Bits and bobs

- I’m feeling like pad thai. Shall we get pad thai tonight?

- Oh god, that would be the best. Maybe someday we could even get good thai.

- Har har.

Väikesed rõõmud.

Suured rõõmud.

Ja kui juba kirjutamiseks läks. Mul on endal “Book of Symbols” olemas küll. 

Aga kui keegi juhtub seda lugema ja tahab mind terveks ravida, siis ole lahke ja psühhoanalüüsi see siin palun (soovitatavalt, aga mitte tingimata, vähese pingutusega ja kiirelt) toimivaks lahenduseks:

Loen, päikesepaistes

Loen ühte raamatut ja seni on see nagu üks teine raamat, mida hiljaaegu lugesin. Ja peaaegu, aga mitte päris, nagu üks kolmas. Peategelane on varastes 20ndates nooruke naine, peab minema vastu oma tahtmist kuhugi (arvatavasti, aga mitte päriselt) hirmsasse kohta, aga saab hakkama ja kohtub nurgelise olemise, aga heasüdamliku noormehega, kes lõhnab nagu lapsepõlvepäikesepaiste. Ja saab teada hirmsast needusest. Erinevalt eelmisest pole veel seksi, aga ju see ka tuleb (kuigi ma loodan, et ei tule seekord, sest need on igavad ja lappan lihtsalt diagonaalis läbi, juhuks kui oigamise vahele mainitakse midagi loo arengu jaoks olulist (seni pole juhtunud kummaski eelmises raamatus, autor on ilmselgelt võimaluse kasutamata (või siis meelega läbilapatavaks) jätnud)). Seekord on ka “Kaunitari ja koletise” ainetel, aga lisaks “Punamütsike”, mitte inim- ja muukujulised haldjad. Isegi draakoneid ei ole. Vähemalt veel. Hoian kursis!

Sellised sarjad

Päike paistab ka, nagu pealkirjas lubatud. Üleskääritud-varrukatega-pusa-ilm, kui tuult pole ja päike paistab. Öösiti on kampsun-vihmamantli-all-ilm.

Kodus oli tsipa soojem isegi eile, kui reisile tulin. Aga see nädal kukub öösiti jälle nulli kodus. Aga kaugel see päris kevadki!

Ükskord ta tuleb nii-kui-nii.

Nagu igal aastal, James.

Raamatutest ja

Väsinud silmadega pisikeselt telefoniekraanilt “raamatu” hmm… “lugemine” on nagu nüri noaga kuivanud saia nüsimine. Lõpuks saad viilaka moodi jupi lahti küll, aga mingit maitset sellel ei ole.

Sõnadele jutumärkide ümber panemise idee tuli ühest nondestsamadest kahest reisivihikust, et justkui annab rohkem sisu või sügavust. Ei andnud. Aga noh, ega ta ei pannud jutumärke sõnadele ümber ka. Ei oleks ilmselt aidanud. Silmadele tehtud kahju tagasi ei saa arvatavasti. Samamoodi raha raamatute eest. Teada sain, et tolles riigis on palju bürokraatiat, mida ma juba teadsin, ja et aeg on raha ja kui mõlemat on vabalt käes, siis mitme kuu molutamisega jõuab vabalt iga huvitava nurga läbi seigelda. Seda ka justkui juba teadsin. Või oskasin loogiliselt tuletada.

Meil ei olnud ei aega, raha ega jaksu puuga selga võtta, aga oli merevaade voodist, päike, soe, terrass, kust vaadelda mühisevaid laineid, ohutust kaugusest mürgiseid krabilisi ja vähem ohutust kaugusest paljaid varbaid söögiks ja pehmet seelikut koduks pidavaid sisalikke. Ilusa linna nägime ära. Koleda küla. Mere ja ranna. Ujumiseks külm ja laineline. Aga soojendas konte küllalt kenasti. Palmipuud nagu muiste.

Käisime akusid laadimas. Midagi jäi korraks pidama küll.

Loojangusse ära.

Vanasti oli prügila. Nüüd on palmipark.

Tulevane dinee. Mitte meie oma. Aga kellegi kindlasti.

Vaguely heart shaped rocks

Unenäod

See hetk, kui sa vaatad sarja* ja mõtled, et huvitav, see ei tundu nagu unenäo-stseen, aga filmitud on nagu uduse filtriga. Ja vaatad edasi ja ikka ei tundu piisavalt erinev tavastseenidest ja… 

Ja siis saad aru, et prillid vajavad puhastamist.

Mul just oli see hetk.

~~~~~~~~~~~~~~~~~

* ja selles sarjas pole selliseid unenäostseene ega -episoode, kus servad või kõik oleks udustatud.

Pilt ja sõna

*viipab ebamääraselt*

Elu kui meemis

Nagu meem ütleb: miks peavad need, kes tahavad magama minna, enne ise magama saamist panema magama need, kes ei taha magama minna?

“Nii lihtsalt on,” ütleb vahetult enne uinumist 10-aastane, kelle uneaeg on tund hiljem kui tema 6-aastasel õel, kelle tuba jäi vaikseks kõigest 15 minutit enne  nende sõnade lausumist.

Mina oleks juba kell 20 põhku pugenud.

See pole mina. Mul pole ameerika naeratust. See on instagrammi meemipsühholoog. Seal siukseid jagub.

Olgu, ausalt? 

Ma oleks ööunega alustanud kohe pärast lõunaund.

Üks teine meem ütleb, et miks on nii, et hommikusöök voodis on luksuslik, aga kui lõunasöök ja õhtusöök ka voodis on, siis oled depressioonis? Nii ütleb. Ma küll voodis ei sööks (pudiseb ja/või läheb ümber ju, ükski printsess ei saa selle hernetera otsas pärast magada ilma sinikateta), aga mõistan.

Rõõmus uudis

Sest jagatud rõõm, eks.

Nimelt olen ma oma kübaraheegeldamisega jõudnud punkti, kus sai läbi superigav osa heegeldada maitse järgi 10-15 rida ilma silmi juurde loomata (mistap ma tean nüüd enda kohta, et ma ei oska järjest 110ni lugeda (vaid pean selleks kõigepealt lugema kaks korda kümneni, siis ühe korra kahekümneni, kolmekümnd vajab kolm korda ülelugemist, neljakümnele käib ühest korrast, viiskümmend kaks korda ja seal on juba märk maas, seega 60=10 ja kaks korda lugemist jne)), ja saab rahulikult jälle hakata viieni lugema.

Hurraa!

Kas pole tore, kui üsaviljakesed juba piisavalt suured on, et saab sedasi raamatu või näputööga? Ekstrarõõm sulle, armas lugeja, sest pildilt pole kisa kuulda.

Ma ei tee nalja, eks.

See on üks mu tänase päeva rõõmukillukestest ja süda hõiskab nii, et lausa jagama peab.