Toitsin hommikul oma saiajuuretist ja sain aru, et tegelikult peaks talle Tamagotchi nimeks panema. Sisuliselt sama ju, aga eluetapp on teine. Põhikooli ajal olid Tanagotchid popid. Ma lõpuks norisin ka emalt endale ühe välja. Odavast hiinakast odavama hiinaka. Aga töötas sama moodi. No välja arvatud see, et mul seda elus ei õnnestunud hoida, sest et ma unustasin pidevalt ära, et pean midagi tegema. Eelmine juuretiseke läks ka hingusele, sest mis silmast, see südamest, ja nii ta kööki maha kooleski. Kui põhikokk on kodus keegi teine, siis mis mul ikka sinna kööki nii palju asja, et pidevalt silma all oleks. Ja potililled kahjuks ka ei anna ise märku, kui vett juurde vaja. Või vähem kasta vaja. Või tarvis ümber istutada või väetist või mida iganes potililled vajavad. Ma ei tea, ma ainult suretan neid välja. Seega mitte minu emaoskustest ja tähelepanelikkusest, vaid puhtast õnnelikust juhusest, et evolutsioon on teinud nii, et tited ja suuremad tited kisavad, kui miskit tarvis on, tuleneb see, et mu mummuke siiamaani elus on ja edukalt järjest suuremaks sirgub. Annab lootust ka uuele hingele, et see hing talle ka sisse jääb minu käe all. Kopsumahtu peab ainult jaguma. Andeks, naabrid. Evolutsioon.
Armasta metsa ja mets armastab sind vastu.
Viimsele teele saatsin mõne päeva eest ka oma truud villased sokid, paari aasta tagune jõulukingitus. Ma ise nimelt ei oska kududa sel tasemel, et kootud sokid ka sokke meenutaks ja jalas mugavasti istuks. Nõelumisoskuse ehk kuskilt ajusopist oleks veel tuletanud, aga puuduvad vardad, heegelnõel ja lõngad. Ja ausalt öeldes see auk, millega ma kesk gripihooaega ühel hommikul ärkasin, villasokis laiutamas, no seda poleks enam nõelunud ka. Pigem polnud see mitte auk, vaid viledaks kulunud tallake, mis tõttu ma noile sokkidele kui oma siidisukkadele viitasin, oli lõplikult alla andnud ning lihtsalt õhku haihtunud. Tegelikult lootsin ma oma kallile villasokikinkijast päkapikule, et ta sel aastal mulle jõuluks uued tooks, aga noh. Kui tehakse üleriigilist reklaami, et tavalisi sokkegi ei sobi kinkida, mis siis enam villastest rääkida. Ja olengi ilma. Kahjuks allus provokatsioonidele ka mu usaldusvääne tavasokikinkijast päkapikuke (tšau, emme! Mitte et sa seda loed, aga ikkagi.) ja nii ma vist peangi järgmiste jõuludeni käima ringi, jalas eri paarist sokid, sest et peaaegu kõik paarid on pesumasina sokiõgimistsükli tõttu jäänud üksikuks. Ilmselt see oligi tolle poeketi eesmärk - et mitte ainult jõulude eel sokke ei müüdaks, vaid iga mats aasta läbi käiks ja ostaks. Ei, poeke, ma näen selle plaani kaugelt läbi. Seda juba ei juhtu! Kui kõlbas Pipile käia eri sokkide-põlvikutega, kõlbab ka mulle. Vähemalt jõuludeni. Eks ma siis kirjutan jõuluvanale, mis tarvis. Ei tasu päkapikke ka liigselt koormata selle mõtete lugemisega, milles nad muidu üsna osavad olnud on.
Päkapikk tööpostil. (Sest ta on posti otsas.)
Glükoosi taluvuse test ehk GTT. Kes teab, see ei taha enam. Kellele pole tehtud, õnnis on teadmatus. Tuleb eelmisest õhtust alates paastuda, isegi vett tohib ainult lonksukese juua, kui ikka väga janu on. Hommikul haiglasse, esimene vereproov. Siis umbes 250-300 mg lahjendamata siirupit (75g glükoosi) 5-10 minutiga alla kallata. Ja siis kujuta ette kõige hullemat pohmelli, mis sul olnud on. No nii hull ei ole, mul vähemalt, kuigi olen kuulnud ka hirmsamaid lugusid kui see, mida ise läbi tegin. Ilgelt. Halb. On olla. Põhimõtteliselt nad tekitavad sul lühiajalise diabeedi, et tuvastada, kas sul on diabeet. Ah jaa, ja rasedusaegne diabeet enamikul juhtudest kaduvat ise pärast sünnitust. Enamikul. Annaks vägev Bowie avakosmoses, et mind sellega ei nuhelda ja ainult testiks see jääkski.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar