R.F. Kuang “Katabaas”

Ma õppisin uue sõna. Katabaas eesti keeles ja katabasis inglises. Ma ei julenud raamatu lõpuni guugeldada, mis see tähendab, juhuks kui spoilerid ette juhtuvad. Aga tagakaanel ütleb juba sõnaseletuse ära - põrgusse lähevad. Ja pealkiri tähendabki seda - retk allilma. 

Raamatut lugesin inglises. See oli naljakas - mitte raamat, selleni ma alles jõuan - vaid see, kuidas raamat oli neitsilikult nelinurkne ja igast küljest sile, enne kui mina selle endale koju tõin, aga kui raamat läbi sai, siis polnud sellel enam ühtki siledat külge ega nurgelist nurka. Kohvitassialus, vannislugemine, sada eri asja eri ajahetkedel järjehoidjaks, kiire kottitoppimine õiges trammipeatuses jms. Praegu on riiulis raskuse all lillepressiks. Milline lugeja sina oled - kas raamatusõber või… raamatusõber?

IGATAHES.

Kui “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega” oli veel pooleli, oli raamat veel sile ja nägus, nagu juuresolevalt nähtub. Ilm kiskus siiski juba sobivalt kuhugi “jäätunud põrgu” kanti. Imeilus, toasoojast.

Aga raamatu juurde. Mõnus alternatiivtänapäev! Alice Law on lõpetamas doktorikraadi Cambridge’is, analüütilise maagia valdkonnas, kui tema juhendaja, valdkonna juhtiv professor*, ootamatult otsa leiab. Ilma selle kindla juhendajata pole suurt tulevikulootust, just too allkiri diplomil ja soovituskirj avanuks kõik uksed. Niisiis pole muud midagi, kui talle põrgusse järele, nagu vanakreeka legendides, ainult et mitte armastuse vaid allkirja pärast. Temaga liitub kaaskannataja, samuti professori õpilane, samadel põhjustel.

Põrgu kirjeldusi on eri kultuuride müütides ju küll, ammukadunud uskumustest kristluseni, sumeri kirjast vana hea TS Eliotini.** Nii et teatavad teekaardid on olemas, ei pea pimesi minema.

Mulle meeldis selles raamatus seiklus ise, MUIDUGI. Frenemies stiilis kaasseiklejad. Nagu “Pulmarahvagi” puhul, meeldisid mulle kirjanduslikud viited üle kõige (mis sa muud ikka raamatukoist ja booknerd’ist ootad, onju.) Okei, vanakreeka müüdid ja budistlikud uskumused ja vana hea Dante, aga panna “The Waste Land” samma sappa - geniaalne! Seda meile küll ei “Inglise kirjandus III” ega “20. sajandi modernistliku kirjanduse” kursusel ei õpetatud, kui mõlemas üksipulgi “Ahermaad” läbi võtsime. Mis mõttevälgatus! Mis elevus! Midagi uut! Tõsimeeli, ilma irooniata, sellised asjad on minu jaoks nagu lapsed Epsteini sõpradele. 

Mulle meeldib, kui raamat paneb pea tööle, innustab omi mõtteid uutele radadele. Ja õpetab uusi sõnu. Tunned kohe, kuidas aju mühinal areneb nagu kaheaastasel, kes just guaššvärve kätega seinale laiali määrib. Nendel on muidugi see mühisev areng igapäevane, meie, vanainimesed, peame pingutama, et neid hetki leida ja märgata.

“Katabaas”, viis tärni viiest, pani vanainimese mõtlema, kirjutaksin GoodReadsi, kui sinna arvustusi kirjutaks ja kui seda üldse veel kasutaksin. See on ju ka ühe maailma peapahalase Amazoni oma. Kasutan nüüd hoopis StoryGraphi, naisterahva loodud ja lisaks näitab palju rohkem ja palju põnevamalt lugemisstatistikat.

