reede, 21. november 2025

Helesinine: Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladused ja merikarbid” ja Frances Hodgson Burnett “Väike lord Fauntleroy”

 Elas kord pere, kus paps oli surnud (või muud moodi kadunud) ja ema lapsega ula peale sentidest elama jäänud. Siis aga seab nende räämas linnaossa sammud pärimisõiguse advokaat ja… Britid on naljakad, sest et selle ajendi pealt saaks kirjutada tuhat ja üksteist üksteisest täielikult erinevat raamatut.

Seekord lugesin Ali McNamara “Vikerkaarelahe saladusi ja merikarpe”. 


Burnetti lugesin lapsena, neelasin koos teiste Burnettidega - “Salaaia” ja “Väikese printsessiga”.

Nii “Fauntleroy” kui “Vikerkaarelahe saladused” algavad ema ja pojaga, kitsikuses. Siseneb advokaat, kaasas uudis pärandusest. Kui “Fauntleroys” ootab pärandus vaid poega, siis “Vikerkaarelahes” on pärandus sugulussidemete kaudu eeskätt emale, kuigi osalt ka pojale. Aga siis, aga siis… kes on tegelik pärija?

Mulle meeldib neid kaht raamatut võrrelda - sest võrdlus- ja vastanduskohti jagub, kuigi tegemist on kahe üldse mitte sarnase jutuga. Kuidas oli lossielu lossis elamise kõrgajal ja kuidas on lossielu praegu, kui me kõik oleme harjunud keskkütte, kraanivee ja vesiklosetiga. Muidugi Cedric Errol ega tema ema lossis nüüdisaegseid mugavusi ei igatsenud - neid ju polnud veel kusagil! Aga tänapäevane Amelia - lossile külalisena silma peale heites on küll olukord veidi nutune. Poiss aga leiab lossist uued sõbrad, teiste seas koera ja kummituse. Võib-olla ei olnud riigi teise otsa kolimine lapse vaimse tervise aspektist ikka nii hea mõte, kardab Amelia, kui sellest viimasest sõbrast teada saab.

Minu lemmiktegelased olidki aga Ruby ja Clara. Ma usun, et Clara õe järeltulija asemel oleksin ka ise sarnaselt toimetanud. Kuidas siis? Loe ise. Tasub lugeda küll, eriti raskemate raamatute vahele. Annab õhku ja nii. Hingamisruumi.

Vahva on see ka, et mõlemad raamatud on aastakümnete vahega välja andnud Eesti Raamat.

esmaspäev, 17. november 2025

Dana K. White “Elu rütmis tränivabaks: kuidas võita lõppematu lahing oma asjadega”

 Originaalpealkirjaga “Decluttering at the Speed of Life: Winning Your Never-Ending Battle with Stuff”, taas kahjuks ei leia, et oleks eesti keelde tõlgitud. Ja appi, kuidas seda on minu põlvkonnal vaja. Sellel põlvkonnal, kes kasvas defitsiidiajal, kus kõik tuli alles hoida, sest “ähk läheb taris”, aga tänapäeval ei ole taluhoovi, kus seda träni hoida, vaid enamasti siiski piiratud panipaikadega korterid.


Nagu autor ütleb: “Selles raamatus ei leidu keerukaid süsteeme, ilupilte, üksikasjalikke tabeleid ega graafikuid, isegi mitte ühtegi abistavat nimekirja. Eesmärgiks on majast kola välja saada. Kõik. Ja sellest piisab.”

Dana K. White kirjutab põhimõttelistest arusaamadest, mis aitavad peas prioriteedid paika panna, ja praktilistest sammudest, mille abil seejärel kodust kola ja träni välja saab.

Neli sammu igas toas, kaks küsimust, üks otsus. Ja reaalselt toimivad lahendused. Kõlab nagu autori kokkulubatud õhulossid? Eip, see on minu isiklik järeldus sellest raamatust. Elutuba, köök, esik. Magamistuba, lastetuba. Kelder, garaaž. Kõigepealt lugesin raamatut, siis alustasin esiku ja elutoaga. Ja palju lihtsam oli! 

Sajaga soovitan.

Ja sajaga soovitan eesti keelde tõlkida. Me ei ole enam see “ähk läheb taris” ühiskond, aga sellest mõttemallist on raske välja murda.

