kolmapäev, 13. oktoober 2021

#jutujaht: ja loodame, et nii siiski ei lähe


Maailm põleb

***


Oo, ma oskan seda!

Hoia varbaid tules, kuni lähed

Surinaga käima nagu säraküünal

Siis pista varbad vette

Nii hoida kuni laine tõuseb


Ma põlen jälle

Ja upun

Põlen läbi

Ja lämbun laintes

Inimesekujuliseks mustaks tombuks

Kui need pea kohal kokku löövad


Meie oleme nende nõidade tütretütred

Keda te proovisite riidal põletada

Vanemate patud nuheldakse 

ikka laste kaela


Mitu korda olen juba

Söestunud tõusulaines

Mul ei ole enam palju elusid alles

Kui üldse


Vaatan leekides varbaid

jalgupidi jäises vees

Ja loodame, et nii siiski ei lähe,

Et seekord nii ei lähe,

Et seekord kustuvad leegid enne

Kui lained pea kohal kokku löövad


***



Ka natuke põleb, aga udu on rohkem


Esimene pilt pole minu tehtud, aga võin anda kontakti, kes oskab siukseid teha.


Jälle jutujaht ilma jututa. Oioi, kuhu me küll sedasi välja jõuame. Tass räägib tõtt.


Natuke Plathi “Lady Lazaruse” maiguga, eks? Mulle meenutab vähemalt. Gaasiahju mul pole, mitte muretseda.



Uus moto, tätte topeltgarantii #vaprake

kolmapäev, 22. september 2021

Mõistus ja tunded




Ma ei oska midagi öelda. 
Vahel pole sõnu vajagi, need rikuks kõik ära.
Hoian kõik endale.

See meeldis mulle kunagi ta plaadi peale kõige rohkem (sest ma kuulasin seda esimesena, kui teisteni jõudsin, siis meeldisid need ka sama palju. Ma olengi siuke lihtne. Ütleks sorri, et see hispaania keeles on, aga oma blogi, ise tean, mis teen. Taustamuusikavalikut heaks ei kiida.)

esmaspäev, 13. september 2021

#jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili


Oranže lehti tuul mu ette pikib,

maha rebinud on need ta puult.

Mõni kirju leht ka näkku tükib,

mõtteis tänan ja siis kirun tuult.


Ei ole päri- ega vastutuul ta;

mind hoiab lõksus, keerutab mu ümber.

Läbi mantli kontideni murda

pole miski sügistuulel ülbel.


Soe tuba kuskil ootamas on mindki:

neli seina, lagi, makstud rent.

Küte huugab, huugab kütte hindki.

Toas ootab suveleitsak, ent


Jussikese suvemaale tee on pikk -

maad sinnani on kaksteist miili.

Null koma kolmteist nulli ja kuus parsekit

ja 20 kilti, seda tean ma niigi.




~~~~~~~~~~~~~~~~~~


Jutujaht


Seekord läks väheke nihu. Upsi.

Vahel tikub melanhoorne 16-aastane nii kõvasti välja, et ei anna teda kuidagi vaiki sundida.

Kannatame ära ja siis on mitu head aega jälle rahu majas.

kolmapäev, 8. september 2021

Suur maalritöö


Ma oleks ehmatanud, et sügise värve järjest enam näha on ja tibude lugemise aeg käes, aga õnneks on tänavakunstnik siin nii selgelt õpikust maha maalinud, et see ei peta kedagi pärislehe pähe ära. 

Vedas.
Seekord veel.





esmaspäev, 6. september 2021

Joie de vivre

Ükskord vajutas shiatsu-onu mul korraga naba vastu selgroogu ja pealae keskele sõrmejälje ja kaks päeva hiljem tulin ma lapsi kooli viimast, ratas pepu all ja soe kevadtuul näkku vuhisemas, ja liialdamata üle aastate (isegi ei suuda kokku lugeda üle mitmete, aga paljude), tundsin siirast ja tohutut, rinnus sillerdavat rõõmu, et sellel hetkel elus olen.

Lihtsalt endale siia meenutuseks.
Et on võimalik veel tunda seda, mida ma tol hetkel tundsin.

All is not lost.



Ja palun mitte valesti aru saada, eks. 
Ma annan endale täielikult aru, et see “joie de vivre” punktide vajutamine langes 100% kokku teaduspõhise ravimikokteili mõjuma hakkamisega, kokteili, mille komponentide paika timmimise kallal oleme -iaatriga mõned head aastad pidevat tööd teinud. Rääkimata -oloogide puhkusereisidesse ja laste hambaklambrifondidesse panustamisest, eks.



Millal sina viimati elurõõmule näpu peale panid?
Aga puu otsa ronisid, lihtsalt selleks, et puu oli seal ja sina ka? Või vihmas näo taeva poole ja keele suust välja ajasid?

All is not lost.

laupäev, 4. september 2021

Jõuavad kohale järgmisel päeval

Hotell oli selle kohta ilmselge liialdus. Hallituse ja niiskuse lõhn, aukuvajunud madratsiga voodi, vaevu oma neljal laiali vajunud jalal püsti seisev tool väikese kulunud kirjutuslaua juures. Vannituppa polnud ma veel vaadanud, aga kujutasin värvikalt ette, mis seal oodata võis.

Ohkasin, vajudes väsinult tooli, mille jalad seepeale mu all veel mõne sentimeetri jagu laili vajusid. Hoidsin endiselt spordikoti sangast, kott põlvedel, seljakott seljas.

Nii see siis olema saabki. Mina. Üksi. Siin. Mädanen koos selle odava toaga. Selles “hotellis.”

Ümisesin tuba takseerides “mõtteis lahkuda võid, mil vaid soovid, aga päriselt siit sa ei saa…” 

“Nii siis nii,” ütlesin end püsti ajades, samahästi nii endale, sest teha polnud enam midagi, kui ka nende võimalikele, ei, tõenäolistele seintesse varjunud prussakatele, et nad siit toast eemale hoiaksid. See tuba on võetud. Siin hallitan nüüd mina. Muigasin oma keele- ja sõnamängu peale.

Lasin spordikotil sõrmede vahelt põrandale kukkuda ja ajasin koti seljast - see põntsas tuhmilt spordikoti kõrvale. Vaatasin mõtlikult põrandat ja otsustasin, et targem oleks kotid lauale tõsta. Las need väikesed rõvedikud vähemalt töötavad veidi selle nimel, et mu kotti pugeda. Ma poeksin nende asemel ise ka. Seal on palju mugavam, kui siin toas.

Piilusin vannituppa, tuld põlema panemata, et esmamulje jalust ei lööks.

Küll need ülejäänud muljed ka kohale jõuavad. Aga täna pole see päev, mõtlesin täisriides voodikattel lamades. 

Selleks on homme.


***


Jutujaht

Kaamos (siin on ka kutse, kirjeldus ja lõpus veel jutulinke)

Perenaine

5500

neljapäev, 2. september 2021

Testament? Justament!

Isegi kui maist vara napib, tasub koostada testament või siis lihtsalt oma soovid kirja panna.
Muidu murravad pead, et mis ja kuidas kadunukesele meeldiks.
Mul siin hakkab juba vaikselt looma.

Esteks palun matustele palgata mustas mantlis ja kaabuga vanem näitleja, kes matustel õues eemalt vaatab ja siis mustade klaasidega autoga minema soidab. Kui sajab, siis ka teine näitleja, mustas mantlis, kes esimese kohal vihmavarju hoiab. Et siis jääb mulje, et ma olen elanud ühiskondlikult kasu- või kahjulikku salaelu. Ja on, mida peielauas rääkida.

Teiseks palun palgata vikatimehe kostüümis näitleja koos vikatiga, kes jalutab ringi ja teeb vanematele, aga miks mitte ka noorematele silma ja sosistab aeg-ajalt “peatse kohtumiseni”.

Kolmandaks paluks matusetalitajal üks spets matusekimp visata pärast matusetalitust, selg ees, leinajate jm ärasaatjate sekka, et näha, kes on järgmine.




Ja neljandaks.

Neljandaks paluks mind matta mu raamaturiiulis.



Tähendab, tuhastada.

Tuha sängitamiseks tellin pisema raamaturiiuli. 

Ja kui laval on püss, peab see ka pauku tegema. Ole lahke!




teisipäev, 31. august 2021

Normaalsus on taastumas

Miks ma tunnen, et normaalsus on taastumas?
Maailmas ju mitmed lained laksuvad rannal, kus kolmas, kus neljas, kus delta, kus juba (varsti) oomega…



Kui seitsmene kolmeselt kooli (ehk siis kooliga seotud lasteaeda) läks, toimus enne esimest septembrit klassiga tutvumise üritus. Kõik lapsed said koos vanemate ja õdede-vendadega minna oma uut klassi ja uut õpetajat uudistama. Selleks oli ette nahtud paar-kolm tundi, mine millal tahad.
Ja nii iga aasta, sest igal aastal õpetaja vahetub ja vahetub ka klassiruum. Nii kooliga seotud lasteaiaastmes kui koolis-koolis.

Enne kui kolmene sel sügisel kahepooleselt kooli (ehk siis kooliga seotud lasteaeda) läks, sai samuti õpetaja ja klassiga tutvuda. Selleks oli ette nähtud 15 minutit eelnevalt kokku lepitud ajal, mil teisi lapsi ligi polnud. Tunne ja õhkkond oli väga kliiniline.

Eile aga käisime mõlema lapsega nende uusi klasse ja õpse vaatamas. Selleks oli kogu koolile ette nähtud paar-kolm tundi. Kooliõu oli rahvast täis, tõsi, klassi lubati kuni kolm pere korraga. Aga tunne ja õhkkond olid lõbusad ja meenutasid K-eelseid aegu.



Räägitakse küll neljandast lainest, kuid siin kandvat haigestumise jämedat otsa vaktsineerimata inimesed, keda riigis kokku on u 30% ja meil Flandrias veidi alla 20%. Õhus on tuntav ootus piirangute edasisest lõdvendamisest (maske peab praegu kandma vaid siseruumides-poodides jne) ja mingigi normaalsuse taastumisest.

Vahet hoiame ikka (1,5m) ja ka käte puhastamiseks on igal pool vajalikud vahendid. Aevastame-köhatame küünarnuki-õndlasse (mis selle koha päris nimetus on?) Avalikus ruumis on köhatamine, muidugi, k-eelse ajaga umbes 143% vähenenud.

reede, 27. august 2021

Mhhh

Esiteks.

Täna oli esimene päev pärast kooli suvevaheaja algust, kus mul polnud ühtegi last kodus ja ma ei pidanud ka tööd tegema.
Ja mis ma tegin?
Sõna otseses mõttes magasin need 4,5 tundi maha nagu mingi lollakas. Isegi raamatut ei lugenud, isikliku ja perekondliku adminniga tegelemisest rääkimata.


Teiseks.

Eile käis koristaja. Igat senti väärt, maja läigib nagu prillikivi (vähemalt need osad, kuhu ma ta olen ligi last.)
Ainult et õhtul süüa tehes arenes klassikaline olukord, et kui koristaja on üle käinud, siis sa ei tea enam, kus sa lõikelaudu hoiad. Sain hakkama. Pole veel avastanud, kus ma neid siis hoian. 
Aga ei kurda. Prillikivi.


Ja kolmandaks.
Naabrikass.



Naabrikass lähemalt.



Sest ületänava gümna nimetuse lühend on KAT ehk kass.

kolmapäev, 25. august 2021

Tädi Heino

Lisaks sellele, et mul on igal teisipäeval* keskmise 12-aastase poisi huumorimeel, olen ma üle nädala neljapäeviti** full blown tädi Heino.

Ja täna on see päev. Vabandan ette.

Nimelt on peni meil täiesti harilik teismeline poiss - iga märg tutt tuleb üle lakkuda. Ja need, mis pole märjad, tuleb ise märjaks ajada.

AGA.

Seoses sellega leidsin juurika. Sest kui iga kahe sammu tagant on peatus, siis on ümbruse uurimiseks palju aega.

Armastus on õhus ja juurikas.


Teismeline penipoiss juurikasüdamega.

Peni kaitseks tuleb öelda, et ta ongi teismeline poiss ja keeldus parema pildi tarbeks koostööst. Rohututte ju ümbrus täis.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Mitte just NII täpselt, aga ajalisest intervallist annab aimu.
** Vt eelmist selgitust.

Puhkus

Oli puhkus.
Enam ei ole.



Muidugi ei jõudnud kõike teha ega igale poole minna.
Peaaegu kuhugi ei jõudnud.
Ega igale poole ei tahetud ka.
Ei virise, eks igaühte ei peagi külla kutsuma.
Peab aru saama, kui vanade jaoks oled “uus” ja uute jaoks “vana”. Siis tuleb küla pealt lapsi kokku laenata ja kulutada kogu oma vaimne kapatsiteet sinna.



Sellegipoolest jõudsin Saarde ja ette kavatsemata Hiiumaale.
Veel Saarde surnuaia- ja kinnisvarahaideheidutamisetuurile.
Veel Hiiumaale, seekord plaanikohaselt.
Laulasmaa ja “Kihnu Jenka”.
Kaljulaval ise tehtud ja kokku laenatud laste piirituks rõõmuks Taukar.
Kinos “Luca”.
Kiidjärvel “Tantsubaasis on suusapidu”, nagu see mul meeles on, ehk “Vana klaver”, nagu guugeldamine näitas. 
Läbi Tartu sinnapoole sõites (näe, ikka käisin Tartus ka seekord, mis sest, et sainult mõneks minutiks sinna-ja-tagasiteel linnaservast läbi sõites) tõdes teatrikaaslasest emaüksus lõppematuid teetöid vaadates, et “siin ka üks kaerajaan käib”. Mis see Tartu maantee muud on, kui rahvatants autodega - rahvatants+rahvussport ehk kiiruse ületamine ja kahtlased möödasõidud, hopp! siia, hopp! sinna, karga välja kaema.

Puid välja juuritud ja uusi istutatud.
Maja värvitud.
Küdiga koera teemadel raksu mindud.
Muhumaa ja raamatuesitlus.
Kloogaranna. Nõva rand. Tahkuna ja Mändjala. Tuuletorn. Koeraga restodes. Mõisad, lossid, keldrid, pööningud. Tantsupööningud ja linnalaagrid. Ballett ja tehnika. Lottemaa. Hagudi. Keila. Rannaküla. Nadu sünnipäev. EMO. Draama. Rahustid. Mull. Mull null. Kuusalu Loksa ja Lible tänav. Koertenäitus. Juuksur, laste. Ühele sai Paula, teine keeldus tooli istumast. Juuksur, ise, üle 2 aasta. Päike. Heinamaa. Lilled. Vihm. Teetööd. Veel teetöid. Iseseisvuse taastamise aastapäev. Auto pakkida ja start.



