Kolmapäev, 31. august 2022

Vahepeal

Vahepeal tuleb natuke õnnetu ja hale peale, kui haigena siruli oled, aga kodus on alaealised, kes vajavad tähelepanu, toitmist ja kasimist, ja tegemised, mis vajavad läbi mõtlemist ja tegelemist, ja nii edasi ja nii tagasi. Aga õnneks siis kohe meenub, et viimased kooseluaastad hoidsin ka samamoodi siruli haige olles siiski ainuisikuliselt kodust ökosüsteemi üleval. Ja et nüüd on vaimselt hoopis lihtsam ja kodu püsib ka paremini korras. Selgub, et ainult lastega koos ei peagi seda nii palju kraamima, ka haigena siruli olles. Muudkui ela ja imesta.



Vahepeal meenub, kui äge oli ikka tiinekas olla - lähed oma tuppa, paned ukse kinni, keegi ei tule segama. Loed köögis teetassi kõrvale raamatut - keegi ei tule segama, koer ainult võib-olla keerab laua alla jalasoojendajaks  magama. Jääd diivani peale magama, keegi ei tule segama, heal juhul ainult koer poeb kaissu. Nostalgia roosad prillid, muidugi.



Ühesõnaga, mis ma tahan öelda on see, et tuleb rohkem rattaga sõita, siis saab aju piisavalt puhast verd ja õhku ja tegevust, et ei raiska väärt ressursse niisama õnnetutunde tagaajamisele. Viimase kahe päevaga on linnavahel paarutades 54,46 km kokku tulnud. Kohe inimese tunne on peal. Hakka või uskuma seda juttu terve keha ja terve vaimu kohta.

Pühapäev, 28. august 2022

Rukkilillepuru

Eile juhtus kojujõudmine. Rinnus rõkkab rukkilillepurune rahvuslik röga ja rõdune potipõllundus on kuumalaines otsa saanud.
Niimitu nädalat kodunt ära olles ei meenugi esimese hooga, kus elavad kahvlid, ja teise hooga, kus on plaastrite ja desinfitseerija kodu.
Kohvimasin töötab endiselt imeliselt ja kullerid toovad poest saia-piima poole tunniga kohale. Sest kus sa sellise köhisevana ikka kondad.
Lapsed on kah. Vajavad aeg-ajalt plaasterdamist, kui fantaasia kiiremini lõikama paneb, kui keha järele jõuab. Parem plaastriuputus kui ekraanizombid! Küll toda ka jõuab.
Kui seda konditsioneerikülmetust poleks külge saanud, võiks ennast sedasi lausa hästi tunda.
Puhkus kestab veel (päevakese).

Töörong juba põrutab vastu siukse hooga, et valgus tunneli lõpus on silmipimestav. Esimese vaguni ving on juba ninas.

Vähemalt tubased taimed paistavad eluga rahul olevat.
Sedamoodi:


Pärast niimitut nädalat (neil rohkemgi, nende viimane nädal oli papsiga) koduuksest sisse astudes pühkis suurem heldimuspisara ja puhkes laulma: “Kodus on sinine taevas, kodus on päike nii soe. Taeva all pilved kui laevad… “ ja nii muudkui edasi kuni lõpuni. Kohe näha, et lapsel laululaager hinge all.



Pilvelaevad, sinine taevas, kodus on.