Roheline raamat: Tuutikki Tolonen “Agnese” sari

Uu, oi kuidas ma ootasin rohelise raamatu korda!

On ju kergelt rohelise maiguga kaanekujundus, totally counts!

Hakkasin Mirkost esimest osa lugema, et kas mu 11-aastasele meeldiks ja ei saanud enne kolmanda raamatu viimast lehekülge pidama. Mulle väga meeldis. Väga. Kas ma juba ütlesin, et väga? Ma usun, et lapsele meeldiks ka, talle meeldivad Lasse ja Maia, seega müsteeriumid lähevad peale. Ja ta on õrna hingega nagu ma isegi, nii et mittehirmsad lood, mis pole teps mitte ehmatamise peale üles ehitatud, meeldiks talle vist ka. Kahju, et pabersarja enam saadaval pole - “Villa saladuse” ja “Varju aknal” saaks küll, aga vaat “Unenägude võtit” jole mis jole. 

Aga Agnes ise, ka 11-aastane, kolib esimeses raamatus emaga Helsingist väikelinna, jättes senise elu ja sõbrad (enda arust) mõneks ajaks maha. Aga see, mis ees ootab…

Haarab Agnese ja lennutab endaga kaasa. Hea lugu ja hästi tõlgitud.  

Teises raamatus arenevad sündmused esimese raamatu loogilise järjena, Agnese eneseleidmise ja perekonna loo avastamise vaimus. Mis selle villaga siis on? Salauksed ja.

Kolmandas annab autor perekonnasaagale viimase lihvi ja Agnese uuele algusele uues kodus kindla pinna, millelt edasi minna. Pluss fotolaager, ma iga kell läheks. Nii 1930ndatel kui 21. sajandil. 

Kuidas ma kirjutan täpsemini nii, et ei spoilerdaks midagi? Kas mul endal oma kirjelduse peale tekiks kihk lugeda? Agneseid on rohkem kui üks - misterioso! 

On küll selline… keskmisele koolieale? 11-aastastele umbes. Siis vist pigem nooremale koolieale. Vanasti olid sellised jaotused - nooremale, keskmisele, vanemale koolieale - algkool, põhikool, keskkool - aga mulle meeldis enda pärast. Ma oleks täielik Agnes olnud ise. Ma lugesin enne seda midagi raskepärast vist ka, see oli nagu… palsam hingele. Eks Agnese ja Agnese jaoks ka.

Ja lõpetuseks, sest ei saa mitte ilma: mäherdune fantastiline nimi autoril! Mu lemmiktegelasi Muumidest!

Kollane raamat: Christy Lefteri “Laululinnud”

 Appi, mis lugemine!

Inglise keeles. Internetist kahjuks ei leia, et oleks eesti keelde tõlgitud (veel). Ma ostsin selle raamatu ise mõne aja eest, jäi sinna kollasesse sektsiooni seisma.

Siis aga kinkis üks suure lugemusega ja tore kolleeg-sõbranna sellesama soolaleivaks ja läks lugemiseks.

Vahel mõne raamatuga on nii, et algul ei saa vedama ja siis ei saa pidama. 

Nii:

Sellega oli kohe algusest mõnus lugemine, lepse reega ja pika liuga sõit.

Millest see siis on? Inimestest. Piiridest. Piirialadest. Inimpiiridest. Veidi rassist, veidi klassist. Kui Sri Lankalt pärit lapsehoidja (odav ja asendatav tööjõud, teisisõnu) järsku Küprosel kaduma läheb, ei huvita see kedagi. Nad ju tulevad ja siis liiguvad edasi ja uusi on saba uksetaga ootamas. Ainult laps, keda ta hoidis, ema, kes ta palkas, ja naaber, kes teda armastas - alati on keegi, kes hoolib. Mitte alati pole neil aga piisavalt jaksu ja võimu.

Mis juhtus? Kuhu ta kadus? Kes ta üldse oli?

Mis värk nende (laulu)lindudega on?

Ja muidugi sisevaade Küposele. Saareriigid ja nende siseilm. Juba ainuüksi selleks tasub lugeda. Aga lugu, see lugu. 