Tagasiteel oli 6 sõidutunni läbimiseks aega 14. Ei roninud kiirteele. Leidsime vahvaid peatuspaiku. Põikasime uitmõtte ajel Keila+Haapsalu saarele ehk Ölandile. Nii vahva päev sai kokkuvõtteks! Need 14 tundi möödusid oluliselt, OLULISELT kiiremini kui järgmise päeva 5 tundi saksa kiirteedel. Aeg on ikka suhteline nähtus. Pole ükski teadlane veel selgitanud, miks ta sedasi trikitab. Või on?



Ja muidugi.
Uksest sisse astudes oli tunne, et meie äraolekul on sisse murtud ja maja läbi otsitud. Sest ma ju kraamisin pea nädala enne ärasõitu, et oleks hea koju tulla.
Aga ei, ise keerasime maja pea peale, 2 tundi enne plaanitud lahkumist ja lisaks tund pärast plaanitud lahkumist koera passi otsides. Sedasama koera passi, millega kuu varem loomaarsti juures marutaudi loomale vaktsiinisime. Ja mille ma siis “kindlasse kohta hakkama” panin, et “kindlasti maha ei ununeks”. 
Muidugi ununes selles kaoses a) külmkapp tühjendada (oli vahepeal elama hakanud, sai esimese asjana tagasi jõudes küürida) ja b) kohvifilter viimasest täiest ära visata (oli masinas vahepeal elama hakanud, sai teise asjana tagasi jõudes küürida).
Ei, esimese asjana viisin peni lühemale tiirule. See võttis muidugi sama kaua kui keskmine tiir, sest igalt postilt oli vaja kuue nädala koerauudised kokku lugeda. Ja ise märk maha jätta. Vasja oli siin!
Küll on hea, et veel venitan viimaseid puhkusepäevi. Ei kujuta ette, kuidas oleks, kui juba oleks palgatöö ka muudele siinsele töödele lisaks.

Vahepeal tuli üks sügavam mõte, mis ajas hetkeks peas udu laiali ja ilma klaariks. See muidugi möödus kähku ja ununes veel kiiremini.

Aga lootust on, et saan hakkama.
Üks Mull on veel veinikapis vabamat hetke ootamas.
(Vast kohtun temaga mõne kuni mitme aasta pärast.)

reede, 20. august 2021

Hädaorg

Homme hakkame tagasi sõitma.

Lapsed on närvis, ei taha siit ära minna, nõod-bestikad jäävad ju siia.
Ja siis nad kõik käituvad vastavalt.

Kannatust.
Palun leidke mulle paar. Kübekest. Kannatust. Veel.

Kannatlikkust, see tähendab.
Kannatusi on küllaga.


Kadakad ja kivid. Kodune.


Potte-panne ja muud nõu võib ka anda.

teisipäev, 10. august 2021

Avastused

Tuleb välja*, et lapsevanem olemine tõesti VÕIB tekitada PTSDd. 

Kanäe, need pusletükid siiski sobituvad paika. Võtan järgmine kord -iaatri ja -oloogi juures jutuks. Ma jäängi vist neile elu lõpuni maksma, arvestades mida kõike ma neile veel rääkinud pole.
Kuigi -oloogi peaks uue vaatama. Ta on küll meeldiv ja tore, aga rohkem selline… ühe-triki-ülo, kognitiiv-käitumuslik selline. Mul vist oleks tervet plejaadi tarvis.




~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Internet kirjutas. Ja see, mis on veebis, nagu me ju teame, on sulatõsi ja puhas teadus.

kolmapäev, 4. august 2021

Eelmised elud

20 aastat tagasi lõpetasin keskkooli ja läksin oma 90+ riigieksamitega tippi.*
Hiljem Tartusse.

Ühel hetkel sai see elu läbi ja tulin linna tagasi.

Tolles elus tegin vahvas firmas tööd ja avastasin maailma. Siis aga vahetasin lahti rääkimata põhjustel kähku töökohta, kus toredad tuttavad ees olid, tausta teadsid ja liigseid küsimusi ei esitanud. Vaat see kollektiiv, pigem sõpruskond, on see, mis jäi kripeldama, kui a) firma uutesse kätesse (sisuliselt põhja) läks ja b) perroonil ametirongi vahetasin. Aga parem kordki kogeda ja kaotada, kui üldse mitte kunagi midagi sellist kogeda.




Kaugtööna ja vabakutselisena tegin mõlemale veel, muidugi. Kellel seda tasustatud puhkust ikka tarvis? (Kõigil. Kõigil on tarvis.)

Kuni veidi pärast krooniaja lõppu tollele elule samuti punkti panin ja uue elu alustamiseks pedasse** ametikooli läksin.
Ja siis juba küllaltki mitme aasta eest sinna jõudsin, kus praegu olen. Õnneks on seal ka väga tore seltskond koos. Kui laps juba sama numbri jagu vanem poleks, siis ei usukski, et nii kaua juba oldud. Nagu mu esimesi üürikorteri omanikke seal, eestlane, kes tuli koos mehega kolmeks aastaks. Kolm aastat hiljem läks mees tagasi, tema jäi. Ja see oli 15 aastat tagasi. Millest nüüd omakorda omajagu möödas. Kõik need ajutised asjad, eks. Ükskord saab paljudel kolmeks aastaks tulijatel viisteist täis. Need ajutised asjad, eks.

Aga ikkagi, just see aeg seal... miks see just nüüd mulle jälle hinge poeb? Noh. Teatris käisin. Tuttavat nägu nägin. Tuttav hääl kõrvus ja... Ja nagu 10tonnine rekka või kahekordne buss, kuidas kogu see eelmine elu väga elavalt jälle tagasi tuli, toonased jutud ja käigud ja mõtted.

Oleks keskööraamatukokku*** asja, siis sinna kõigepealt lähekski.*4







***

Tegelikult aitaks sellestki, kui sellised raamatukogud olemas oleksid, kus saab elusid laenutada. Kas siis oma teisiti otsustatud hetkede peale ehitatud või hoopis muud, tundmatute kaante vahel. Oled kaks nädalat kuni kuu (sõltuvalt laenutustähtajast, popimad ilmselt vaid nädalaks) keegi teine tolle elu võlude ja valudega. Lõpptulemus oleks ilmselt sama, mis Haigi raamatus.