Raamat ütleb ka sedasi: “Elu läheb aina edasi ja tõmbab endaga igasugu träni kaasa. Seni, kuni me elame, tuleb meie ellu uut kraami ja peame pidevalt vanast kraamist lahti saama. Nii see lihtsalt on. Selle universaalse tõe tunnistamine andis mulle mu kolast vabanemise retkel seitsmepenikoormasaapad.” 

Ja seda ka, et parem on ühe asjaga sajast tunda mingil ebamäärasel tulevikuhetkel kahetsust, et näed, ikka läks lõpuks taris, kui et kolahunniku otsa pidevalt varbaid ja küünarnukke ära lüüa.

Hea raamat on. Aitab kola uksest välja saada.

teisipäev, 11. november 2025

Liköör nr 43

 Sünnipäevahooaja vaib 🍁🍂🍃🌿 Internet ütleb, et Camus olla leidnud, et sügis on teine kevad, kus iga puuleht on õitsev õis. Nõus. Lisaks kõrvitsavürtsikad maitsed.


Eestis on (olenevalt aastast, aga harilikult) mu sünnipäevaks juba puud raagus. Siin on vaib veel värviline sünnipäevakuul - nii et pigem värviliste lehtede kuu, mitte porikuu. Aga ahi peab ikkagi huugama, et külm ei hakkaks toas. Ja supihooaja algus! What a wonderful world!

See pole kahjuks kodu, vaid sünnipäevanädalavahetus metsamajakeses. 
Abiks ikka.

Ja nii me seal istusime ja nentisime üksteisele, et tunneme füüsiliselt, kuidas stress kehast välja voogab. 



Ja pealkirja-liköör ja keldriboksi number on nüüd minu vanusega samad. Liköör ise polegi nii hull, kui ma eeldasin. Ikkagi Vana Tallinna ja Riia Palsami peal kasvanud. Täitsa mõnus isegi. Keldriboks nii mõnus pole, kuigi on siiski oluliselt parem, kui kohe pärast kolimist. Aga ikkagi liiga palju mõttetut kola on seal. Kui 42 oli answer to life, universe, and everything, siis 43 vist tuleb kolast vabanemise aasta, nii otseses kui “clearing out your mental junk drawer” mõttes?

Aga 42sena sain küll selle vastuse. Meemist, muidugi.

Ma olen vanainimene, mu jaoks on kõik, mis netist pildi kujul antakse, “meem”.

Bring it on, 43!

Miks, Gilmore Girls?! Miks?!

Lugesin mõne aja eest mingist vanainimeste väljaandest a la Economist või Guardian, et “Gilmore Girls” on endiselt väga popp sari, väga hea sügisevaib ja et on inimesi, kes seda igal sügisel ikka ja jälle comfort-vaatavad. Ma olin parasjagu keska lõpus, kui sari 2000ndal aastal algas ja ülikoolis, kui lõppes, vaatasin religioosselt. Ja sellest artiklist tulenevalt muidugi ma tahtsin ka seda sügis-comfort-vaatmist.



Vist oleks olnud targem mõni artikkel veel lugeda, sest ma tõesti ei olnud valmis selleks, mida mu silmad nägema pidid.

Sa vaevu tunned inimest ja võtad õiguse ta liikumist füüsiliselt takistada, ise oled täiskasvanu ja väidad, et oled naisest romantiliselt huvitatud? Ja kui ta ütleb ei, sest sa oled ta lapse õps, siis sa lihtsalt ei jäta teda rahule ja käid peale (vt ka füüsiliselt takistamine, sellest oleks mulle küll sinikas käsivarrele jäänud), kuni ta pool-vastutahtsi nõusse jääb? Kus on entusiastlik nõusolek, kahepoolne huvi ja nagu, sa oled ta lapse õps uues koolis?!

Ja Lorelei ei tahtnud, sest see tundus talle endale nii väga vale, et ta ei julgenud isegi lapsele öelda seda. Ja kui laps teada sai, siis… käis talle samamoodi peale, saamata soovitud vastust, kuni ta selle soovitud vastuse välja pressis. Sa tegid lapsele seda, mida see mees sulle tegi. Kohutav. Sest see oli ühiskonnas normaalne? Või sinu elus normaalne? Sest su vanemad visksid su välja ja sinu jaoks see oligi üles kasvades “armastus”. Vastutahtsi.

Ja selliseid asju oli iga nurga peal. Dean?! See esimene suudlus?! Nagu MIS ASI see oli? Te pole isegi väljas käinud ja sa ajad Rory oma töökohas, toidupoes, nurka ja see peaks romantiline olema?! 

