esmaspäev, 19. juuli 2021

Päevad

Täna on Belgias leinapäev.
31 inimest surnud, vähemalt 70 kadunud.*
Lipud on pooles mastis.

Ja homme lehvivad lipud kõrgelt ja rohkearvuliselt, sest siis on Belgias pidupäev ja riigipüha - nimelt pandi kunagi sel päeval esimene kuningas troonile. Leopold I oli see saksa Saxe-Coburg-Gotha, kes saadi kätte Inglismaalt ja pandi 21. juulil 1831 truudust vanduma 1830. a lõpul koostatud põhiseadusele, kui hollandlased, kes Napoleoni sõdade varjus Belgia alad omale napsasid, olid jälle välja pekstud.



Aga seda, miks kukesupivapiga osa Belgiast just prantsuskeelne on, ma ikka täpselt ei tea. Viki artikli valloonia ajaloo osa algas sõnadega “Julius Caesar vallutas Gallia alad...” nii et ju see pikaajaline protsess ole. 
Vähemalt Flandria lipul on kõik Belgia lipuvärvid.
Valloonias on rohkem mägesid.
Flandrias on rohkem rannikut. 
Win some, lose some.


~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Saksamaa arvudest ärme isegi räägi, need on juba Kagu-Aasia katastroofide masti hoomamatud numbrid.
Selle peale ei taha enam isegi öelda, et vähemalt ei kuiva tomatid ära. Kuivagu pealegi, kui see elusid aitaks hoida. 
Pealegi sellise vihmaga mädanevad nagunii ära, tolku pole sest vihmast ka ikka midagi. 

Lilled, heinamaa, päikesepaiste

Suvepuhkus, nagu ikka algas rõõmelite korjamisega. 
(Need on nagu murelid... tähendab, mitte “nagu”, vaid ongi murelid, aga eestlane nagunii muretseb liiga palju. Muretseb endale töö, muretseb pere, muretseb lapsed jne jne. Muret on niigi palju, ilma et nood maitsvad maguskirsid sinna midagi lisama peaks. Niisiis, rõõmelid.)

Ja puhastamisega.

Ja külmutamise ja mahlatamisega.



Lapsi on praegu lisaks üks, paari päeva pärast teine ka töönädala sees. Nagu vanasti, viisid esmaspa hommikul, said reede õhtul kätte.

Koeri on üks, tunneb ennast juba kodusemalt. Pühapäeval pärast paari esimest tundi istus värava all sellise pilguga, et “noh, hakkame nüüd koju minema”. See ongi kodu, pontuke.
Teine koer käib aeg-ajalt lisaks.



Täispimendavate kottpimedakardinate puudumisel algavad meil siin päevad juba viie kanti. Siis roteeruvalt päästab üks teiste uned. Kui on, mida päästa. 

Kuum on õige konsistentsiga.
Päike tõuseb ja loojub õigesti ja õigel ajal.
Tuul on õige lõhnaga.
Kraanivesi õige maitsega.
Merevesi õige tihedusega - aga hirmus külm.

Aasta otsa ootad eestissetulekut ja siis ei oskagi sellega õieti midagi õigesti pihta hakata. Kalender on juba peaaegu planeeritud, hirmus kohe. Kaks teatrit. Kontsert. Kaks saart. Veel üks saar. Sõstrakorjamine oma ja vanemate sugulaste aias. Õunamoositegu. Maasikamoositegu. Sõstramahlategu. Mustikamets. Järv. Meri. Vähemalt ühe lapse abiratasteta sõitma saamine. Vähemalt ühe kodumaise sõbra nägemine. Töine, sotsiaalne, kasvatuslik.

Tahaks lihtsalt kuskil ... vilus raamatuid lugeda.



Aga tegelikult on vilus lugedagi palju mõnusam, kui päevatöö on tehtud.

Jama on see, et need va tööd ei saa ju kunagi tehtud. Alati on midagi veel. Eriti kui lastele pole veel kolme, viie, seitsme ega kümne aastaga käed-jalad otsa kasvanud. Või mis, kolmesel täitsa veel on, aga küllap kukuvad talgi varsti koos esimeste piimahammastega küljest ega kasva paljumitme aastaga tagasi. 

Viluga on nagunii kehvad lood. 
Lugemisega ka.
Reisiväsimus vist.



Kolmene on tore. Aitas rõõmeleid korjata.
Viiene on tore. Aitab teisi ja räägib oma mõtetest.
Seitsmene on tore. Läheb kõigega kaasa ja naudib ekraanivaba elu.
Kümnene on tore. Karja juht ja eeskuju. Evib suuri tundeid ja veel suuremat südant.