Seega. Too kingiks saadud eksempar jääb kindlalt riiulisse. Aga iseostetud eksemplari võin ära kinkida - kirjuta kommentaari, kas tahaksid ja kust sa blogi või mind tead ja ma ei tea - kui on üks soovija, siis saab kindlalt, kui on mitu, hakkan Suureks Suunamudijaks ja loosin!

Mis. Värk. On. Ah?!

 Andeks, aga KUIDAS on juba 30. oktoober, kui lapsed alles kooli läksid 1. septembril?

Ja mis mõttes sa ei pargi oma kollast autot punase ja musta auto vahele Belgias, vaid ajad lipuvärvijärjekorra sassi? Mingi sakslane oled vä?

Ja kui sul on Eestis ilusat värvi sinine auto, ja ma mõtlen ilusat värvi sinine, mitte mingi off-black-shade-of-fake-blue, siis sa ei lähe ju seda musta ja valge VAHELE parkima, vaid ikka õiges järjekorras. Ei ole mingi tibla.

Ja kes üldse mõtles välja migreeni? Nagu, hmm, nendel inimestel on liiga väge probleeme, anname neile kolme-poole-päevase peavalu, mis ei allu mingitele rohtudele. Internet kirjutab, et ingver (mis tahes vormis) aitab sama palju kui sumatripaan - kirjutan kahe käega alla, kumbki ei aidanud, järelikult aitasid sama palju.

Ja mis mõttes raamatud läbi saavad, kui sa oled sinna maailma just sisse elanud? Kesse lubas?

Ja üldse. Ja üldse! Mhh. Urr. Urr, ma ütlen!

Urr 1:

Urr 2:

Lisa Bjärbo “Lapsed üle nädala”

Postitus “lahutatud lapsevanema raamat” number kaks. (Loe postitust number üks siit.)

Kas me rikumegi nüüd nende elu ära? - Vastus on ei. Kui suhe ei toimi ja ei saagi enam toimima, rikute lapse elu ära kokku jäädes.

Kas ma olen paha ja isekas? - Ei. Sa oled inimene, kellel on õigus rahus elada. Ei ole vaja ennast süüdi tunda.

 Mida ma siis sain “Lastest üle nädala”?

Üks, millest kirjutas põgusalt “Kärgpere” ja veidi pikemalt “Üle nädala”, on aja, energia ja kulude jagamine. Sellega võib ikka päris jõhkraks minna. Meil on õnneks tänu vana Euroopa heaoluriigile tugev baasleping, millele taanduda - ei Eestis ega Rootsis sellist vaikimisi ei anta. Kuludega meil seega muret ei ole, sellest saanuks kindlasti suurim tulüliõun, eelnenud suhet arvestades. Küll aga energia - kumb mõtleb arsti aegade peale? Kumb märkab lööbeid ja lõikamist vajavaid küüsi? Kes mõtleb juuksuri peale? Talvesaabaste ja -jopede? Kalendrijagamise? Kumb üldse neid raamatuid vaevub lugema?

Lisaks sain kindlustunde, et teatud tüüpi inimestega ei olegi võimalik läbi saada ja et see on okei. Ei peagi. Peaasi, et lapsed oleksid terved, vaimselt ja füüsiliselt. Ja näiteks et politsei ei käiks uksi maha löömas teise vanema juures (ja ei, ma ei saa sellest ilmselt kunagi üle).

Et vahel saavad mõlemad vanemad suurema koorma lahus elades, aga vahel saab ema aega juurde (jep); võimaluse olla haigena haige, isegi kui lapsed on just tol nädalal tema juures (jep); rohkem säästa, olgugi et võrreldes varasemaga on sissetulek 1/3 umbes (suvaline näide (elust enesest)). 

Et lapsed kasvavad tervemad ja tugevamad, kui nad ei kaota lahutusega ühte vanemat (mõlemad raamatud ja enamik eksperte), enamasti. Lastel on hea, kui vanematel on hea, olgu nood siis koos või lahus.

Kõige vahvam mõlema raamatu juures on see, et ma olen kindel, et ka vastaslapsevanem leiab sealt kilde, mis tema valikuid ja otsuseid õigustavad. Ja kas pole see mitte siin ehk kõige tähtsamgi? See, et mõlemad vanemad leiaksid oma kindluse ja jaksu ja annaksid lastele sellest tulenevalt kasvamiseks kindla ja stabiilse kodu?