No, you didn’t do anything wrong. 
But it FELT wrong because HE did it wrong.

Ja Rory siis sellest tulenevalt hakkab oma bestikat ignoma ja on omakorda edasi bullybutt, sest tema ise kannatab seda ja arvab, et see on normaalne?! No vabandage väga, see kõik on väga kaugel comfort’ist. Ja inimesed vaatavad IGAL AASTAL seda vaimset vägivalda edasi, sest see on ENDISELT meie ühiskonnas normaliseeritud. 

HARD PASS. Ma ei saa seda isegi kudumise taustaks panna, sest et siis ma koon selle raevu sinna sisse ja sellest tuleb ka paras käkk.

No ja siis ma mõtlesin, et olen nutikas lutikas ja vaatan seda “Year in The Life’i”, mis on ikkagi aastast 2016 ja ühiskonnas on ju ometi toimunud mingid muutused? Mis te arvate, mida mu silmad nägema pidid?

Jep, see oli veel hullem. Madalalaubaline ärapanemine, Pauli mõnitamine, surrogaadid ja nende nimetamine breeder’iteks ja prime meat’iks. Üksteisele valetamine, sisutühi kiirlobin, seesama kiirlobin, mis algses sarjas oli vähemalt mingil määral sisukas.

Ja nüüd, lapsevanemana… sa ei saa olla oma lapse bestikas esimesena. Kes ta ema siis on? Ja siis lambist emakaarti lauale käia, kui sa seda kunagi varem teinud pole. Nina Lykke kirjutas oma õudusjutus (ei olnud, tavaline eluline romaan, aga oli küll, mulle vähemalt) “Ei ja veelkord ei” midagi sellist, et lapsevanem on lapsele samaväärne, mis õhk ja vesi - sa ei märka, kui sellega on kõik korras, sa märkad seda siis, kui sellega on midagi valesti, kui seda pole või muutub toksiliseks. Ma vaatan sinu poole, “Gilmore Girls”.

Kui sinu ema oli Emily moodi ja sina oled Lorelei moodi, siis sa lihtsalt pendeldad sama toksilise mustri sees ühest äärmusest teise. Teraapia on see, mida kõik need tegelased vajaksid. Su vanemad viskasid su välja, sest rase? Trauma. Edasi? Teraapia. Break the pattern. Su isa oli sulle halb/olematu, aga su tütrele hea sõber? Trauma. Teraapia. Sa elad koos emaga bestikaelu, vanavanemaid näed pühade ajal ja isast ei kuule midagi? Trauma. Teraapia.

Ja üldse. JA ÜLDSE!

Miks läks Lorelei oma vanematelt Rory kooliraha anuma? Miks ta ei helistanud Christopherile, kelle start-up valmistus börsile minema? Ja kui Chrisil endal poleks olnud võtta, siis tema vanemad on ka pururikkad. 

Aga muidugi siis oleks see teistsugune sari olnud. Ilmselt parem.

Või… ongi see normaalne ja mina olen imelik?

kolmapäev, 5. november 2025

Roheline raamat: Tuutikki Tolonen “Agnese” sari

Uu, oi kuidas ma ootasin rohelise raamatu korda!


On ju kergelt rohelise maiguga kaanekujundus, totally counts!

Hakkasin Mirkost esimest osa lugema, et kas mu 11-aastasele meeldiks ja ei saanud enne kolmanda raamatu viimast lehekülge pidama. Mulle väga meeldis. Väga. Kas ma juba ütlesin, et väga? Ma usun, et lapsele meeldiks ka, talle meeldivad Lasse ja Maia, seega müsteeriumid lähevad peale. Ja ta on õrna hingega nagu ma isegi, nii et mittehirmsad lood, mis pole teps mitte ehmatamise peale üles ehitatud, meeldiks talle vist ka. Kahju, et pabersarja enam saadaval pole - “Villa saladuse” ja “Varju aknal” saaks küll, aga vaat “Unenägude võtit” jole mis jole. 

Aga Agnes ise, ka 11-aastane, kolib esimeses raamatus emaga Helsingist väikelinna, jättes senise elu ja sõbrad (enda arust) mõneks ajaks maha. Aga see, mis ees ootab…

Haarab Agnese ja lennutab endaga kaasa. Hea lugu ja hästi tõlgitud.  

Teises raamatus arenevad sündmused esimese raamatu loogilise järjena, Agnese eneseleidmise ja perekonna loo avastamise vaimus. Mis selle villaga siis on? Salauksed ja.

