Esmaspäev, 26. veebruar 2018

Yolo, presidendi vastuvõtt ja piin

Keegi on oma lapsele nimeks pannud Yolo. Ameerikas, hästi, aga ikkagi. See võtab minult pinget oluliselt vähemaks. Mis iganes Müksik nimeks saab, pole see vähemalt Yolo. Yolanda oleks lühemana Yola. Yolo öeldakse siis, kui midagi napakat ja jaburat tehakse (vist? Ma pole õige põlvkond.) Näiteks hüppad pea ees tundmatus kohas vette või ei pane turvavööd peale, sest yolo. Aga mu arust peaks see vastupidi olema. Sest you only live once. Et kui on yolo, siis vaatadki, kuidas paremini oma ühtainust eluraasukest hoida. 

Mulle ka ei meeldinud presidendi vastuvõtu eeskava. Selles pole midagi üllatavat, sest mulle harva meeldib presidendi vastuvõtu eeskava. Mulle harva meeldib miski, pigem. No99 ei meeldi üldse, olen käinud, olen näinud. Pass. Samas ei tasu liiga palju ka igiseda. Muusika oli ju enam-vähem. Erinevalt mõnest aastast. Ma olin teleka poole seljaga, ma muusikat ainult kuulsingi, ja ei olnud häiriv. Juttu oli lihtsalt palju, aga seda sai ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Abikaane kommentaaride järgi tuletasin, et ei meeldi pildikeel. Vahepeal piilusin ka, kui hea kommentaar kukkus, ei meeldinud jah. Laps ei pööranud sellele ka suurt tähelepanu, tal olid omad asjad ajada. Vahepeal käis ja piilus ka. Sai paremini toimuvast aru kui ta isa vist. Loen pealkirju ja kaasakiitvaid lisapealkirju, et tuleks panna hoiatus või hiljem näidata. Et laps olevat kellelgi iga kahe minuti tagant kiljunud, et kardab. Ühe käega nõutakse lapsehoidjariiki ja teise käega, kui asi sinnapoole liigub (alert, alert, alkoaktsiis), siis laidetakse. Olgu, laps ühe korra kiljub, et kardab, igno teda. Aga pärast teist korda võiks lapsevanem juba matsu lahti jagada ja kanalit vahetada. Selleks järelvaatamine ongi. Või lapse oma tuppa mängima saata. Anna lapsele tahvel pihku, kohe on rahu majas. Või saada magama. Miks sa piinad oma last sedasi?

Mina ka ükskord piinasin oma last sedasi. Nukuteatris, käisime “Eesti jõule” vaatamas. Seal oli ülevaade neljast ajast, ürg-, kesk-, saksa- ja meieaeg. Ja kahe esimese peale krapsas Mumm mulle sülle ja kiljus üle saali, et ta kardab. Päris naljakas oli. Aga ma ei sundinud teda vaatama. Ära ka ei läinud. Sadistist emake, mis teha. Mulle meeldis küll. 

Ma arvan, kui vastuvõtul oleks “Eesti jõule” etendatud, siis ikka kirutaks täna.

Pühapäev, 25. veebruar 2018

Kärudest ja kuusevõrsetest

Täiesti uskumatu, kui kütkestav ja aeganeelav ja endassetõmbav ja... võib olla nii triviaalne, nii praktilis-igapäevane asi nagu lapsevanker. Mul on esimesest lapsest olemas täiesti korralik vankri-käru komplekt. Hetkel küla peale välja laenatud, aga siiski juba juunikuuks tagasi tellitud. Olgu, seisupidur ei tööta sellel. Olgu, töötab ja liigagi hästi - piduri maha saamiseks tuleb ratas alt ära võtta ja käsitsi, oma valge näpuga, see julla tagasi raami sisse lükata. Ja siis ratas tagasi panna. Ja käruosa seljatugi seisab kummiga püsti. Täiesti korraliku ja funktsioneeriva kummiga. Terve esimese lapse aja kumbki neist asjast ei seganud, nii et täiesti korralik ja kasutatav käru. Britton 3style vist oli nimeks, bordoopunane. Hehe, 3way. Ma olen 12-aastase naljasoonega vahel. Mis vahel. Pidevalt.

Siis on veel jooksukäru. Quinny Freestyle. Sisaldab toimivat pidurit, lausa kahte. Käsipidur on ka, jooksmiseks väga vajalik. Ka kolmerattaline, sest mulle meeldib nii. Sisesta 3way nali. Nali see ongi, ärge lootkegi. Ma olen muus mõttes üsna vanilje. Või mis vanilje. Ma olen nagu kuusevõrse-gelato. Pealtnäha vanilje, maitselt ka ei midagi erilist esmamuljelt. Ootaks justkui midagi enamat, ikkagi kuusevõrse. Aga vaat järelmaitse ja järelmõtted... kohe kuidagi ei saa peast. Ka aastaid hiljem mõtled ja meenutad. Ei mingi Rocky Road ega Cookie Dough ega rummirosina viiskümmend varjundit. Üsna vanilje. Selline kuusevõrse efektiga.

