Esmaspäev, 20. aprill 2020

See hetk, kui äratus on kell 2.28, sest kuuene on su voodiservas ja sosistab sulle väga lähedalt ja haledalt näkku, et tema ei saa endale tekki sirgu peale. Laps suunata pissile, siis oma voodisse, tekk peale (sirgu!) ja kusskuss magame ja tagasi oma voodisse.



See teine hetk veidi hiljem, umbes 4.30 ajal, kui on äratus, sest kuuene on jälle su voodiservas ja sosistab sulle väga lähedalt näkku, et nüüd on kaisuloom päriselt kadunud ja tekk kukkus ka voodist maha. Laps tagasi oma voodisse, kaisuloom padja kõrvalt kaissu ja tekk peale (sirgu!) Kusskuss ja magame edasi nüüd kõik on hästi ja siis tagasi oma voodisse. Õnneks on teki all veel soe.


Ja see hetk, kui äratus on kell 5.55, sest kuuene on jälle su voodiservas ja sosistab sulle jälle. “Emme, sa oled kõige parem!”

Teisipäev, 14. aprill 2020

Piinlik

Kui äratus on öösel kell 1.39, sest sa kuuled kuidas kuuene mööda tube ringi kondab. Õhtune “mul pole vaja pissil käia, ma alles käisin” on siiski osutunud hädavajalikuks ja lapse äratanud, aga oma unises olemises ei saa ta ise aru, miks ta parasjagu seal on, kus ta on, ja kuhu ta läheb, aga siiski läheb. Vahepeal mühatades, kui poolkinnisilmi millelegi otsa mütsab. Siis tuleb laps sülle haarata, potile kanda, ära hädaldada ja tagasi oma voodisse viia. Tekk peale ja magab hommikuni.

Ja siis kui järgmine äratus on 2.49, sest üks peaaegu-kahene moosirull vaatab sind su voodiservast, kuhu ta hiirvaikselt on matkanud, suurisilmi ja mängulusti täis. Siis tuleb laps sülle haarata ja läbilõikavalt norskavale abikaasale sülle torgata. Kaks kärbest ühe hoobiga. Tekk peale ja magan hommikuni.

🧶

6, lennujaamas pärast vanaema ära saatmist, kui auto poole jalutasime ja ma laulda ümisesin: “Emme, mul on praegu NII piinlik.”
Ma: “Kas mu laulu pärast? Sa ju tead, et kui laulu tuju on, siis tuleb laulda, ükskõik kui õigesti või valesti.”
6: “Ei, selleks, et vanaema ära läks.”

Ahah, pijnlijk. Valus.

*

6: “See on üks tubli laps, vaata kui piinlikult ta ootab.”
Ma: “Kas kannatlikult?”
6: “Jah.”

Sest piinlik kõlab nagu pijnlijk ja kannatus on ka valus. Ja kannatus (kannatlikkus) ja kannatus (valu kannatamine) on ju meie keeles üks ja sama. Piinlik lugu!

🧶

Vahel on ikka veel päris piinlik*. Aga siis ma võtan rohtu või (ja) püüan aju ümber programmeerida ja siis on vähem. Nii piinlik enam pole, kui siis, kui. Teaduse jõud. (Ja klassi priimusest -oloog. Ja enda lolliks maksmine.)

*Lapse leiutatud tähenduses, jah.

Tibu, tibu, tibu, tibu

Ma olen töötanud kolme ettevõtte seitsmes kontoris, kodus enne lapsi ja meha (õnnis), kodus laste ja miistega (not ideal), välismaal asutustes.





Ma olen elanud korteris, neljas jagatud korteris, majas, üürikorteris ja üürimajas.





Mul on olnud neli autot, peres aegade jooksul kaks lisaks, kokku kuus.

Kaheksa jalgratast kolmerattalisest praeguse kasutatud kollase kolksuni.

Kaks last ja üks laenulaps aastaks.

Kolm ja pool koera.
Kolm hamstrit.

Kaks õppelaenu, üks makstud, teine peaaegu. 




21 riiki, osas neist pikemalt, osast läbi sõites näinud.

Nüüd on mul kümme väikest kõrvitsataimebeebit ja üheksateist suvikõrvitsataimebeebit. Tibusid loeme sügisel.

Sada grammi lehti, 50g parmesani ja pähleid, sutsu soola jm ja larakas oliivõli. Kui oma peenras karulauk kasvab, siis peab ju tegema. Ma olen nüüd üks nendest inimestest vist. Kaks last ja karulaugupesto.

Käimasoleva viisaastaku jooksul kukub järgmine kümnend. Kas lasersõda või paintball või batuudikeskus, selles on küsimus. Whether tis nobler to suffer the shots and paintbullets of outrageous fortune, or to jump off a trampoline to a sea of foam blocks? Kui klassikuid parafraseerida. Õnneks veidi on veel aega. 



Lõpuks saab kõik korda. Kui pole veel korras, siis pole veel lõpp.