Lihtsalt et elu sai mu lõpuks telefonitsi siiski kätte.
Eile hommikul sain lõpuks töögraafiku sedasi jooksma, et oli võimalus perearsti juurde minna ja uurida, miks mul kõrva kiirgav kurguvalu pole kuu ajaga üle läinud kogu selle aurutamise ja teejoomise ja kõige sinna juurde kuuluvaga, mille vanarahvas on välja mõelnud ja mis minusugustele iniminkubaatoritele ka kasutatavad on. Arst on vahva tädi, umbes minuvanune, räägib osavalt inglist ja surkab sinna vahele kohalikus keeles keeles oskussõnu, et mul igav ei hakkaks teda kuulates ja peaksin ikka aktiivselt kaasa mõtlema-tõlgendama. Kuulas-vaatas-surkis, nagu ikka. Kõrvapõletikku ega silmnähtavat kurgujama pole, jee, mu töövahendid pole kannatada saanud! Võttis vereproovi, et üht-teist kinnitada ja/või välistada ning pidi täna tagasi helistama.
No ja siis lopuks sai mu kätte. Endamisi mõtlesin, et kui midagi leiti, siis kindlasti helistab veel. Ja kui ei helista, siis pole midagi lahti. Aga kindlasti pole see asi nii hull.
Aga ikka helistas. Bakteriaalne pole, ilmselt viiruslik. Võib-olla “kissing disease”, sest seda olen vereanalüüsi põhjal kunagi põdenud ja võimalik, et tekkis uuesti põletik. Ja eks siis pärast kõhus valmiva kakukese väljutamist saab apteegikeemia peale ja naksti kurgu-kõrva korda. Jätkaku ma leevendusmeetmetega samas vaimus. Olin juba tänamas ja hüvasti jätmas, kui...
Aga oodake, see pole veel kõik! Me leidsime vereproovist veel midagi.
Okou. Fuck.
Jah?
Me helistasime haiglasse ja uurisime, mida see tähendada võib.
Brilliant. Vähk nagunii, ma mõtlen. Nii seda ju kogemata avastatakse.
Teie veres on... “how to say... two types of white blood cells. Very curious. Haigla soovitas kahe nädala või kuu aja pärast kordusanalüüs võtta. Siis teab, kas see on sellest kurguviirusest, juhul kui see siiski on viirus, või ei.
No enam-vähem sellega lõppes ka kõne. Et panen uue aja ja teeme kordusanalüüsi. Ja ega ma muidugi ei tulnud selle peale, et kohe uurida, miks see nii curious on või mida see üldse tähendab. Eks ma siis kahe nädala pärast uurin. Tõenäoliselt viirus tembutab analüüsis.
Aga kurat, ma olen 14 hooaega “Grey anatoomiat” vaadanud, ma ei taha lõpetada nagu see rase naine, keda Karev kohtumajas kogemata trehvas ja ta haiglasse “igaks juhuks kontrolli” saatis - vähk, surm, fun. Tänan, ei. Mu 15 aasta tagune mina oleks üdini üllatunud, kui väga ma ära surra ei taha. Edusammud. Baby steps, millega toona alustasin, on sellest kuristikuservast ikka väga kaugele toonud selle ajaga. Aga siuksed just surevadki ju. Sõjafilmides need, kes pere- või lapsepiltidega lehvitavad, näiteks. Pagan, miks ma pean igal pool oma tittede piltidega lehvitama?
Aga kindlasti pole see asi nii hull. Ja kindlasti suudan ma selle nende nädalate jooksul mitu korda ära unustada. Aga siis muidugi tuleb see mulle jälle mitu korda uuesti meelde.
Aga siiski, mida see tähendab? Kui mu blogil oleks lugejaid, siis nende seas ehk oleks keegi, kellel on minimaalsed teadmised ka vereliblendusest ja oleks selgus majas.
Aga ei.
Nojah, noh. Muidugi võib olla viirus. Astma. Rasedus. Ja umbes seitse eri vähki ja kaks luupust. Või muud autoimmuunsushaigust.
TL;DR Arst helistas. Ilmselt pole midagi. Ära kunagi guugelda sümptomeid. Guuglil on alati üks ja sama vastus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar