Meie pühadehooaeg

No alustuseks käis meil Sinterklaas oma Mustade Peetritega ja hobusega, kelle nimi on Tänaonhalbilm. Sellel pühal Nigulal pole jõuludega muidugi mingit pistmist, kui kohalikelt küsida. Tuleb novembri lõpus aurulaevaga Hispaaniast ja toob oma sünnipäeva puhul 5/12 õhtul Hollandi ja öösel vastu 6/12 Belgia lastele kingitusi. Kui see mees on käinud, tohib jõulukaunistused üles panna ja kuuse tuppa tuua. Laste jõulupidu oli ka, minu omad seekord ainult rahvatantsuga, koorilaulus seekord ei soovinud. 

Muidugi käisid headel lastel (sest meil teistsuguseid ei ole) ka eesti päkapikud ja 12-aastane oli sel aastal elfontheshelfide kuraator. Nimodi:

24nda õhtul käis jõuluvana ka - me olime parasjagu prügi välja viimas, kui kingitused kuuse alla jõudsid. Mädžik!

Aga ega sellega pole pühad veel läbi! Meil on lisaks Belgia eestlastele ju ka hispaanlane majas - ja nende kultuuris tõid traditsiooniliselt kingitusi ikka kolm kuningat (mis meile on ju hoopis kuuseväljaviskamisepäev, mitte enam püha!) Lapsed kirjutavad pika kirja ainult Sinterklaasile, sest nad, jõuluindustris, ikka koordineerivad ja räägivad omavahel, kes mida vedada jaksab. Pisut detsembri alguses, pisut lõpus ja pisut 6ndal jaanuril. Igal omad näksid kaasas: Sint tuleb šokolaadist nimetähtede ja pepernootjes’ite ehk pisikeste piparkooginööpidega, jõuluvana mandariinide ja päris piparkookidega, kolm kuningat Belgia galette de roi ja Hispaania roscon’iga. Suured saama- ja söömapühad. Kui hästi korraldada, siis saab sedasi, et ei saama- ega söömaga ei pinguta üle.

Lume saime ka kätte - käisime lastega sisesuusakeskuses, lumelaua proovitunnis. Mõlemad olid kohe vaimustuses, seitsmene oli nende endi sõnul “30 sekundiga proff” - asi siuksel proff olla, meeterkakskend pikk ja ei kaalu suurt midagi. Sellisele ju veel gravitatsioon peale ei hakka. Mulle oli kolmas kord lauaga nõlval, esimene kord mingisugusegi juhendusega.  Kindlasti läheme veel. 

Ja siis on veel aastakokkuvõtted - teiste ja enda omad. Teiste omadest osa jätab külmaks, osa aga on põnev lugeda. Teagi, miks. Aga hea, et osa põnev on! Jätkakem samas vaimus! 

Enda omad… ka osad jätavad külmaks - no Spotify arvas mu 76-aastaseks. Mis sa siukestelt ikka tahad. Ilmset kuulasin liiga plju Beatlesit ja Bachi. Finch tegi ka kokkuvõtte, aga ma olen nagunii oma harjumuste kujundamise õnnestumiste ja ebaõnnestumistega vägagi kursis. Panga oma ei vaadanud üldse. Liiga karm oleks, pealegi põle ma neile luba andnud automaatselt või inimlikult mind arvustada võtta ja lisaks pean ise nagunii matemaatikat. Goodreadsis olin tubli ja panin kõik kirja tänavu, natuke piilusin lisaväljakutsete alt ka vahele lugeda. Mulle küll ei tundunud, et oleksin oluliselt rohkem lugenud kui muidu, nagu numbrid väitsid, lihtsalt pidasin meeles kirja panna. Popimat raamatut luges ja pani Goodreadsi veel 14 802 685 inimest (lugesime lapsega koos esimest Potterit), kõige ebapopima raamatu pani peale minu äpis kirja veel üks (1) inimene - see oli School of Life’i “What Are They Feeling?” (School of Life on mega hea, mul on mitmendat aastat nende äpisisutellimus. Soovitan sajaga, kui tahad paremini elada ja perekonna pärandmustreid muuta.) Pikim raamat oli 757 lk (viimane neist, kus 500-aastane haldajas armub 19-aastasesse inimesse tema iseloomu pärast, keskendub peamiselt tolle inimese vanema õe sõjatraumade järgsele eneseleidmisele, oli mitmeid äratundmishetki tänu teraapile. Peetakse romantaasiaks (mis teatavasti on žanr, kus fantaasiakirjandust kirjutavad naised ja erinevalt harilikust fantaasiakirjandusest enamast kedagi ei vägistata)), lühim 22 lk (“Roosi talv”, rääkis Lotte ja tema õe talvetegevustest, papist lehtedega ja siinse majarahva lugemiseast oluliselt allpool, aga kesse meie lugemisvalikuid ikka keelama tuleb. Loeme, mida aga tahame!)

