Kui ise kaaslasega Eestisse jõudsin, olid tantsupeoproovid juba alanud. Aga see pole “Suve” algus. Ühel ilusal kevadisel päeval saavad Ülesoo omad kirja: nende poeg Joosep tuleb varsti koju, kuhu ta kuemaks ajaks tahab jääda, et tervist parandada. Justkui kah klapiks, kui Ülesoo, kirja ja poeg Joosepi (ja ehk ka fraasi “kauemaks ajaks” tõlgenduse) hetkeolukorrale sobivamaks mudida. Ja tantsuproovide logistika jäi seekord teisele lapsevanemale. (Jah, ma olen sellest oma -oloogiga rääkinud, tänan. Tuleb välja, et ta (no see -oloog mul) leiab, et kõik maailma asjad ei olegi minu õlul ja ainuvastutusel. Oh seda naljavenda küll! Siukste naljade eest ma talle maksangi, nagu käiks stand-uppi kuulamas. Does that sound like a me-problem or a their-problem? Ilmselgelt pole ta kuulnud, et kui tahad, et miski oleks hästi tehtud, tee ise.
Kui naabrite lennufirma ainsaid otselende jälle tühistada ei võta, siis jõuan kenasti emakodunt läbi kepsata, enne kui lapse tantsuetendusele minek.
Laupäeval läheb teine lapsevanem teise suguvõsa ja värskendava vihmasabinaga. Ja pühapäeval on kõik kenasti kastetud murul platsis, et eriti erksa kõrvaga mudilaskooride etteastet kuulata. (Oldagu siis viisakad ja kuss, eks, muidu võib juhtuda, et keegi (mina) tšš-kussutama hakkab, sest lapsel võivad ju liigilaulud peas olla, aga minu kõrvakesed peavad vähemalt “Soki ja kummiku” sõnadest aru saama, muud laulud on rohkem tuttavad. Olge siis hoiatatud. Kuss!
Ja kõik, see ongi esimene suvine sutsakas. Kui julge hunt, rind rasvane, jänese šampust joob, siis saab ujuma ka! (Vihmahoo vahele ilmselt, või selle sekka.)
Teiseks suviseks sutsakaks suuri plaane ei ole (või siiski, kui teatripileteid ja rabamatku ja päikeseloojanguid ja korra-kaks-aastas-peame-ju-ikka-nägema-trehve hakata üle lugema, siis on karta, et puhkamiseks ja tervise parandamiseks suurt aega ei jäägi. Ei tasu kokku lugeda.)
Tervis, tänan, on. (Välisel vaatlusel enam-vähem. Muudmoodi ärgu vaadatagu.)
5. juuli
Laps tantsis, vanematel pisar silmas.
Laps laulis, vanematel pisar silmas ja taeval pisaraluugid ristseliti lahti.
“Sata-sata” polnud meie vanuserühma laul, mis on ilmsest hea, sest see on mul tantsupeo esimesest kontserdist saati kummitanud, laulupidu ei aidanud teps mitte. Kui laulumudilase asemel oleks kodus laululaps, siis 1) kummitaks see juba mitu aastat, mis võikse õige närvesööv olla (aga siiski kindlasti mitte sel määral kui see vastik iiveldama ajav tinnitus), ja 2) poleks saanud hullema äikese ja vihma alates koju minna - õnneks kannatasid pilved seni, kuni mudilaste lõppakkord oli kõlanud. Ehmunud olid nii mudilane ise (ta muidu ei karda äikest, aga kuuldavasti oli lava taga mürina ajal mudilaste paanikaosakond, ju see nakkas) kui ta väike õde, kellele ei sobinud kohe kuidagi, et tema tossud vett täis olid ja pealt muudkui juurde kallas. Kummikuid muidugi ei kandnud keegi — ei laululaps, andeks, laulumudilane, kellele need rongkäiku kaasa pandi, viiene, kellele need unustati kaasa võtta, ega ise, kes otsustas kohvripakkimise stressist ülekoormatud hetke ajel kohvri kõrvale valmis pandud kummikuid mitte kaasa pakkida. Aga see polnud isegi pakkimise ajal langetatud otsustest halvim. Vähemalt sai õetütre kolm kuud nurgas oodanud sünnipäevakink kaks kuud peale tähtsat päeva lapseni toimetatud.