Kolmandas annab autor perekonnasaagale viimase lihvi ja Agnese uuele algusele uues kodus kindla pinna, millelt edasi minna. Pluss fotolaager, ma iga kell läheks. Nii 1930ndatel kui 21. sajandil. 

Kuidas ma kirjutan täpsemini nii, et ei spoilerdaks midagi? Kas mul endal oma kirjelduse peale tekiks kihk lugeda? Agneseid on rohkem kui üks - misterioso! 

On küll selline… keskmisele koolieale? 11-aastastele umbes. Siis vist pigem nooremale koolieale. Vanasti olid sellised jaotused - nooremale, keskmisele, vanemale koolieale - algkool, põhikool, keskkool - aga mulle meeldis enda pärast. Ma oleks täielik Agnes olnud ise. Ma lugesin enne seda midagi raskepärast vist ka, see oli nagu… palsam hingele. Eks Agnese ja Agnese jaoks ka.

Ja lõpetuseks, sest ei saa mitte ilma: mäherdune fantastiline nimi autoril! Mu lemmiktegelasi Muumidest!



esmaspäev, 3. november 2025

Kollane raamat: Christy Lefteri “Laululinnud”

 Appi, mis lugemine!

Inglise keeles. Internetist kahjuks ei leia, et oleks eesti keelde tõlgitud (veel). Ma ostsin selle raamatu ise mõne aja eest, jäi sinna kollasesse sektsiooni seisma.


Siis aga kinkis üks suure lugemusega ja tore kolleeg-sõbranna sellesama soolaleivaks ja läks lugemiseks.

Vahel mõne raamatuga on nii, et algul ei saa vedama ja siis ei saa pidama. 

Nii:


Sellega oli kohe algusest mõnus lugemine, lepse reega ja pika liuga sõit.

Millest see siis on? Inimestest. Piiridest. Piirialadest. Inimpiiridest. Veidi rassist, veidi klassist. Kui Sri Lankalt pärit lapsehoidja (odav ja asendatav tööjõud, teisisõnu) järsku Küprosel kaduma läheb, ei huvita see kedagi. Nad ju tulevad ja siis liiguvad edasi ja uusi on saba uksetaga ootamas. Ainult laps, keda ta hoidis, ema, kes ta palkas, ja naaber, kes teda armastas - alati on keegi, kes hoolib. Mitte alati pole neil aga piisavalt jaksu ja võimu.

Mis juhtus? Kuhu ta kadus? Kes ta üldse oli?

Mis värk nende (laulu)lindudega on?

Ja muidugi sisevaade Küposele. Saareriigid ja nende siseilm. Juba ainuüksi selleks tasub lugeda. Aga lugu, see lugu. 

Seega. Too kingiks saadud eksempar jääb kindlalt riiulisse. Aga iseostetud eksemplari võin ära kinkida - kirjuta kommentaari, kas tahaksid ja kust sa blogi või mind tead ja ma ei tea - kui on üks soovija, siis saab kindlalt, kui on mitu, hakkan Suureks Suunamudijaks ja loosin!

neljapäev, 30. oktoober 2025

Mis. Värk. On. Ah?!

 Andeks, aga KUIDAS on juba 30. oktoober, kui lapsed alles kooli läksid 1. septembril?

Ja mis mõttes sa ei pargi oma kollast autot punase ja musta auto vahele Belgias, vaid ajad lipuvärvijärjekorra sassi? Mingi sakslane oled vä?

Ja kui sul on Eestis ilusat värvi sinine auto, ja ma mõtlen ilusat värvi sinine, mitte mingi off-black-shade-of-fake-blue, siis sa ei lähe ju seda musta ja valge VAHELE parkima, vaid ikka õiges järjekorras. Ei ole mingi tibla.

Ja kes üldse mõtles välja migreeni? Nagu, hmm, nendel inimestel on liiga väge probleeme, anname neile kolme-poole-päevase peavalu, mis ei allu mingitele rohtudele. Internet kirjutab, et ingver (mis tahes vormis) aitab sama palju kui sumatripaan - kirjutan kahe käega alla, kumbki ei aidanud, järelikult aitasid sama palju.

Ja mis mõttes raamatud läbi saavad, kui sa oled sinna maailma just sisse elanud? Kesse lubas?

Ja üldse. Ja üldse! Mhh. Urr. Urr, ma ütlen!

Urr 1:



Urr 2: