Yolo, presidendi vastuvõtt ja piin

Keegi on oma lapsele nimeks pannud Yolo. Ameerikas, hästi, aga ikkagi. See võtab minult pinget oluliselt vähemaks. Mis iganes Müksik nimeks saab, pole see vähemalt Yolo. Yolanda oleks lühemana Yola. Yolo öeldakse siis, kui midagi napakat ja jaburat tehakse (vist? Ma pole õige põlvkond.) Näiteks hüppad pea ees tundmatus kohas vette või ei pane turvavööd peale, sest yolo. Aga mu arust peaks see vastupidi olema. Sest you only live once. Et kui on yolo, siis vaatadki, kuidas paremini oma ühtainust eluraasukest hoida. 

Mulle ka ei meeldinud presidendi vastuvõtu eeskava. Selles pole midagi üllatavat, sest mulle harva meeldib presidendi vastuvõtu eeskava. Mulle harva meeldib miski, pigem. No99 ei meeldi üldse, olen käinud, olen näinud. Pass. Samas ei tasu liiga palju ka igiseda. Muusika oli ju enam-vähem. Erinevalt mõnest aastast. Ma olin teleka poole seljaga, ma muusikat ainult kuulsingi, ja ei olnud häiriv. Juttu oli lihtsalt palju, aga seda sai ühest kõrvast sisse ja teisest välja lasta. Abikaane kommentaaride järgi tuletasin, et ei meeldi pildikeel. Vahepeal piilusin ka, kui hea kommentaar kukkus, ei meeldinud jah. Laps ei pööranud sellele ka suurt tähelepanu, tal olid omad asjad ajada. Vahepeal käis ja piilus ka. Sai paremini toimuvast aru kui ta isa vist. Loen pealkirju ja kaasakiitvaid lisapealkirju, et tuleks panna hoiatus või hiljem näidata. Et laps olevat kellelgi iga kahe minuti tagant kiljunud, et kardab. Ühe käega nõutakse lapsehoidjariiki ja teise käega, kui asi sinnapoole liigub (alert, alert, alkoaktsiis), siis laidetakse. Olgu, laps ühe korra kiljub, et kardab, igno teda. Aga pärast teist korda võiks lapsevanem juba matsu lahti jagada ja kanalit vahetada. Selleks järelvaatamine ongi. Või lapse oma tuppa mängima saata. Anna lapsele tahvel pihku, kohe on rahu majas. Või saada magama. Miks sa piinad oma last sedasi?

Mina ka ükskord piinasin oma last sedasi. Nukuteatris, käisime “Eesti jõule” vaatamas. Seal oli ülevaade neljast ajast, ürg-, kesk-, saksa- ja meieaeg. Ja kahe esimese peale krapsas Mumm mulle sülle ja kiljus üle saali, et ta kardab. Päris naljakas oli. Aga ma ei sundinud teda vaatama. Ära ka ei läinud. Sadistist emake, mis teha. Mulle meeldis küll. 

Ma arvan, kui vastuvõtul oleks “Eesti jõule” etendatud, siis ikka kirutaks täna.