————————

* “Pulmarahvast” õppisin samuti uue sõna. Mitte samas mõttes nagu “katabaas” on uus sõna, vaid pigem tuletas too raamat ammu unustatud hea sõna meelde. Nimelt see professor, keda põrgust minnakse tagasi tooma, on üks ilge sitavikat. Paremat sõna tema jaoks pole. Aitäh, “Pulmarahva” tõlkija Piret Lemetti!

** Muide:

Alison Espach “Pulmarahvas”

🎼 Pulmarahvas, pulmarahvas, rõõmusta! 🎶

(Laulda mõttes “Oh sa õnnistava” ehk sitsiilia rahvaviisile kirjutatud “O sanctissima” viisile)

Pulmad. Rahvas. Pulmarahvas. Olles ise külalisena osalenud kuues pulmas ja pruudina kahes, noh. Üsna realistlik näitemäng. Muidugi ükski neist, mida ma lähedalt olen näinud, polnud selline miljoni-dollari-pulm.

Siin raamatus satub peategelane Phoebe kogemata, aga omade eesmärkidega, hotelli, kus valmistutakse suurteks pulmadeks. Ja kuidas siis kõik edasi läheb. Igas korralikus pulmas peab olema kontvõõras!

Mulle kui amerikanistika-anglistika-kalduvustega inglise filoloogile andsid palju toone ja tahke juurde peategelase kirjandusviited, kuid ta seletas neid piisavalt lahti ka neile, kes pole 19nda ja 20nda sajandi kirjanduse ega feministikaga kursis.

Raamatu lõpus, tolle ajastu romantiliste, vähemalt, nad ju nagunii alati abielluvad. Kas ka siin? On ju pulma tuldud. Kas tuldi pulma või tuleb pulma* (soome k)?

Ei saa öelda, et ei oleks Phoebega samas paadis olnud, just selle kohalt, miks ta hotelli läks. Aga ka selles, mis sellest põhjusest sai. Ja mis Garyga toona oli. Vahel lihtsalt on nii. Aga … nagu ütlevad targad inimesed ja lõbusad meemid, sa ei ole veel kohtunud kõigi nende inimestega, kes sind armastavad ja keda sina armastad. Ikka tuleb tõsta üks jalg teise ette. Nii kaua kuni sammud jälle iseenesest tulevad.

Lugesin Mirkost, eesti keeles andis välja Eesti Raamat, tõlkis Piret Lemetti.

——————————

* Muide, kas sa tead, et “pulma” soome keeles ei tähenda pulm, vaid probleem? Ja et nende sõnade, pulm eesti keeles ja probleem soomes, ajalugu tuleb tõenäoliselt samast tähendusest, mis arvatakse olevat “kärarikas rahva kogunemine”, ainult et meil jäi selleks suureks käraga kogunemiseks pidu ja juhhõissa pulmad, aga neil seal põhjapool küla kärajad vms kogunemine, kus valjuhääli probleeme lahati. Vaat sulle pulma!

PPS! Härra Rochester oli ikka täiega sitavikat. 100% nõus. Phoebe eksabikaasa kah.

Kristen Depken “Barbie ja tema õdede suur seiklus kutsikatega”

Oli kunagi selline Barbie film. Vahva seiklus, sisaldas kutsikaid. Lastele meeldis, endale ka.

Barbie ja tema õed Skipper, Stacie ja Chelsea lähevad suveks vanaema juurde. Vanaema koeral on just sündinud kutsikad ja iga tüdruk saab ühe endale. Pajula linn on aga toimetulekuga hädas, kuid kus häda kõige suurem, seal abi linna asutajate peidetud aarde jahtimisega kõige lähem. Tüdrukud on julged ja pealehakkajad, grrrrrl power!

Hiljem ostsime Rõõmu kaubamajast ka Egmonti filmiraamatu, mis nüüdseks on kahele suuremale oma ja lähipere järeltulijale, kes ka filmi nägid, aga ka kahele pisemale, kes ei olnud siis veel sündinud, aga nüüd juba päris suured on, pähe kulunud. Raamatusse viisime eestindatud filmi põhjal ise sisse parandused stiilis Willoughby -> Pajula ja kutsikate nimedega. Kleepsu! Raamat on endiselt riiulis ja aeg-ajalt lugemisel, kuigi kohati nii kapsas, et loeme mälu järgi.

