal selleks ei saanudki abielluda, et nende pered riidlesid.”

Ma: “Jah, õnneks nad said aru, et riidlemisel pole mõtet.”

5: “Pükste pärast. Miks teie issiga riidlete? Ärge ka enam riielge.”

Ma: “Eks me ka mingi sama totul põhjusel riidleme. Sul on õigus. Me peame ka aru saama, et ei ole mõtet.”

Lotte ja kadunud lohed. Ja riidlevad lapsevanemad. Fail hard.

Sellest nädalast ei tulegi ühtegi geniaalset vanemdamis- ega muud hetke meelde. Automaatselt salvestub (sest teadus!) negatiivne, nii et proovin tuleval nädalal rohkem geniaalsust tähele panna. 

Kas see läheb geniaalse alla, kui su laps vanavanematele seletab, kuidas vahel peab vait olema, sest vaikusest tulevad need kõige paremad mõtted? Nii et ikkagi kuulab, kuigi aru saada pole absoluutselt (minu ees).

Näitasime lastele vana “Lõvikuningat” (kohalik tele, ingl k, kohalikud subtiitrid), enne kui Eestisse jõudes uut viima vaatama. Läheb peale küll (viiesele, ühene surkis pildil seda karvasemat näpuga).

5, maailma saladuste avastamise näoga: “Simba küsis isalt, kas ta võib kõike teha, mis tahab, ja isa ütles ei!” Et mitte ainult tema loovust ei suruta ühsikondlikesse raamidesse, vaid ka lõviprintsidel. Live and learn.

Ah, ja see ka, et kui ühene ja ma olime kaks päeva nöha käes vaevelnud, meenus, et meil on aurumasin, millega sümptomeid leevendada ja jalavanni saab ka teha. Ei tea, kas see läheb unustamise tõttu feili alla või tänu meenumisele geniaalse alla. Ilmselt mõlema. 

Ühe geniaalne on teise feil, kui parafraseerida rahvatarkust. Ja siit ka, et tänane feil on homne geniaalne. Ja igal geniaalsel sähvatusel on omad feilid. Ja igast feilist võib kasvada geniaalne sähvatus. Jah, viimane lõik näitab juba palavikku. Seda vist, mis mul alates veebruarist on.

Natuke postituse konteksti sobimatut tööalast ka. Sest milleks meile sujuvad teemaüleminekud?