Peadpidi pilvedes

Ma ei saa.

Kuidas saab pilvine taevas niiiiii ilus olla?!

Aga kahe jalaga maa peal.

Ja välisel vaatlusel veidi lombakas.

Seespoolt… 

Katus pea kohal, toit laual, lapsed (välisel vaatlusel) terved.

Hoitud, armastatud ja päike paistab.

Ja poes oli jälle gazpacho’t!

Ja üldse. Paberimajandust on mägede kaupa, aga mäed liiguvad. Visalt, aga liiguvad.

Ja üldse. No vaata!

Mida üldse tähendab “taevasinine”? Taevas on iga päev isemoodi sinine, vahel lausa samal päeval ja samal hetkel isesuundades.

NPC

Sattusin sellise taga sõitma.

Sõitis nagu klassikaline NPC - see, kellest tuleb videomängus kõva itsiga mööda kimada.

Mina ei kimanud, sest ma sõidan nagu memmeke. Muidu ma ei sõidaks üldse, hirmud ja sundmõtted. Tahan terve nahaga koju jõuda. Teised kimasid küll. Kes siis tahaks kiirteel viimaseks jääda või üldse kehvem olla kui NPC?

Mina vist olen ka NPC. Praegu palju vähem kui enne ja pigem oma valikul. 

Elame veel.

Minu mudilane käis ka laulupeol

See 11-aastane, mitte seitsmene. Eakas mudilane.

Laps üleval paremal nurgas. Ega’s laps mingi lammas ole, et all nurgas oleks. Viimati oli lihtsam leida, läksid mitmekesi tantsupeolt rahvariietega, otsi ainult teises hääles punast punti.

Järgmine kord lähevad mõlemad. Üks MUK ja teine LAK.

Kuidas see käib? See 2028 noorte ja üld koos? Kas keegi teab? Saavad rohkem lauluaega lastekoor ja mudilaskoor? Sest nad oleks muidu ju mõlemas? Või lähevadki kaks korda vettima laulma?

Eile kooride vahetuse ajal nad ütlesid, et kaks nädalavahetust - esimesel pikalt tantsu, teisel laulu. Ikka ma ei kujuta ette.

Vahele muidugi ei saa jätta seda, mis pandeemiaga vahele jäi, sest siis ju tuleb kohe võõras võim tagasi nagu 11ndal sajandil (oli vist nii? Või hakkas 12. saj see nali pihta?), pluss 40 aastat ‘88ndast jne.

Ma ise käisin korra MUKi ja korra LAKiga.

MUKis käisin proovides kenasti vettimas ja kontserdi ajaks oli hääl hirmus ära ja palavik, ema pani käe ette. LAKiga proovides ei käinudki, sest tulime otse tantsupeolt. Või siis oli see vastupidi, kes neid segaseid ‘90ndate keskpaiga aastaid nii selgelt enam mäletaks. 

Mina. Mina ei mäleta. (Ainult seda, et need vanainimesed-laulujuhid himus noored olid.) 

Sa kindlasti mäletad!

Mis sa tegid, kui Eesti vabaks sai? Ma tahtsin ka ketti minna, aga meil polnud autot. Isa oli Toompead kaitsmas.

Aga kus sa olid, kui kroon tuli? Ma olin ema kõrval ja vaatasin, kuidas kärutäied kulunud rublasid vahetati peotäie värviliste kroonide vastu. Ema töötas toona ühes kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas üks seni tegutsev Rootsi oma, kus mul enam kontot pole. Ega ma sinna polegi kunagi kontot teinud, minu konto oli tolles kohaliku tähtsusega pangas (mille hiljem neelas üks üleriiklik (mille hiljem neelas see veel suurem kala)))), tema tänutäheks saadud hõbekroon oli aastaid pidupäevanõude vitriinkapis paremalt teise kristallkausi sees. Ju on senini tal kuskil alles. 

Aga kus sa olid, kui ma keskkooli gümnasse läksin ja Prantsusmaa finaalis Brasiiliale kolm väravat lõi?

Aga kas sa oled laulu- ja/või tantsupeol käinud? Vaataja või osalisena? Mida sa sellest eredalt mäletad? Millal sa esimest korda käisid? Aga viimati?

Minu esimene kord oli kunagi iidsetel aegadel, kui mul veel kaks lapsevanemat oli ja ma ise kukilkantavas formaadis. Muusikast ei mäleta midagi, aga eredalt on meeles, kuidas laulupeol oli metsikult palju rahvast ja nad kõik olid rõõmsad ja lahked ja asfaldile olid joonistatud hiigelsuured (kukilkantava inimese vaatenurgast) värvilised lilled. Ja kuidas sellele järgnenud rokksummeril oli ka megapalju rahvast ja nad kõik olid torssis ja/või purjus ja lillede asemel oli maas oi kui palju prügi.

Elagu 90ndad - nendeta poleks me praegu siin.

~~~~~~~~~~~~

PS. Et selle vihmaga seoses. On meil tõesti veidike traditsiooniks saanud, et tantsitakse kuiva jalaga ja lauldakse lombis. Välja arvatud too aasta 90ndail, kui ma mõlemal käisin. Siis tantsisime mudas ja laulsime päikese särama nagu eile mudilased “Esä taivan” ajal. Esä taivan, tii nii, et isegi kui sa ei saa vihma ja torme (sõdu ja muud pahadust) ära hoida, et siis vähemalt lapsed palju pihta ei saaks. Kuulas. Ehk kuulab ka seal, kus sõjad ja muud pahadused praegu.

PPS! Olgugi et ma ise laulupeol kaks ja tantsupeol vaid korra esinenud olen, on meie pere pigem tantsupere poole kreenis. No mis nad siis laulavad “Tuljakut” nii aegalselt? Selle järgi ei saa ju üldse tantsida. Ema käib juba noorest saati pea iga kord Kalevi staadioni murul. Õel on ka ikka mitu-mitu sakki kirivöös.

PPPS! Ja mis siis, et seda pidude ühesolemise ja kokkukuulumise tunnet ainult pidupäevadel endil tunneme ja pärast jälle oma lemmiktoitu sööme? Teistel pole sedagi. Ja südames kestab see järgmise korrani välja. Mul vähemalt. Kas sul ka?

Unenäobotaanika

Hommikul ärgates teadsin 100% kindlalt, et keskhommikunäks on arbuus, sest et olin paraja jupi seda imelist suhkruveeköögivilja* eile poest koju vedanud.

Arbuusikunst internetist

Aga mida pole, on arbuus. Nagu. Ma käisin eile poes. Ja kui reaalseks võivad unenäod minna, et poeskäik kordub üks-ühele, ja tiiserina lisaks tuleb unes arbuus. Sest et kui ma hakkasin järele mõtlema, kuidas ma olin puuviljaleti juures toimetanud, siis tõesti, tolles poes ei olnud lahtilõigatud arbuusi.

What a rip off. Alateadvus, meil on vaja üks tõsine vestlus maha pidada.

“Arbuusipea”, Matthew Franck

~~~~~~~~~

* Arbuus on tegelikult puuvili, sest minu jaoks on vahetegemine kasutuses, mitte botaanikas. Ma ei kasuta seda soolases eines, vaid puuviljasalatis ja puuviljasnäkina. Täpselt naguma tomatit kasutan köögi-, mitte puuviljana. Botaanika-šmotaanika, oma elu, ise tean, mis teen ja arvan.

Jaitsegaamennaja darooga

Ma siin mõtlesin ükspäev murust ja munakividest ja kõrgetest kontsadest ja paljajalukingadest. Ja et kuidas seletada kellelegi, kellel pole puutumust kroonilise valu või kroonilise haiguse või ATH või autismi või serotoniini- ja dopamiini regulatsioonihäiretega. 

See on nii, et sulle antakse paar kontsakingi ja juhatatakse munakiviteele. Ja kuidas sa seal siis komberdad ja kukud ja komistad, kuni leiutad ise omale toimetukumehhanismid - konts kivi keskele ja muud seesugust. Ja kuidas kõrval keegi kõnnib ka munakividel, aga tennistega, või ka kontsadega, aga siledal kõnniteel. Ja kuidas nad siis naeravad, et kuidas sa siis hakkama ei saa, nemad ju samas kohas ja saavad. Ei ole ju nii raske! Aga nemad ei ole ju samas kohas. Ja on ikka küll kuradima raske. Eriti kui mõni veel vahepealt tuleb ja jala ette paneb. Siis saad lõpuks õiged rohud või areneb teadus või tuleb õige diagnoos ja vastavad tõestatult toimivad, enda leiutatust lihtsamad toimetulekumehhanismid. Aga munakivid ja kontsad jäävad. Lihtsalt sa tead, et neilt kõrvaltnaerjatel ei olegi nii raske kunagi olnud, ja lepid, et vahel kukud.

Jaitsekaamennaja

Tahaks oma lastele kontsade asemel paljajalutenniseid ja munakivide asemel sujuvat metsateed.

Aga astuma peab. Vahel edasi, vahel sammuke tagasi ja uuesti. Minul ongi nii, et ma saan ainult ühe sammu korraga. Vahel sedagi ei. Aga mingi multitasking ja saja palli korraga õhus hoidmine, hard pass. Mul on niigi raske, nii et üks samm, üks asi korraga. Aga kurat, ei saa ju nii - alati on sada asja ja kõik üksteise otsas, üksteise sabas. Õnneks mul on südamedaam, kes abiks. Sest neil, kes suudavad, ei ole vaja teha nii palju paberimäärimist, kui neil, kes ei suuda ja peavad selle tõestamiseks määrima määratult palju paberit. Vast oleks ma üksi puhtalt pühast vihast kogu selle ebaõigluse üle ka vaikselt toime tulnud selle paberimäega, aga õnneks ei pea kunagi seda teada saama.

Sillake oaasi

Nüüd on mul tänaseks B-aku tühi, C juba kasutuses, lusikad otsas ja kartulike kahvleid täis, nii et sellest, ülalolevaga haakubast teemast mõni teine kord. Aitäh ära kuulamast!

Pilved, nööriga koos

Kirjaoskajad

Enne kui ise pea padjale sain, käisin piilumas, kuidas lapsed magavad - et kas peab ristipidi keeranud isendi tagasi pikuti sikutama või on padja asemel 38 kaisukat jne.

Leidsin padja kõrvalt kirjakese:

Pildil kujutatud toode võib tarnitavast erineda. Noh, et ei ole peaaegu kirjaoskaja ükssarvik vaid ise tehtud inime.

Ei olnud “kini” veel kellelgi.

Mul endal ilmselt vajusid enne “kini”.

Sellel pildil on värvukeseversioon minust.

Ma ei tea, kas ma olin vaimselt õiges hetkes või ongi nii hea äpp (kasutan tasuta versiooni), aga aitab küll häid ja vajalikke harjumusi kujundada. Soovitan.

Kes ei tahaks olla kui linnukene oksa pääl?

Kõik oleme.

But why tho…?!

Palun keerake kuskil radikad kinni.

Meenutan seda, mis läind, ehk leevendab:

Lumi. Võtaks praegu kohe mitu kilo, palun.

Poest on jää otsas.

Proua minu ees ostis viimased seitse kilo.

Biznizplan! Teen ise ja kogun ja ootan järgmist kuumalainet ja siis löön putka püsti.

Kui Murphy seadused veel peavad, siis peaks mu biznizplan kliimasoojenemizele kiirelt pidurit tõmbama. 

Võetagu heaks!