Feik, feikidi, feik

No tegelikult ma tean ise väga hästi, et ma ei kvalifitseeru päris blogijaks (erinevalt päris blogijatest). Aga hea, kui hindamiseks on kriteeriumid pika pandud. Menetlegem siis:

1. Max keskharidus. Kahjuks läks see rong juba 2015. aastal. Ja eelmine rong läks 2012. aastal. Vahepeal oleks isegi võimalus olnud, sest bakaks läks kokku 9 aastat. Peaaegu oleks punkti saanud, aga siis võtsin ennast kokku. Feik.
2.  Lagunenud perest pärit. Jess, punkt! 
3. Noorelt ja väga noorelt emaks saanud. Jälle tühjad pihud. Molutasin teismeea koolis käia ja kahekümnendad molutasin tööl käia. Kolmekümnendates alustasin käima peal käimisega. Huvitav, kus ma neljakümnendates käima hakkan?
4.  …ja lapsi peab ikka nii 3 olema. Ausalt öelda, võiks olla küll. Aga kuna mu abikaan pole võimeline lapsi kandma ega sünnitama, jääks see kõik minu väikestele valgetele õlgadele, seega üsna kaheldav, et pärast teist enam kolmandat tuleb. Praegu igatahes punkti ei saa.
5.  Auto juhtimisõigust pole. On. Ja 17 aastat juba, nii et jah. Jälle feik.
6.  Välimuselt pigem tuustid. Juukseid kammin iga päev (vist). Meiki ei kanna. Modellimõõtu ka pole ja moenõu ka ei jaga. Vist saan punkti? Seega kaks hetkel.
7.  Tööl pole käinud, enamasti. Vahelduva eduga 13-aastasest peale käinud, algul suviti, hiljem ülikooli kõrvalt poes ja siis juba täiskohaga kontoris. Nüüd mugavuspaguluses. Feik, feikidi, feik.
8.  Kõvad targutajad, tegelikult ei tea elust midagi, elukogemus puudub. Targutaja, jep, kahjuks elukogemust jagub pea igas kategoorias... pool punkti? 2,5 hetkel.
9. Sisemiselt ka tuustid. Silmaringi poolest üle keskmise, Eesti mängus viimaseks ei jää, aga mnemoturniiri ka ei läheks. Feik.
10. Meeste välimus pole oluline, aga no ma ei tea, enamasti ikka kõvasti annab soovida. Ma esitasin vist oma soovid kosmosele enne ära, sest abikaane väljanägemine küll midagi soovida ei jäta. Võtaks ta uuesti ära küll, ausalt.

Kaks ja pool punkti - feik mis feik. Pole ma mingi blogija. Veebipäevikut olen pidanud küll. Alustasin aastal 2001 LiveJournalis. Lõpetasin seal, kui see venelastele maha müüdi ja meie kandi rahvas vene serverisse pandi, mis tähendas automaatset vene keelt kasutajaliideses. Pass. Aga aastaid ja aastaid kestis see rõõm siiski. Leidsin palju uusi sõpru-tuttavaid siit ja mujalt. Pärast seda katsetasin üht-teist - kõige pikemalt Diarylandis, aga ei jäänud seegi pidama. Ja mu teine blogi on parooliga, pereliikmetele. Et vanaemad-vanaisad ja onud-tädid-tuttavad saaksid ka aimu ja pildimaterjali sellest, kuda va pagulastel Läänes läheb. Aga see pole ka suurem asi blogi, pigem selline statsionaarne meililist. Aga erinevalt tavameilist ei lähe mägi muhammedi juurde, vaid muhammedid käivad ise kaemas, kuidas mäel käsi käib.

Ja see siin pole ka mingi õige blogi. Ja vaevalt seegi kauaks pidama jääb. Kuigi mine tea, ajutised asjad olla vahel palju alalisemad, kui igaveseks tehtud plaanid. Üks päev korraga. Üks postitus korraga. Nagu kirjutamisprobleemiga anonüümsed sõltlased ikka. 

Aga mitte blogija. Proovime paari aasta pärast jälle. Praegustele kriteeriumitele ei vasta, aga eks need tingimused muutuvad kindlasti aja jooksul. Better luck next time!