Üks teine klassik, mis palju lapitud ja kas või kinnisilmi ette lugeda saab, on Ellen Niidu “Lugu jänesepojast, kes ei tahtnud magama jääda”. Noh, et “Emal oli ka valge sabatutt, aga tema ei kapsanud päevad läbi niisama ringi, vaid otsis pojale ja endale toitu - ikka kapsast ja kapsast ja kapsast ja vahel harva kaalikat ka.”

Mis sinul selline peastlugemisekapsas on? 

***

Ma olen viimased mõned tunnid mõelnud Barbie ja tema õdede peale. Nimelt oli käimas seiklus miinuskraadidega ja me oleksime kahekesi kenasti saanud seigelda jutus “Barbie ja tema õdede suur seiklus miinuskraadidega”. Küll vast mitte peaosades, aga mõnes kõrvalosas ehk. Kas sina tead, mis temperatuuril pole enam võimalik lennukitiibu “de-ice’ida”? Võimalik, et erinevate lennujaamade võimekus erineb, aga meie lennujaama piir, nagu selgus, kui kohvrid olime ära andnud ja nautisime väravabaaris klaasi veini, on -36. Oli tõesti krõbe. Lausa nii krõbe, et kui meid oli bussiga paari tunni kaugusele lõunasse sõidutatud, tundus sealne -25 lausa kevadisena! Vaat siis kus seiklus. Kutsikaid oli ka, suveniiripoe lettides ootasid omanikke armsakesed, eri suuruses ja isevärvi kasukaga husky-kutsikad.

Be careful what you wish for, onju? Alles meil oli 35 plusskraadi ja ma unistasin lumest. Sain. Sain lund. Sain.

Tumesinine: Adrian Tchaikovsky “Alien Clay”

Mul on vikerraamatupostitused hoopis unarusse jäänud - saagu see uue aasta esimesel päeval korda (või korrale ligemale, lilla ainult jääb veel).

Ma usun, et suurt ei luiska, kui väidan “Alien Clay” (“Võõras savi”? “Tulnuksavi”? No see, millest inimene voolitud on, aga… teistmoodi. “Teistmoodi savi”?) olevat selle aasta parimaks lugemiskogemuseks. 

Raamatu tutvustus on üsna üldine - kõlab siin küll väga spetsiifiliselt, aga… mine loe, siis saad aru. Igathes, peategelane, poliitiline aktivist religioosses-totalitaristlikus ühiskonnas, saadetakse karistuseks töölaagriplaneedile, kust tagasitulekut enam pole. Planeet on karm, inimesele sobimatu ja seal on jäljed kunagisest tsivilisatsioonist. Kõik on hirmus põnev ja hirmus karm. Mulle meeldis kõige rohkem see, kuidas planeedil elu oli üles ehitatud, südamedaamile meeldis rohkem see poliitilise ulme osa.

Kui raamat läbi sai… see tunne meenutas seda, kui kunagi Pullmani “Kuldse kompassi” sari läbi sai. Mis mõttes ma pean nüüd elama edasi nii, et ei olegi hing deemonina kaaslaseks?!

Mis mõttes ma pean elama nii… üksi ja äralõigatult?! Mis muidugi tähendab, et ma olen inimene, eks. Ja selline ühendatus, see oleks siin planeedil kirjeldatav ainult sõnaga “jumalik”.

Meie pühadehooaeg

No alustuseks käis meil Sinterklaas oma Mustade Peetritega ja hobusega, kelle nimi on Tänaonhalbilm. Sellel pühal Nigulal pole jõuludega muidugi mingit pistmist, kui kohalikelt küsida. Tuleb novembri lõpus aurulaevaga Hispaaniast ja toob oma sünnipäeva puhul 5/12 õhtul Hollandi ja öösel vastu 6/12 Belgia lastele kingitusi. Kui see mees on käinud, tohib jõulukaunistused üles panna ja kuuse tuppa tuua. Laste jõulupidu oli ka, minu omad seekord ainult rahvatantsuga, koorilaulus seekord ei soovinud. 