Kaadritagune hääleke ütleb, et sellised raamatukogud on juba olemas. Neid nimetatakse raamatukogudeks.






~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* See polnud siis ammu enam TPI, muidugi
** See polnud siis ammu enam peda(googiline instituut)
*** vt ka Matt Haig, “Keskööraamatukogu”
*4 OLGU. Ei läheks. Sest et mul on imefantastilised järglased ja kui ma läheks ajas tagasi aega enne nende sündi, isegi KUI ma teeks kõik 100% samamoodi (mis muudab ajas tagasireisimise ju mõttetuks), siis ei näeks ma neid enam iialgi. (Vt ka filmi “About Time”) Siis ma oleks nagu üks naine ühest raamatust, mida ma ei suuda meenutada (põgus alamliin sealt, võib-olla “Time and Time Again”?) ja tema ei lõpetanud rõõmsalt, pehmelt öeldes. 

PS. Kummardus abikaanele samuti, kelle ühes lastega maha mängiksin ajas rännates (kuigi tema, erinevalt lastest, annaks ehk kuidagi tagasi võita, kui sama rada käia). Tema on mul ka tore ja endiselt ainus inimene, kes pikka aega ninapidi koos olles pole tüütuks muutunud. Ma olen muidugi ka nii printsess hernel, et mingi visiitabielu ei toimiks. Pole ma ei Nipernaadi Inriid ega Tänaku Jaanika. Ja näitleja naiseks sobib vist kõige paremini teine näitleja, kes ka terve suve tuuritab. Rändlaulikutest ma ei räägigi. Kraaps ja kniks. “Mõned asjad elavadki kõige paremini nendes mitte valituks osutunud maailmades,” ütleb ta keskööraamatukogust naastes.

reede, 30. juuli 2021

Kümme küssi blogijale ja sellele, kes blogib, a pole blogija

Kes ees, see mees. Marju oli mees seekord.

Kes viimane, see kapten. (Susumu, “Leiutajateküla Lotte).



Leiutajateküla rand. Raamatus on hoopis teistmoodi, aga eks see ajab asja ära.


Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Kolm. Vanim mõni kuu vana, uusim on offline versioon sellestsamast, mida praegu loed, kui telefoni aku poole kirjutamise pealt tühjaks sai. Jah, tundke kaasa, toksin telefonis. Tegelikult. Et ausalt ära raakida, nagu asjad on, siis drafte pole ühtegi. On offline postitused, telefonis äpi mälus. Brauserist neid ei näe, Justin Trudeau (nagu Justin Case, eks, aga silmale kergem). Mul on selline ludiitlik-tehnotaibuta tunne, et draft võib kogemata avalikuks saada ja kus siis selle häbi ots. Selline klassikaline viielise haigus.

Neid offlaine tekib vahel ridamisi, aga ma ikka kustutan sealt aeg-ajalt neid. Digiprügi ja kliima soojenemine jms.

WordPress või Blogspot ja miks?

See siin blogspot. Wordpressis pidasin kunagi avalikult, aga siis läks asi pere kursis hoidmisega mugavuspaguluses ja pere nõudis pilte (pics or it didn’t happen) ja nüüd seal parooliga albumilingid. 

Vahet pole. Wordpressil on päris äpp, suur pluss. Aga see blogtouchi äpp ajab ka asja ära. Võimaldab teksti ja piltide avaldamist ja kommentaare saab vist ka kuskiltpidi näha, aga neid vaatan pigem brauserist, kui keegi kirjutab. Aitäh, et kirjutate! 

Vanasti oli veel livejournal (aastast 2001, oi see oli hoopis teistmoodi maailm. Päris kogukond ja. Ah... eks kõik läheb vananedes kehvemaks. Eks ma ise olin noorena ka vähem erak ja.)

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirjutamiskirg sai alguse sellest, et lugema-kirjutama õppisin. Palju on metsa maha võetud kõigi nende vihikute-paberite-märkmike pärast. Tindist ei räägigi, mis see toona ikka muu oli kui mürk (sry keskkond). Aasta oli siis 85, tint tuli potist ja sulepead tuli sinna sisse pista. Tindiplekid, mäletate? Kuivatuspaberid! Kuigi suurem osa vist käis ikka hariliku ja värvipliiatsiga. Sellega seoses, et kuidas sa teed lapsele selgeks, mis vahe on harilikul ja värvipliiatsid, kui mitte harilik on vildikas? Üks potlood kõik ju. Vahet pole, kas kleurpotlood või schrijfpotlood. Stift on ikka änksam!

Ei mäleta esimest postitust, aastal 2001. Aga selles siin muidugi mäletan, siin neid postitusi umbes kolm ju ainult ongi.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Vahel ootan, millal feedlysse tekiks kellegi uus post, vahel ei jõua mitu aega ja siis on feedly “inimeste” jaotises (mul on seal ka “uudised” ja “tarkus” ja “kuulsad” (gaiman etc), lahterdamine on sorteerimise ema) nii palju juttu, et alustan hetke lemmikutest ja siis lähen sealt edasi. Inimeste all on palju kogunenud aastatega, aga neist käputäis on aktiivsed. 

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Lapsepõlve (no ülikooli esimene aasta vms) esimene eks püüdis mulle selgeks teha, kui äge on blogimine. Keegi Madli? Yeah, right. Aga kaks kuud hiljem olin kuidagipidi jõudnud livejournalisse ja ülejäänu on ajalugu. Lugesin oma inimeste sissekandeid ja nende, kellest said oma inimesed. Mitmed mu vanimatest sõpradest on sealt leitud. Pärast seda on küll tuul meid üle ilma laiali pildunud, aga ühischat on selline, nagu istuksime ikka ninapidi koos. 