Tegelikult ei tahtnudki ma nii pikalt kokkuvõtetest kirjutada, aga ju raamatud loevad mulle rohkem, kui oleksin arvanud. Vaat siis. Kes oleks seda arvata osanud? (Viimaste postituste põhjal siin blogis, eks ju.)

Sara Pennypacker „Pax. Teekond koju“

Ehk lugu sellest, kuidas tilk (või “killuke” iykyk) mett tõrvapotis võib rikkuda kogu selle sisu.

Ma olen pikemat aega suur rebasefänn. Üks mu tuttav on rebane ja mu auto peal on rebane ja ma ise olen paras rebane ja rebased on põhimõtteliselt koerad ja meil on terve linn ja linnaümbris rebaseid täis. Ilusa koheva saba ja kange prügiisuga. Nagu pesukarud, aga kohalik fauna.

Raamat ise meenutas natuke “Testamente”. Mitte et esimene osa Paxi ja Peteri seiklusest oleks olnud postapokalüptiline luupainaja (wait… oh…), aga see on selline helgem. Tilk mett. Killuke headust. Praegu in the garbage fire, mis meid ümbritseb, on see just selline fantaasia, kuhu ära põgeneda. Mis siis, kui kõik läheb lõpuks hästi? 

Isegi kui on (olnud) sõda ja inimesed teinud oma valikud ja näinud, mis on sõja tegelik hind. Inimese tasemel. Sõjardid ise muidugi inimese tasemele ei küündi, nende jaoks on see puhas tehingupõhine etturite vahetamine. Aga inimesed. 

Ja see killuke headust. 

Vahepeal olime gripis ja vahtisime palju telekat - vaatasime viimaks “Knives Outi” filmid ära. Esimeses osas oli ka peamine pusletükk sama - see killuke headust. Iykyk. Soovitan.

Pööriöö

Ei olegi raamatupostitus, vaid siuke kus-ma-käisin-mis-ma-tegin postitus. Selliseid on ka vaja, muidu sa, armas lugeja, ei oska raamatuposte hinnata. Võta aga heaks!

Osad käisid täna matkamas, mis on ka igati kiiduväärne viis talvist pööripäeva tähistada.

Ise käisime talvisel pööripäeval talvekontserdil - kohalik filharmoonia teeb igal aastal lastele, eile oli prantsuskeelne, täna hollandikeelne, seega. Seega ma teen nüüd näo, et teadlikult ostsin õige etenduse piletid, aga mul polnud tegelikult aimugi pileteid ostes keelelisest jaotusest, aga kogemata kukkus hästi välja. Igavesti vahva oli, ma käiks palju tihemini kontserdil (kui kõrvad kannataks), kui sedasi tehtaks suurtele ka. (Eks selleks kannatavad kõrvad ka paremini, et sihtrühma kõrvad on ka hellad.)

Pilt on eelmise aasta kontserdilt, oli selline südamlik lugu kahest sõbrast, kes otsisid oma pilve peal elavaid vanavanemaid. Ehk et kuidas lastega surmast rääkida. Värvidega ja eakohaselt.