Muidugi käisid headel lastel (sest meil teistsuguseid ei ole) ka eesti päkapikud ja 12-aastane oli sel aastal elfontheshelfide kuraator. Nimodi:

24nda õhtul käis jõuluvana ka - me olime parasjagu prügi välja viimas, kui kingitused kuuse alla jõudsid. Mädžik!

Aga ega sellega pole pühad veel läbi! Meil on lisaks Belgia eestlastele ju ka hispaanlane majas - ja nende kultuuris tõid traditsiooniliselt kingitusi ikka kolm kuningat (mis meile on ju hoopis kuuseväljaviskamisepäev, mitte enam püha!) Lapsed kirjutavad pika kirja ainult Sinterklaasile, sest nad, jõuluindustris, ikka koordineerivad ja räägivad omavahel, kes mida vedada jaksab. Pisut detsembri alguses, pisut lõpus ja pisut 6ndal jaanuril. Igal omad näksid kaasas: Sint tuleb šokolaadist nimetähtede ja pepernootjes’ite ehk pisikeste piparkooginööpidega, jõuluvana mandariinide ja päris piparkookidega, kolm kuningat Belgia galette de roi ja Hispaania roscon’iga. Suured saama- ja söömapühad. Kui hästi korraldada, siis saab sedasi, et ei saama- ega söömaga ei pinguta üle.

Lume saime ka kätte - käisime lastega sisesuusakeskuses, lumelaua proovitunnis. Mõlemad olid kohe vaimustuses, seitsmene oli nende endi sõnul “30 sekundiga proff” - asi siuksel proff olla, meeterkakskend pikk ja ei kaalu suurt midagi. Sellisele ju veel gravitatsioon peale ei hakka. Mulle oli kolmas kord lauaga nõlval, esimene kord mingisugusegi juhendusega.  Kindlasti läheme veel. 

Ja siis on veel aastakokkuvõtted - teiste ja enda omad. Teiste omadest osa jätab külmaks, osa aga on põnev lugeda. Teagi, miks. Aga hea, et osa põnev on! Jätkakem samas vaimus! 

Enda omad… ka osad jätavad külmaks - no Spotify arvas mu 76-aastaseks. Mis sa siukestelt ikka tahad. Ilmset kuulasin liiga plju Beatlesit ja Bachi. Finch tegi ka kokkuvõtte, aga ma olen nagunii oma harjumuste kujundamise õnnestumiste ja ebaõnnestumistega vägagi kursis. Panga oma ei vaadanud üldse. Liiga karm oleks, pealegi põle ma neile luba andnud automaatselt või inimlikult mind arvustada võtta ja lisaks pean ise nagunii matemaatikat. Goodreadsis olin tubli ja panin kõik kirja tänavu, natuke piilusin lisaväljakutsete alt ka vahele lugeda. Mulle küll ei tundunud, et oleksin oluliselt rohkem lugenud kui muidu, nagu numbrid väitsid, lihtsalt pidasin meeles kirja panna. Popimat raamatut luges ja pani Goodreadsi veel 14 802 685 inimest (lugesime lapsega koos esimest Potterit), kõige ebapopima raamatu pani peale minu äpis kirja veel üks (1) inimene - see oli School of Life’i “What Are They Feeling?” (School of Life on mega hea, mul on mitmendat aastat nende äpisisutellimus. Soovitan sajaga, kui tahad paremini elada ja perekonna pärandmustreid muuta.) Pikim raamat oli 757 lk (viimane neist, kus 500-aastane haldajas armub 19-aastasesse inimesse tema iseloomu pärast, keskendub peamiselt tolle inimese vanema õe sõjatraumade järgsele eneseleidmisele, oli mitmeid äratundmishetki tänu teraapile. Peetakse romantaasiaks (mis teatavasti on žanr, kus fantaasiakirjandust kirjutavad naised ja erinevalt harilikust fantaasiakirjandusest enamast kedagi ei vägistata)), lühim 22 lk (“Roosi talv”, rääkis Lotte ja tema õe talvetegevustest, papist lehtedega ja siinse majarahva lugemiseast oluliselt allpool, aga kesse meie lugemisvalikuid ikka keelama tuleb. Loeme, mida aga tahame!)