Ühesõnaga käru on olemas, lausa kaks. Ent siiski. Ent siiski päevas vähemalt korra tuleb läbi käia pakkumised. Ja konfigureerida tootja lehel. Ja pikalt järele vaadata tänaval, kui vastu tuleb. Ma tunnen juba kaugelt ära. Ah, Mutsy Evo, mul pole sind vaja. Mul on olemas, mul oli juba ühe käru eest olemas lapsele praktiliselt ja igapäevaselt vajalik. Ent siiski. Nagu kuusevõrse-gelato. Kui sellise leiad, siis ei tohiks käest lasta. Muidu jäädki aastateks mõtlema, et mis oleks kui...

Abikaan on mul autohuviline. Poliitiliselt mittekorrektselt autopede. Korrektselt väljendudes nitroseksuaal. Talle sai teha nalja, et kallis, mul on väga kahju, et me ei saa endale uut autot lubada, aga kui me sellise käru ostaks lapsele, siis sa saaks vähemalt mingigi EVOga ringi rallida. See on naljakas, sest EVO on mingi uhke autovärk, mis nitroseksuaalidele peale läheb. Abikaan hindas nalja. Hea seegi.

Jah, täiesti uskumatu, et nii triviaalne asi võib olla nii köitev. 

Ma parem käru soojakottidest ei hakkagi rääkima. Najelli Sleepcarrier, Elodie metsamuster, Petite Cherie mustrid, Molo värvid... oleks rahast tehtud, siis... oleks rahast tehtud, siis ikka ei ostaks kõike seda kokku. Raha pole selleks, et ennast kila-kolaga ümbritseda. Raha on selleks, et ei peaks muretsema. Et ei peaks vaeva nägema. Et saaks keskenduda olulisele, mitte olmele. Kellelgi, välja arvatud kolmikute vanemad, pole tarvis kolme käru. 

Vististi on asi selles, et aju on sulanud looteveeks. Hea, et mingi õiges suunas tegutsev baasinstinktki on alles veel jäänud.

Ei saa mitte vaiki olla

Rääkimine hõbe, vaikimine kuld. Kulda siit igatahes ei tule. Kuld sobib sõrme ja kõrva paremini kui suhu. Mitte et hõbe hästi suhu passiks. Samas, võib-olla passib ka, miks muidu lauahõbe vanasti nii populaarne oli. Lauakullast pole küll nii palju kuulda olnud. Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld.

14 nädalat ja 6 päeva veel. Esimesed 14 nädalat möödusid vist palju kiiremini, kui need viimased, mis veel ees. Eriti kuna esimesed 4-5 nädalat polnud aimugi. Planeeritud oli ta pikalt, lihtsalt testides ei andnud õigel ajal kätte. Üllatusloode selline. Aga 14 nädalat. Sellest kaks kuud veel tööl käia. Kes see jaksab oodata? Mina, vist. Mis mul üle jääb. Müksik põksib küll nii, et tahaks juba välja, kitsaks hakkab jääma. Tuharseisus hetkel. Samas aega veel maa ja ilm ringi keeramiseks. Mitte et ma seda sooviks. Mu poolest võibki tuharseisu jääda. Mitte et see aitaks kuidagi tervemaks jääda, aga. Siis jääb vähemalt see osa terveks, mis viimati soustiks mikserdati vaakumiga. Kõhu pealt oleks puruks seekord. Iga kord erinevast kohast puruks, palun. Uued kogemused ja nii edasi. Saaksin vähemalt iseseisvalt istuda, see on suur õnn. Mitte et seal tegelikult mingit vahet oleks. Peaasi, et tervest lootest pärast väljutust terve laps alles jääks. Kuidas saab igatseda kedagi, keda sa pole elu sees näinudki? Saksa keeles on selle kohta kindlasti oma sõna, a la tulevaselapsepraeguselooteigatsus. Soomlastel kindlasti ka, need ju teevad ka kõigest liitsõnad. Kahju, et Soomes ega Saksamaal sünnitada ei saa. Miskipärast on usaldus nende haiglate ja sotssüsteemide vastu oluliselt kõrgem, kui meie omade vastu. Samas seegi hea, et ei pea USAs või mõnes muus sellises riigis sünnitama, kus isegi väga hea kindlustuse korral maksad tuhandeid ise. Mis nad teevad, kui sa ei maksa? Võtavad beebi ja pistavad sisse tagasi või? See oleks loogilisem kui inkassosse andmine. Samas raha nad sedasi ei saa. Aga loogilisem oleks ikka.

Mumm ka igatseb juba Müksikut. Muudkui musitab ja kallistab oma väikest õde. Minu kõhtu. Üks ja sama asi.

Aga kaks kuud peab veel tööl käima. Siis saab 1,5 kuud niisama valmistuda. Õiges kohas.