neljapäev, 8. detsember 2022

Kuidagi sai detsember

Kaks adventigi, mitte detsember. 
Aasta eeleeleelviimane nädal.
Kuidagi on olnud november, milles minu mäletamist mööda oli ainult auurema peebi sünnipäev. Oktoober oli ka. Minu sünnipäev ja… ja… kaks tööreisi ja…
Septembrit oli veidi rohkem, sinna sai kooli algus ja … eee… 

Kui vaadata, kuhu raha kaob, siis oleks ilmselt parem ülevaade, kui palju milliseid kuid on olnud ja mis kus kuus aset on leidnud. Isiklik tasakaal ülemises otsas on habras, aga tulevikumina nimel, et tal lihtsam oleks, tuleb see siiski jälle ette võtta. Uue aasta kingitus iseendale.

Muidu on detsember, nullkraadine. Aga lumeta. Aga nullkraadine. Mitmesegaste kriiside tõttu on tööl sooja vähevõitu. Kokkuhoid. Inimesed haiged, palgakulud/haigusrahad samad, aga töö jääb tegemata - pole vist suurem asi kokkuhoid.


Ilma jõulutäheta poleks sama

Sinterklaas on ka juba korstnatahmast mustakirjute nägudega vembumeeste ja -naiste, Mustade Peetritega, peebide kingituse ja kommikesed veel-turult-tuppa-toomata kuuse alla peitnud ja peebid neist üle käinud. 

Päkapikud käivad. Ühise kodu Eestist saadetud ekipaaž koosseisus Tõnu, Anu ja Pai tuli minu juurde, papa juurde saadeti uus kolmik käima (üks päkapikk piilub, teate isegi. Kolm peab olema).

Kahene tiim elfontheshelffe jagunes samuti ühesteks, kahte koju. Täna peebid ei leidnudki enne kooli, kuhu too pugenud oli. Ega nad ei otsinud ka, ajaloolise tõe huvides, liiga palju oli vaja teineteise, mu ja universumi ülesehitusega, mis sunnib hommikul tõusma, kisada ja kraagelda.

Aga ikkagi on kõik hästi. Kodu on. Lisaks veel soe(m kui tööl). Lapsed on puhtad, viisakad, toidetud ja (välisel vaatlusel) terved. Ise ka, välise vaatlusel, kui välja arvata see, et olen vist eesmärgiks võtnud digimuunduda pandakaruks ja kasvatan silmade ümber tumedaid rõngaid. Misse väsitab? Mure, mis muu. 

Sokid, aluspüksid ja šokolaad. Pidada olema Gaimani lemmikjõululaul. Kisub südamesoontest, olge hoiatatud.

Aga kingiideid saab. Neile, kes jõuluvanale saadetud kirjad peavad muundama jõulurõõmuks kuuse all ja peebide südames. Käkitegu, eks ole. Mure, mis muu.

Shrinkoloog kunagi sõnastas banaalse motivatsiooniplakati loogiliselt ümber, nii et see arusaadav, loogiline ja mõjus oli. Kahjuks ei mäleta enam, kuidas. 


Need asjad päris nii ei käi

Magada, palun, jõuluvana, kui veel kingikotti mahub. 
Vaikust oma kõrvus, äkki ei võta saanis palju ruumi.
Maailmarahu ka, selle saab saani taha veerema siduda, ei pea isegi kuuse alla viima - auk koti sisse ja pudeneb ise üle ilma laiali, kui jõuluööl oma tiiru teed.

Luban olla hea laps. (Enda vastu ka.)