Tänavu oli siuke lugu, et tulid dirigent ja esineja nädal tagasi talvekontserdi proovi kohale, aga mida pole, on orkester; on ainult peotäis postkaarte dirigendipuldil. Kuhu orkester kadus? Puhkusele! Ja siis käisime 80 musikaalse minuti jooksul eraderektiiviga need postkaartide kohad läbi ja tutvusime seejuures eri pillidega. Palju vahvam kui niisama poolteist tundi kontserdisaalis passida. Kuigi eks oma mõte läheb ka rändama tavalisel kontserdil. Istud seal iseoma kujutlusvõime köetud “Disney Fantasia” maailmas.

Mis sina täna tegid? Kas pööripäeva puhul midagi erilist?

Kas sa teadsid, et on pööripäev, või oled juba aastalõpu mispäevtänaon kaoses?

Mitte et kohe silma paistaks, et päevad jälle pikemaks hakkavad venima, aga moraalseks toeks ikka!

Miks mul pole minestamissohvat?

 Kolm raamatut on pooleli, mitu ootel, paljud veel avastamata. Muidugi tahaks teada, mis edasi saab neis kõigis, aga lihtsalt ei suuda kätte võtta. Vaatan ja tahan. Ei jaksa.

Tahaks demonstratiivselt teki üle pea tõmmata. Või minestamissohvale viskuda. Jaks otsas, pood kinni. Nagu oleks heli maha keeratud: pilt on, häält pole.

Kas see on jõuluväsimus, eluväsimus või lihtsalt lugemisväsimus?

Kuidas uuesti lugema saada? Tahan.

Raamat rebasest nimega Paxton ja tema poisist

 Sara Pennypacker “Pax”, Jon Klasseni illustratsioonidega. Eesti keeles Pegasuselt aastal 2022. Mina olen kivi all elanud siiani, alles avastasin.

Kirjastuse tutvustus ütleb nii: “Pax ja Peter on olnud lahutamatud sõbrad alates päevast, mil Peter rebase päris väikese kutsikana päästis. Aga kui Peter on sunnitud oma rebase tagasi metsikusse loodusesse laskma, variseb tema maailm kokku.”

Ma mõtlen, et ju see kirjastuse kokkuvõte on vist tagakaanel nagunii, et ma ei spoili ära midagi. Lugesin Mirkost, nii et tegelikult pole aimugi, mis tagakaanel on. Loodetavasti ei spoili. (Muide, kuidas see maakeeli oleks? See spoilerdamine?)

Kui keegi ütleb, et raamat on poisist ja rebasest, milline raamat sulle esimesena meelde tuleb? Duh, “Väike prints” muidugi. “Pax” on muidugi iseenesestki pönev ja sügav lugu, aga MUIDUGI hakkad automaatselt seoseid, vihjeid paralleele otsima ja nägema, sest inimaju lihtsalt on selline. Loe niisama või advanced level, ikka on hea jutt. Poisist, rebasest, kuulumisest, kiindumisest, sõjast, armastusest.

Selle raamatu kohta on meem ka. Ma peaks iga raamatu juurde, mille kohta see meem kehtib, lisama. Võtke heaks, tulevaste postituste lugejad!

PTUKSOH - mitte PTSH (ingl k PTSD) ehk posttraumaatiline stressihäire, vaid posttraumaatiline unustamine-kes-sa-oled-häire. Kui see trauma, mille sa oled läbi elanud, on sust välja treeninud kõik, mida sa enda kohta tead ja mäletad. Mida sulle süüa meeldib? Mida teha? Millest rõõmu leiad? Mida tähtsaks pead? Olgu see traumatreening siis sõjaväeline väljaõpe või vaimne vägivald. Ma ei vajunud pärast lahutust toidupoes nuttes põrandale, nagu sõjast naasnud tegelane, aga ikka pisara võttis silma küll, kui poes kokku lepiti, et igaüks valib, mis talle meeldib, ja saame 10 minuti pärast kassas kokku. Ja seisin ja… ei teadnud. Mulle? Meeldib? Does not compute. Lõpuks meenus sama, mis sõdurile. Ja jupi kaupa hakkasin taasavastama, kes ma olen. Mis mulle meeldib. Mis mulle tähtis on. See mina, kes kiht-kihilt maha hööveldati esimeses abielus. Aga uutmoodi.