Tegelikult ei tahtnudki ma nii pikalt kokkuvõtetest kirjutada, aga ju raamatud loevad mulle rohkem, kui oleksin arvanud. Vaat siis. Kes oleks seda arvata osanud? (Viimaste postituste põhjal siin blogis, eks ju.)

Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“

Ehk lugu sellest, kuidas tilk (või “killuke” iykyk) mett tõrvapotis võib rikkuda kogu selle sisu.

Ma olen pikemat aega suur rebasefänn. Üks mu tuttav on rebane ja mu auto peal on rebane ja ma ise olen paras rebane ja rebased on põhimõtteliselt koerad ja meil on terve linn ja linnaümbris rebaseid täis. Ilusa koheva saba ja kange prügiisuga. Nagu pesukarud, aga kohalik fauna.

Raamat ise meenutas natuke “Testamente”. Mitte et esimene osa Paxi ja Peteri seiklusest oleks olnud postapokalüptiline luupainaja (wait… oh…), aga see on selline helgem. Tilk mett. Killuke headust. Praegu in the garbage fire, mis meid ümbritseb, on see just selline fantaasia, kuhu ära põgeneda. Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi? 

Isegi kui on (olnud) sõda ja inimesed teinud oma valikud ja näinud, mis on sõja tegelik hind. Inimese tasemel. Sõjardid ise muidugi inimese tasemele ei küündi, nende jaoks on see puhas tehingupõhine etturite vahetamine. Aga inimesed. 

Ja see killuke headust. 

Vahepeal olime gripis ja vahtisime palju telekat - vaatasime viimaks “Knives Outi” filmid ära. Esimeses osas oli ka peamine pusletükk sama - see killuke headust. Iykyk. Soovitan.

Pööriöö

Ei olegi raamatupostitus, vaid siuke kus-ma-käisin-mis-ma-tegin postitus. Selliseid on ka vaja, muidu sa, armas lugeja, ei oska raamatuposte hinnata. Võta aga heaks!

Osad käisid täna matkamas, mis on ka igati kiiduväärne viis talvist pööripäeva tähistada.

Ise käisime talvisel pööripäeval talvekontserdil - kohalik filharmoonia teeb igal aastal lastele, eile oli prantsuskeelne, täna hollandikeelne, seega. Seega ma teen nüüd näo, et teadlikult ostsin õige etenduse piletid, aga mul polnud tegelikult aimugi pileteid ostes keelelisest jaotusest, aga kogemata kukkus hästi välja. Igavesti vahva oli, ma käiks palju tihemini kontserdil (kui kõrvad kannataks), kui sedasi tehtaks suurtele ka. (Eks selleks kannatavad kõrvad ka paremini, et sihtrühma kõrvad on ka hellad.)

Pilt on eelmise aasta kontserdilt, oli selline südamlik lugu kahest sõbrast, kes otsisid oma pilve peal elavaid vanavanemaid. Ehk et kuidas lastega surmast rääkida. Värvidega ja eakohaselt.

Tänavu oli siuke lugu, et tulid dirigent ja esineja nädal tagasi talvekontserdi proovi kohale, aga mida pole, on orkester; on ainult peotäis postkaarte dirigendipuldil. Kuhu orkester kadus? Puhkusele! Ja siis käisime 80 musikaalse minuti jooksul eraderektiiviga need postkaartide kohad läbi ja tutvusime seejuures eri pillidega. Palju vahvam kui niisama poolteist tundi kontserdisaalis passida. Kuigi eks oma mõte läheb ka rändama tavalisel kontserdil. Istud seal iseoma kujutlusvõime köetud “Disney Fantasia” maailmas.

Mis sina täna tegid? Kas pööripäeva puhul midagi erilist?

Kas sa teadsid, et on pööripäev, või oled juba aastalõpu mispäevtänaon kaoses?

Mitte et kohe silma paistaks, et päevad jälle pikemaks hakkavad venima, aga moraalseks toeks ikka!