Mis siis, et ristivastupidise.

Oranž raamat: Katrin Saali Saul “Kärgpere käsiraamat”

 See raamat on mul lugemist oodanud pea aasta otsa ja vast oleks teab kui kaua edasi oodanud, kui mul poleks oranži raamatu postituseks olnud oranži raamatut vaja läbi lugeda. Win-win!

Päris kärgpere mõõtu me välja ei anna, meil pole minu-sinu-meie-teie-nende lapsi, ainult lapsed üle nädala (mille kohta lugesin ka just ja plaanisin postitada helesinise raamatuna, aga pigem tuleb eraldi vahepostitus kohe siia sappa).

Selle raamatu esimene versioon kandis pealkirja “Eluterve kärgpere käsiraamat”, aga ju leidis autor ka ise vahepeal, et too kontseptsioon jääb mitte eneseabi- vaid pigem fantaasia- ja ulmežanri alla. Ain’t no kärgpere “eluterve”. Tegelikult peaks selle raamatu pealkiri vist olema “Kasuema käsiraamat”, sest mulle tundus, et rõhk on just sellel. Ja pikk sissejuhatus on ka just sel teemal, et kuidas mitte olla kahjuema.

Sellest raamatust oleks minule olnud kõige rohkem kasu laste isaga suhte loomisel ja lahutuse kaalumisel. Samuti soovitaksin vanavanematele ja muudele asjassepuutuvatele, kes siiski igapäevaselt ei pea sellesse süvenema. Mina leidsin kasulikke viiteid paralleelse vanemluse ideele, millega asjaolude sunnil juba kursis olen. Aga kui lahutanud lapsevanemad on endiselt või taas suhtlemisvõimelised, kui konfliktid, mis lahutuseni viisid, on lahendatud, mitte kalevi alla lükatud, siis tasub seda raamatut aeg-ajalt ikka sirvida.

Näide:

Omg yes. Ma ei teadnud, et oleks olnud aktsepteeritav.

Jepsidi jeps. See “kuidas”, aga mitte “kas”.

Suhte loomisel ja ehitamisel, ka enne lapsi, tasub hoida pilk peal järgmisel:

Ouch. Ja veel kord ouch. 

Why you come for me like this?!

Peakski ette võtma mõne hea raamatu teemal “parallel parenting solutions”. 

Kuna ma lugesin just paar raamatut varem läbi Lisa Bjärbo “Lapsed üle nädala” (Kadi-Riin Haasma imelises tõlkes, Rootsi andmed, aga üsna sarnane Eestile), siis oranž jättis pisut mageda mulje - ja just meie konkreetse olukorra tõttu, mitte et raamat ise mage oleks! (Eriti kui sa juhtud olema (tulevane) kasuema!)

Kuna sel teemal on eestikeelseid raamatuid vähe, siis võiks lahutusinstantsid selle lahutuspaberitega kaasa anda - tegelikult need mõlemad tasuks kaasa anda, mõlemale lahutajale ja lisaeksemplarid mõlemale vanavanemate komplektile, kui neid veel on.

Punane raamat: Naomi Alderman “The Future”

 Eesti keeles oleks see ilmselt “Tulevik”, aga ma lugesin seda inglise keeles ja kohe, kui see välja tuli. Juba siis oli kapitalismus ülimäda ja enamik “väljamõeldud tegelasi” kellegagi ühitatavad, seega andis veidi… kui mitte otseselt lootust, siis jaksu edasi oma asja ajada metade ja amazonide ja muude kiuste. 

Praegu võiks sellest veelgi rohkem jaksu saada. Kuigi tulemus vist oleks sama, sest need hullud miljardärid on vahepeal aina hullemaks läinud.

Raamatu kaas viitab jänese ja rebase vastastikkusele, söö või saa söödud. Elus muidugi kõik nii pole ja on ju ka julgeid jäneseid, kes joovad šampanjat, endal rind rasvane. Nii ka siin.

Kui Trump esimest korda Ühendriikide presidendiks valiti, oli üks mu lemmikmeeme see, et poisid, paneme valge maja maketi stuudiosse ja teeme sinna ovaalkabineti - las oranž pontsik olla seal ja tehku tõsielusaadet, seda ta oskaks. See oleks olnud hea “long game”.

Siin raamatus on ka pikk mäng teoksil. Väga vahva, seejuures. 

Samas on see ka maailmalõpu-raamat. Mis on see Sündmus Suure Algustähega, mis meile, maamuna parasiitsitikatele, otsa peale teeb? Kes on selleks valmis? Kes oleks valmis milleks tahes, et seda üle elada? Kes oleks valmis veetma aastaid punkris, kuniks oht möödas, ja edasi kas ihuüksi elu lõpuni või metsikus postapokalüptikas?

Kelle sina kaasa võtaksid? Mille sina kaasa võtaksid? No näiteks, et kui sul on piiramatult vahendeid ja umbes 10-aastane etteteatamisaeg valmistumiseks? Kuhu sa läheks? 

Ei, igavesti hea raamat. Ja sobib ka õrnema hingega lugejale (nagu ma ise tänapäeval, “Teenijanna lugu” näiteks on liiga karm mu otsmikusagarale. Sellised tasub lugeda enne, kui see täielikult välja areneb. (Ja lõbustusparkide Ameerika mäed tasub ka enne 23-25ndat eluaastat läbi sõita. Või vähemalt enne laste saamist. Pärast pole enam see)), olgugi et veidi vägivalda ka siin sees on.

Roosa raamat: “Moxie”, “Weyward” ja “Bunny”

“Weyward” on eesti keeles sama pealkirjaga, teisi minu otsingud eesti keeles ei leidnud. Aga “Bunny” võiks olla “Jänku” ja “Moxie” näiteks “Söakas”.

Pidin alustama punasega nagu vikerkaar, aga ometi olin roosad lugemata raamatud vasakusse serva ladunud. Olgu siis roosa.

“Moxie” on sarjana ka, aga nagu enamasti ikka, tasub raamatu lugemise ja sarja vaatamise vahele jätta piisavalt aega laagerdumiseks, ükskõik kummast sa alustad. (Nali, muidugi raamatust alustad!) Kaas on roosa, aga soovitaks igale (eel-)tiinekale oma elus. Ja igaühele, kes on kunagi (eel-)tiinekas olnud. Kuidas leida oma hääl? Kuidas leida oma vägi? Kuidas seista enda eest ja selle eest, mis sinu meelest õige? 

Igavesti vinge GRRRRL power lugemine.

“Bunny” on satiiriline sisevaade ühe uhke ülikooli uhke kirjandusprogrammi õpilaste maailma. Ma küll ei õppinud kirjutamist, aga filoloogina ja Eesti mõttes “uhke” ülikooli tudengina oli äratundmishetki küll piisavalt, et oleks kogu oma veidruses samastatav. Soovitan! Ja sellele olla järg ka. I love you, Bunny! I love you, too, Bunny! Café au lait mocca, palun! 

Samas, satiir või mitte, keegi ei keela sul olla sina ise, milline iganes sa siis mis tahes ajahetkel oled. Selles mõttes ka ikka täiega girl power.

Ja “Weyward”. Leidsin selle eestikeelsest bookstagrammist, aga lugesin inglises. Ega saanud käest panna enne, kui läbi sai. Mis oleks rohkem GRRRRL power ja naisvägi kui “nõiad” ja looduse rütmis elamine? Mulle meeldivad herstory raamatud ja ajaloo läbivaatamine läbi nende silmade, kes toona seda kirja ei pannud (ehk et mis võis valgete puritaanmeeste sõnade taga tegelikult olla?) Sekka suguvõsasaagat ja iseenda leidmist ja enda ja kallite eest seismist. Endaga leppimist. 

Kaks viimast lugesin e-raamatuna, esimese paberil ja kinkisin edasi oma toona eelteismelisele (nüüdseks täisteismelisele) lähisugulasele. Kas ta seda luges? Pole aimugi. Tänapäeval loetakse vist teistsuguseid asju. Aga mulle meeldis ja ma oleks tahtnud seda (eel-)teismelisena lugeda ja igatahes kui tal see veel alles, siis ta vast vahel mõtleb mu peale, kui pilk roosa raamatuselja leiab. Ja meenub, mis me oleme rääkinud. Aga võib-olla ka mitte. Ega tema ei pea sama väge ja sama iseend leidma nagu mina: ikka iseoma väe ja iseoma end.