Oh sind, “Pax”, raamat rahust. Seesmisest ja välimisest, isiklikust ja ühiskondlikust. Poisist ja rebasest.

Ma jäin mõtlema…

 … Et see va “Väike lord Fauntleroy”. 

Meenutasin, kuidas me algkoolis lugemispäevikut pidime kirjutama, igaüks nii nagu oskas. Mina kirjutasin pealkirja, autori, peamised tegelased ja mis mulle meeldis (ja ei meeldinud) ja joonistasin pildi kõige meeldejäävamast stseenist. (Pinginaaber kirjutas pealkirja, autori ja minisisukokkuvõtte, mis mu jaoks tundus lati alt läbijooksmisena, sest duh, sisu jah, aga kuidas SINA sellest aru said ja mida SINA sellest arvasid? Aga talle ei meeldinud sünnipäevakingiks raamatuid saada, missa siuksest ikka.)

Ja siis mõtlesin, kuidas ma sellest le enfant le roy’st oleksin kirjutanud, alustades tegelastega ja Fauntleroy nime etümoloogiaga ja… mis selle pr Erroli ehk Kallima nimi oligi…?

Ei olnudki. Oli Kallim ja pr Errol. Kõik. Defineeritud poja ja abikaasa läbi, naine ise oli ingellikult täiuslik anum abikaasa geenide edasikandmiseks. Dabelju tii eff?! 

Ja autor on ise ka naine. Maivõi. Lihtsalt.

Isegi vanaisa koeral oli oma nimi. 

Helesinine: Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” ja Frances Hodgson Burnett “Väike lord Fauntleroy”

 Elas kord pere, kus paps oli surnud (või muud moodi kadunud) ja ema lapsega ula peale sentidest elama jäänud. Siis aga seab nende räämas linnaossa sammud pärimisõiguse advokaat ja… Britid on naljakad, sest et selle ajendi pealt saaks kirjutada tuhat ja üksteist üksteisest täielikult erinevat raamatut.

Seekord lugesin Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladusi ja merikarpe”. 

Burnetti lugesin lapsena, neelasin koos teiste Burnettidega - “Salaaia” ja “Väikese printsessiga”.

Nii “Fauntleroy” kui “Vikerkaarelahe saladused” algavad ema ja pojaga, kitsikuses. Siseneb advokaat, kaasas uudis pärandusest. Kui “Fauntleroys” ootab pärandus vaid poega, siis “Vikerkaarelahes” on pärandus sugulussidemete kaudu eeskätt emale, kuigi osalt ka pojale. Aga siis, aga siis… kes on tegelik pärija?

Mulle meeldib neid kaht raamatut võrrelda - sest võrdlus- ja vastanduskohti jagub, kuigi tegemist on kahe üldse mitte sarnase jutuga. Kuidas oli lossielu lossis elamise kõrgajal ja kuidas on lossielu praegu, kui me kõik oleme harjunud keskkütte, kraanivee ja vesiklosetiga. Muidugi Cedric Errol ega tema ema lossis nüüdisaegseid mugavusi ei igatsenud - neid ju polnud veel kusagil! Aga tänapäevane Amelia - lossile külalisena silma peale heites on küll olukord veidi nutune. Poiss aga leiab lossist uued sõbrad, teiste seas koera ja kummituse. Võib-olla ei olnud riigi teise otsa kolimine lapse vaimse tervise aspektist ikka nii hea mõte, kardab Amelia, kui sellest viimasest sõbrast teada saab.

Minu lemmiktegelased olidki aga Ruby ja Clara. Ma usun, et Clara õe järeltulija asemel oleksin ka ise sarnaselt toimetanud. Kuidas siis? Loe ise. Tasub lugeda küll, eriti raskemate raamatute vahele. Annab õhku ja nii. Hingamisruumi.

Vahva on see ka, et mõlemad raamatud on aastakümnete vahega välja andnud Eesti Raamat.