Piinlik

Kui äratus on öösel kell 1.39, sest sa kuuled kuidas kuuene mööda tube ringi kondab. Õhtune “mul pole vaja pissil käia, ma alles käisin” on siiski osutunud hädavajalikuks ja lapse äratanud, aga oma unises olemises ei saa ta ise aru, miks ta parasjagu seal on, kus ta on, ja kuhu ta läheb, aga siiski läheb. Vahepeal mühatades, kui poolkinnisilmi millelegi otsa mütsab. Siis tuleb laps sülle haarata, potile kanda, ära hädaldada ja tagasi oma voodisse viia. Tekk peale ja magab hommikuni.

Ja siis kui järgmine äratus on 2.49, sest üks peaaegu-kahene moosirull vaatab sind su voodiservast, kuhu ta hiirvaikselt on matkanud, suurisilmi ja mängulusti täis. Siis tuleb laps sülle haarata ja läbilõikavalt norskavale abikaasale sülle torgata. Kaks kärbest ühe hoobiga. Tekk peale ja magan hommikuni.

🧶

6, lennujaamas pärast vanaema ära saatmist, kui auto poole jalutasime ja ma laulda ümisesin: “Emme, mul on praegu NII piinlik.”

Ma: “Kas mu laulu pärast? Sa ju tead, et kui laulu tuju on, siis tuleb laulda, ükskõik kui õigesti või valesti.”

6: “Ei, selleks, et vanaema ära läks.”

Ahah, pijnlijk. Valus.

*

6: “See on üks tubli laps, vaata kui piinlikult ta ootab.”

Ma: “Kas kannatlikult?”

6: “Jah.”

Sest piinlik kõlab nagu pijnlijk ja kannatus on ka valus. Ja kannatus (kannatlikkus) ja kannatus (valu kannatamine) on ju meie keeles üks ja sama. Piinlik lugu!

🧶

Vahel on ikka veel päris piinlik*. Aga siis ma võtan rohtu või (ja) püüan aju ümber programmeerida ja siis on vähem. Nii piinlik enam pole, kui siis, kui. Teaduse jõud. (Ja klassi priimusest -oloog. Ja enda lolliks maksmine.)

*Lapse leiutatud tähenduses, jah.