kolmapäev, 17. jaanuar 2024

❄️

Millalgi põhikooli ajal vaatasin aknast välja.
Lund sadas.
Juba siis olin ma väga tubli ilmselgete asjade sedastamises.

Mõtlesin nii.

Lumi sajab akna taga 
valged helbed.
Vaatan tasa
ja mul kakkab kergem.

Fast forward, ~27 aastat hiljem: still true.


Siis kui kliima muutused korraks mitte ei soojene, vaid tuleb lumi maha nagu vanasti ja kõigil eitajatel on suus sama jama: näed? Mingit kliima soojenemist pole olemas.

laupäev, 13. jaanuar 2024

Enne ja nüüd: elu oli siis lihtsam




Pärast seda alustasin kevadpuhastusega - pesin kraanikausi ja kustutasin äpid, mida pole ammu kasutanud, tõstsin ekraanil kaustu ringi, et silm puhkaks.

Nagu vanad eestlased ütlesid: kes jaanuaris kevadpuhastusega alustab, see saab suveks omas tempos valmis. 

Aknaid nagunii pakasega pesta ei saa, digipuhastust saab soojas teha.

neljapäev, 11. jaanuar 2024

Uusaastalubadused

Ma tean inimesi, kes kavandavad oma jaanuari jõusaalid ja muud trennid veidi ringi, sest jaanuaris hakkavat seal kitsas. Aga pole hullu, sest hiljemalt veebruari keskpaigaks rahuneb jälle maha. September olla ka veidi keerulisem, aga mitte nii kole kui jaanuar.

Puhas loogika, eks.

Kes lubab trenni minna, kes jaanuaris ei joo, kes hakkab tervislikult toituma…




No vat. Mina ei käinud seekord mingeid veksleid välja, sest esteks jääks see hiljemalt veebruariks nagunii soiku, teiseks on mul paar tääbi lahti juba paar aastat, et lugeda, kuidas paremini ja teostatavalt endale midagi lubada, ja kolmandaks läks kogu muu draama vahele meelest ära, et aastavahetusega kaasneb midagi peale uue numbri, “Õhtusöögi ühele”, viinamarjade ja Viini Filharmoonikute.

Seda üllatavam ja arusaamatum oli mu jaoks, kui lõpuks ennast toidupoodi vedasin, sest aastalõpu jäägid ja sahver hakkasid end ammendama, lisaks oli läbi astumas sõber, kellega oleme harilikult pitsat tellinud, aga tal oli detsembris tervisekriis ja elustiilimuutused, et mitte maha surra ja/või pimedaks jääda, ja olime südamedaamiga otsustanud jagada oma lemmikuid kergejalihtsasööginippe… Ühesõnaga, kohalike toodete ja salatiliste toodete ja muudegi vähegitervisliketoodete, sh mahe- ja supilettides haigutas samasugune tühjus nagu kovidi alguspäevade seebi- ja vetsupaberilettides.

Ehk siis need letid ja riiulid, kust mu iganädalane söögilaud tuleb (laste spagettide ja koolivõikude erandiga). Midagi õnnestus siiski kokku klapitada sõbrale. 

Seevastu saialett, mis siinmail on viisakas ja värske, aga minu poodijõudmise ajaks harilikult värskest kraamist tühi, oli lookas! Njamm! Aitäh, kaaskodanikud, kes jaanuaris saia ei söö!

Saame hakkama. Kui tuttavad saavad jaanuaris trennitatud, saame meie söönuks ka. Ja hiljemalt veebruariks on kõik jälle vanaviisi saadaval.

Kui ma lõpuks selle peale tulin, et tühjad letid uusaastalubadustega ühendada, siis ei tundunud enam nii veider. Vastupidi, loogiline.
Veider on praegu pigem see, et kas a) ma pole varem aasta algul poes käinud või b) olen ise kuulunud sinna nende teiste gruppi, või b+c) sööngi lihtsalt varasemaga võrreldes nii palju tervislikumalt, et alles nüüd seda märkasin.




Päris huvitav oleks mõni vana iganädalane poenimekiri ja nädalamenüü välja otsida ja praeguse normaalsusega võrrelda. Tehtagu ära!

kolmapäev, 3. jaanuar 2024

Paganama pikk aasta oli

Jep, 2024 on juba pikk aasta olnud.




2023nda aasta jaanuar kestis ka vähemalt kolm-pool-kuud, kui mitte rohkem.
Oktoober ja november (ja märts ja vist ka juuni) jäid lihtsalt vahelt ära. 
Ja aasta viimased kaks nädalat kestsid ka paar aastat.

Aeg on selline naljakas asi, et me võime ju tahta, et ta lineaarselt ja sekund haaval aina edasi kõmbib, aga ei. See on rohkem nagu… a big ball of wibbly-wobbly timey-wimey stuff, kui klassikuid tsiteerida.

Ma ei oska isegi kuskilt otsast pihta hakata selle sassis lõngakera harutamisega, mida mõni nimetaks “jõuludeks perekeskis”.

Võib-olla peaks alustuseks enda jaoks läbi mõtlema, mis on “pere”.