Regulaarselt tänapäevaseid blogisid hakkasin lugema vast siis, kui lapse sain. Imetad ja loed, telefon pihus, sest öösel nt ei saa ju tuld põlema panna, et raamat võtta, pisike on naksti üleval. See oli mu kogemus. Enamik teisi imikuid oleks rahulikult edasi maganud, ma saan aru, mu teine sealhulgas. Aga ei mäleta kust pihta hakkas. Ei. Klari. Klarist hakkas. Teda teadsin juba livejournali ajast.

Dooce.com oli sillaks vana aja ja uue aja lugemise vahel. Pausi ajal pikalt ainult tema oligi. Ja sekka the Bloggess, muidugi.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ei tea küll, pole selleks püsivust. Kui kellegi jälle avastan, siis vast 10 +/- mõni viimasemat.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Et teise silmas pindu näed, a oma silmas palki ei? Pigem häirib mind see, et blogisid lugedes jääb lõpuks endale mulje, nagu sa tunneks seda inimest (anonüümne v ei), oleks lausa sõber, aga temal pole aimugi, et sa olemas oled. Või et oled mõne kommentaari jätt, aga muud midagi. 

Pealegi pole ma nii anonüümne midagi, kui tahaks või võiks. Vähemalt kaks teist teab mu ees- ja perenime, juukse- ja (vist ka) silmavärvi. Kleidisuurust umbes. Kleidilembust umbes. Laste arvu ja juuksevärvi. Midagi veel? Kindlasti midagi veel.

Kas blog või vlog?

Blogid. Olen proovinud, aga ei... kui ma juba vaatan, siis püüan valida mingid head sarjad, mille vaatamine mul on kunagi ripakile jäänud. Aga isegi see ei õnnestu.

Vlogisid jälgin pigem lapse kõrvalt. Et mis maailmas tema elab. No Ryan’s World ja Five to Love ja see Michali pere, kus on miljon last, ja hollandikeelsetest de Bakkertjes ja de Bellingas. Vahel on ta Rosinakodu peale sattunud, siis kiidab neid ka. Et emme, teeme ka oma perejuutuubi. Nope. Much nope, kid.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Vanasti, kui mulle tundus, et elu peab iga sekund põnev olema, siis jälgisin, et põnevust üleval hoida. Aga tead. See Hollywoodis välja mõeldud hiina vanasõna, et vaenlasele tuleb soovida, et elagu ta huvitaval/põneval ajal. Tahaks vaikselt ja rahulikult. A ei saa, alati on midagi kuskil omalgi. Ei otsi enam ega huvita sellised skandaalid. 

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

See vastus sarnaneb vist eelmisega. Ei ole mul seda aega lugeda asju, mis ei klapi.

Kas blogid surevad välja?

Blogil ja blogil on vahe. On vahe, kas inimene ei saa mitte vaiki olla või et ta ei saa mitte vaiki olla ja teenib reklaamiraha ka. Need esimesed ei kao kuhugi ja nende teistega on nagu energiaga - need ei teki ega kao, aga muutuvad. Kuhu, ei tea. Kuhugi ikka.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Need kaks postitust, mis draftides veel istuvad, on need, mida olen püüdnud ette planeerida. Ei õnnestu. Ikka hetke ajel ja. Kirjutan valmis ja siis vahel lasen mõne tunni kuni päeva settida, enne kui avaldan. Kui avaldan. Aga vahel läheb kohe.

Kui saaks, ei kirjutaks. Kui elaks bestidega koos nagu ülikooliajal Tartus, siis vist poleks põhjust, saaks niisamagi. Siis oligi see suurem LJ ja blogivaheline paus. Kui saaks nii, et oskaks raamatuid kirjutada, siis vist ka ei blogiks, saaks need mõtted kuidagi muudmoodi. Aga ei oska. Võtke heaks.


Tarkusetera eilselt Lottemaalt

neljapäev, 29. juuli 2021

Piirid

Piirid.
Riikidel, eks. Et oleks midagi, mille üle saaks omada kontrolli, isegi kui see on ainult näiline.

Ja inimvõimetel. Samamoodi.
Viimase aja elukorraldusest tingituna on selgunud, et neli last on kahele suurele* selleks piiriks, mis on veel hallatav.

Kui ühe koera juurde paned, on juba kolmandat suurt vaja, muidu on kriisirežiim. Ja kui on juba kolmas, siis pole enam vahet, kas on üks või kaks koera. Ikka on hallatav.



Aga kui sa tahad nelja lapsega selliselt aega veeta, et lisaks haldamisele ka natukene nautida saad, siis on ikka kolme suurt vaja, kusjuures see kolmas ei pea tingimata väga suur olema. Selline kohe-kohe-15 ajab kenasti ära.



Aga koer peab siis minikoera juures päevahoius olema.

Muidugi, klappima peab neil kolmel suurel. Kui ei klapi, siis on ikka kriis, olgu neid või viis.




Kust sinu piirid jooksevad?
Mis on sinu võimete piir?
On sul üldse?

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Kõik on subjektiivne, eks. Kui sul on neid muidu viis-kuus, siis on neli suisa puhkus, eks ole. Aga kahe pealt vaadates, siuke mätas on siin see, kust observeeritakse elutõdesid.

kolmapäev, 28. juuli 2021

Siia-sinna, sinna-tänna

Iga suvi, kui asi piletiostuni jõuab, olen ma jõudnud eelmisest aastast ära unustada, kui hirmus asi see Lottemaal käik on. No aga kui nad küsivad ja mäletavad ja kohe-15 avaldas soovi veel viimast korda käia, enne kui ta liiga suureks saab, ja kolmene ja neljane viiene muust ei räägi, sest Lotte ja Bruno on ju nende sõbrad, kasma siis ei tea, ja seitsmene on alati käpp sellistesse kohtadesse minema ja isegi looduskartliku (ewww sitikad) kümnese silm lööb särama.

Pluss kaks autojuhti ja haldurit.


Ja kolmeeurone kohv

Kodumaa poole reisides meenus abikaanele, et auto varuvõti jäi maha. Seesama varuvõti, mille ma talle autosse istudes ulatasin. Ei hakand pikalt vaidlema. Oli niigi kriisiaeg.



Üldse paistab see kaaneke olevat tormi silmas, jõudude kaitsta ja. Vaktsineerimata, vaeseke. Saab täna teise sutsu ja kaitse kahe nädala pärast. Ei tasu tal ringi uhada mööda maailma ja ennast ohtu seada.

Selleks kellegi nähtamatu käsi peitiski me peni passi.
Aga ikka sõitsime.

Olgu, aga püsigu sealgi paigal, eks.
Oo ei, nemad tahvad saartele.
Hästi, tikutulega otsitud ööbimine paigas? Põleb maha (elagu beebimonitorid, mis nood inimesed päästsid.)
Praamipilet ostetud? Kai ja paat puruks.
Lähevad ikka?
Lapsele tuuletäpid.
Lähevad ikka, aga teevad plaane ringi, et teistest lastest eemale hoida?
No siis mingu, a jäägu, sest et teen teise saare peale ka saba ja heidutan.
No kuidagi ei saada aru märkidest.



Tartusse seekord ei lähe. 
Ei hakka riskima, kui seal juba siuksed ringi tatsavad. Ma olen neid filme näinud küll. Pass.

Lähme hoopis Lottemaale.
Loksale.
Matsallu.
Allikleppa.
Nõvale.
Laulasmaale.
Tagasi Hiiumaale.
Kiidjärvele.
Ja siis vist juba tagasi ka. Laps juba küsis, millal emme tanklast kohvi ja tema jääpudijooki saab. Siis saab, lapseke. Siis saab.

Haapsallu tahaks ka. Igaaastane Haapsalu-igatsus juba veidi torgib.



Linnas on reklaamid, et laps ootab kodu. Ma võtaks su hooldusperre nagu naksti, kullake. Aga ei anta siit, sest elame seal. Ja ei anta sealt, sest pole sealsed. Igatepidi jama. Sina ootad ja meie ootame. Kõige hullem on see, et sa oled juba sündinud ja päris kaua oodanud. Pea veel veidi vastu, varsti juba saame tuttavaks, ma loodan! Kuidagipidi ju peab saama.

Kusjuures adopteerida antaks sealt, aga seda ootavad ka kohalikud keskmiselt 8 aastat, mis siis meist veel.
(Jaa, ma tean, et need on kaks eri asja hoopis teise eesmärgiga.)

esmaspäev, 19. juuli 2021

Päevad

Täna on Belgias leinapäev.
31 inimest surnud, vähemalt 70 kadunud.*
Lipud on pooles mastis.

Ja homme lehvivad lipud kõrgelt ja rohkearvuliselt, sest siis on Belgias pidupäev ja riigipüha - nimelt pandi kunagi sel päeval esimene kuningas troonile. Leopold I oli see saksa Saxe-Coburg-Gotha, kes saadi kätte Inglismaalt ja pandi 21. juulil 1831 truudust vanduma 1830. a lõpul koostatud põhiseadusele, kui hollandlased, kes Napoleoni sõdade varjus Belgia alad omale napsasid, olid jälle välja pekstud.



Aga seda, miks kukesupivapiga osa Belgiast just prantsuskeelne on, ma ikka täpselt ei tea. Viki artikli valloonia ajaloo osa algas sõnadega “Julius Caesar vallutas Gallia alad...” nii et ju see pikaajaline protsess ole. 
Vähemalt Flandria lipul on kõik Belgia lipuvärvid.
Valloonias on rohkem mägesid.
Flandrias on rohkem rannikut. 
Win some, lose some.


~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Saksamaa arvudest ärme isegi räägi, need on juba Kagu-Aasia katastroofide masti hoomamatud numbrid.
Selle peale ei taha enam isegi öelda, et vähemalt ei kuiva tomatid ära. Kuivagu pealegi, kui see elusid aitaks hoida. 
Pealegi sellise vihmaga mädanevad nagunii ära, tolku pole sest vihmast ka ikka midagi. 

Lilled, heinamaa, päikesepaiste

Suvepuhkus, nagu ikka algas rõõmelite korjamisega. 
(Need on nagu murelid... tähendab, mitte “nagu”, vaid ongi murelid, aga eestlane nagunii muretseb liiga palju. Muretseb endale töö, muretseb pere, muretseb lapsed jne jne. Muret on niigi palju, ilma et nood maitsvad maguskirsid sinna midagi lisama peaks. Niisiis, rõõmelid.)

Ja puhastamisega.

Ja külmutamise ja mahlatamisega.



Lapsi on praegu lisaks üks, paari päeva pärast teine ka töönädala sees. Nagu vanasti, viisid esmaspa hommikul, said reede õhtul kätte.

Koeri on üks, tunneb ennast juba kodusemalt. Pühapäeval pärast paari esimest tundi istus värava all sellise pilguga, et “noh, hakkame nüüd koju minema”. See ongi kodu, pontuke.
Teine koer käib aeg-ajalt lisaks.



Täispimendavate kottpimedakardinate puudumisel algavad meil siin päevad juba viie kanti. Siis roteeruvalt päästab üks teiste uned. Kui on, mida päästa. 

Kuum on õige konsistentsiga.
Päike tõuseb ja loojub õigesti ja õigel ajal.
Tuul on õige lõhnaga.
Kraanivesi õige maitsega.
Merevesi õige tihedusega - aga hirmus külm.

Aasta otsa ootad eestissetulekut ja siis ei oskagi sellega õieti midagi õigesti pihta hakata. Kalender on juba peaaegu planeeritud, hirmus kohe. Kaks teatrit. Kontsert. Kaks saart. Veel üks saar. Sõstrakorjamine oma ja vanemate sugulaste aias. Õunamoositegu. Maasikamoositegu. Sõstramahlategu. Mustikamets. Järv. Meri. Vähemalt ühe lapse abiratasteta sõitma saamine. Vähemalt ühe kodumaise sõbra nägemine. Töine, sotsiaalne, kasvatuslik.

Tahaks lihtsalt kuskil ... vilus raamatuid lugeda.



Aga tegelikult on vilus lugedagi palju mõnusam, kui päevatöö on tehtud.

Jama on see, et need va tööd ei saa ju kunagi tehtud. Alati on midagi veel. Eriti kui lastele pole veel kolme, viie, seitsme ega kümne aastaga käed-jalad otsa kasvanud. Või mis, kolmesel täitsa veel on, aga küllap kukuvad talgi varsti koos esimeste piimahammastega küljest ega kasva paljumitme aastaga tagasi. 

Viluga on nagunii kehvad lood. 
Lugemisega ka.
Reisiväsimus vist.



Kolmene on tore. Aitas rõõmeleid korjata.
Viiene on tore. Aitab teisi ja räägib oma mõtetest.
Seitsmene on tore. Läheb kõigega kaasa ja naudib ekraanivaba elu.
Kümnene on tore. Karja juht ja eeskuju. Evib suuri tundeid ja veel suuremat südant.

Muidu on kõik nii nagu ikka. Lihtsalt teises kohas. Ja juuksed on liivased. Ja meresoolased. 
Aga flight or flight on kogu aeg peal. Kuidas seda maha saab?

teisipäev, 6. juuli 2021

Vastutulelikud lapsed

Nüüd on selgus majas.

Need, keda ma lapse kirjelduse ja pildiotsingu järgi esialgu ja ekslikult leevikeseks ja hiljem punarinnaks pidasin, needsamad, kes meie aia kuuse otsa, harakatest paar korrust madalamale pesa punusid, on nüüd oma-silm-on-kuningas ja siutsu äpi abil osutunud laulurästapereks. Umbes neli-viis pisikest halli tompu hüppasid kuuseokste vahel paari nädala eest üles-alla.

Laulurästad.

Ja kuidas ma seda muidu teaksin, kui mu järeltulija väga vastutulelikult oma ööund kahes osas ei magaks.

Kuidas ma muidu oleksin kell pool viis hommikul seda kõrvulukustavalt valju ja väga spetsiifilist laulu oleksin kuulnud?

Õnneks saab akna kinni panna, kui sellist pidu akna taga peetakse.

Laulurästad.

Pakime asju. Reedest pühapäevani elame autos.
Tagasi alles pärast kaitseväe orkestri viimast suurt etteastet.


Raamatulugemine edeneb.
Loen kõike korraga, et poolikud enne pikka puhkust läbi saada. Eestisse pole neid poolikuid mõtet kaasa võtta, sest et sealgi riiulitäis ootel ja raamatupoed ihkavad rüüstamist.

Suvekunst jõudis ka kohale.


Kestab umbes 2 nädalat ja neid on 4tk. Jagub kenasti kogu suveks.

Pisipojakesest on sirgumas teismeline. 








Omarõdutomateid ilmselt enne augusti lõppu ei saagi, pole veel punaseks läinud ja reedeks ilmselt ei lähe ka. Välja arvatud see roheline sebratomat, see ei lähegi punaseks. Aga valmis pole sellegipoolest.
Suvikõrvits ei ole ka nii uhkelt puhkenud kui eelmine suvi.
Vähemalt oleme saanud terve saagi maasikaid (millal neil tutid tuleks maha lõigata? Vist alles vastu sügist?) ja kaks satsu kurki! 

Oo ja mu suvesibulalilled jäävad ka nägemata! Kurb.

Järgmisel aastal panen ainult ühe tomati kasvama ja võtan selle kodumaale kaasa. Ikkagi oma.


Juhuks kui veel küll ei saanud. A. Dore. A. Ble.


neljapäev, 1. juuli 2021

Kolm kuuma naist

... ehk kurioosne kogemus keskkonnasõbraliku kohviga koroonaajal.




Tähendab. Ma armastan oma tööd, eks. Et ei oleks vääritimõistmist. See on üks väheseid asju, mida mulle meeldib teha, mida ma oskan ja mille eest makstakse. 


Lihtsalt kogu see läbipõlemine ja sellega kaasnev... Nüüdseks olen leppinud, et ilmsesti jäängi tagajärgedega maadlema. Ei ole mingit võluhaldjakese ristiemavitsakest, mida viibutades naaseb lavale 5 aasta tagune värske veri, kelle pea töötab nigu koorelahutaja.
Pole hullu (nagu ütles psühhiaatriahaigla direktor pärast patsientide põgenemist), saan hakkama.



Aint et vahel on vaja võtta tervisepause. 
Aint et pärast tervisepausi on vaja areenile naasta.
Aint et ...


Aint et pensini on veel 26 aastat, kolm kuud ja 26 päeva. Laias laastus, eks. Keegi ei loe siin minuteid.

Aint et pole midagi. Kohv kaasa ja kappa aga kontorisse. (Kujutadsa ette?! Praeguse pandeemiaga ja kohale minna?! Ennekuulmatu!)



Vanasti olid tööl lennujaama metallväravad ainult külastajale - et mõni hull mõne hullu asjaga sisse ei saaks. Aga õige kaardiga muudkui aga piiksuta end ilma kontrollita sisse ja too hulle asju majja palju tahad.

Tänapäeval, pandeemilistel põhjustel, on metallväravake kõigile. Küll mitte lennujaamale sarnaselt läbivalgustamiseks, vaid mõõdab, kas sa oled külm või kuum, et sa mõnda muud hullu asja majja ei tooks.

Näiteks kuuma kohvi.




Sisse läheb kohv, välja tuleb töö.

Aga keskkonna- ja rahakotisõbralikult, eks? Oma lemmiktassiga kodust kaasa. 
Seisan hommikuses ummikus kraadivärava taga.

Turva: “Vabandage, musjöö, palun astuge uuesti märgitud kohale, masin ei saanud õiget näitu, teie selja taga on midagi kuuma.

Musjöö vaatab selja taha, kus oma järge ootavad kolm provvat sh ise kohvitassiga.

Musjöö: “Arusaadav, nad on ju kõik kuumad!




Selgub, et keskkonnasõbralik koduse kohvi tarbimine võib koroonaajal tekitada kavalaid kihinaid. Ja muidugi on hea, kui vahepeal kinnitatakse, et ka keraamilises tassis võib kohv piisavalt kaua kuum püsida.

Seks ajaks, kui ma maha istusin, oli see muidugi juba leige. Ikka jõin ära. Me ei raiska head kraami!

Jõudu tööle!