Muidu on kõik nii nagu ikka. Lihtsalt teises kohas. Ja juuksed on liivased. Ja meresoolased. 
Aga flight or flight on kogu aeg peal. Kuidas seda maha saab?

teisipäev, 6. juuli 2021

Vastutulelikud lapsed

Nüüd on selgus majas.

Need, keda ma lapse kirjelduse ja pildiotsingu järgi esialgu ja ekslikult leevikeseks ja hiljem punarinnaks pidasin, needsamad, kes meie aia kuuse otsa, harakatest paar korrust madalamale pesa punusid, on nüüd oma-silm-on-kuningas ja siutsu äpi abil osutunud laulurästapereks. Umbes neli-viis pisikest halli tompu hüppasid kuuseokste vahel paari nädala eest üles-alla.

Laulurästad.

Ja kuidas ma seda muidu teaksin, kui mu järeltulija väga vastutulelikult oma ööund kahes osas ei magaks.

Kuidas ma muidu oleksin kell pool viis hommikul seda kõrvulukustavalt valju ja väga spetsiifilist laulu oleksin kuulnud?

Õnneks saab akna kinni panna, kui sellist pidu akna taga peetakse.

Laulurästad.

Pakime asju. Reedest pühapäevani elame autos.
Tagasi alles pärast kaitseväe orkestri viimast suurt etteastet.


Raamatulugemine edeneb.
Loen kõike korraga, et poolikud enne pikka puhkust läbi saada. Eestisse pole neid poolikuid mõtet kaasa võtta, sest et sealgi riiulitäis ootel ja raamatupoed ihkavad rüüstamist.

Suvekunst jõudis ka kohale.


Kestab umbes 2 nädalat ja neid on 4tk. Jagub kenasti kogu suveks.

Pisipojakesest on sirgumas teismeline. 








Omarõdutomateid ilmselt enne augusti lõppu ei saagi, pole veel punaseks läinud ja reedeks ilmselt ei lähe ka. Välja arvatud see roheline sebratomat, see ei lähegi punaseks. Aga valmis pole sellegipoolest.
Suvikõrvits ei ole ka nii uhkelt puhkenud kui eelmine suvi.
Vähemalt oleme saanud terve saagi maasikaid (millal neil tutid tuleks maha lõigata? Vist alles vastu sügist?) ja kaks satsu kurki! 

Oo ja mu suvesibulalilled jäävad ka nägemata! Kurb.

Järgmisel aastal panen ainult ühe tomati kasvama ja võtan selle kodumaale kaasa. Ikkagi oma.


Juhuks kui veel küll ei saanud. A. Dore. A. Ble.


neljapäev, 1. juuli 2021

Kolm kuuma naist

... ehk kurioosne kogemus keskkonnasõbraliku kohviga koroonaajal.




Tähendab. Ma armastan oma tööd, eks. Et ei oleks vääritimõistmist. See on üks väheseid asju, mida mulle meeldib teha, mida ma oskan ja mille eest makstakse. 


Lihtsalt kogu see läbipõlemine ja sellega kaasnev... Nüüdseks olen leppinud, et ilmsesti jäängi tagajärgedega maadlema. Ei ole mingit võluhaldjakese ristiemavitsakest, mida viibutades naaseb lavale 5 aasta tagune värske veri, kelle pea töötab nigu koorelahutaja.
Pole hullu (nagu ütles psühhiaatriahaigla direktor pärast patsientide põgenemist), saan hakkama.



Aint et vahel on vaja võtta tervisepause. 
Aint et pärast tervisepausi on vaja areenile naasta.
Aint et ...


Aint et pensini on veel 26 aastat, kolm kuud ja 26 päeva. Laias laastus, eks. Keegi ei loe siin minuteid.

Aint et pole midagi. Kohv kaasa ja kappa aga kontorisse. (Kujutadsa ette?! Praeguse pandeemiaga ja kohale minna?! Ennekuulmatu!)



Vanasti olid tööl lennujaama metallväravad ainult külastajale - et mõni hull mõne hullu asjaga sisse ei saaks. Aga õige kaardiga muudkui aga piiksuta end ilma kontrollita sisse ja too hulle asju majja palju tahad.

Tänapäeval, pandeemilistel põhjustel, on metallväravake kõigile. Küll mitte lennujaamale sarnaselt läbivalgustamiseks, vaid mõõdab, kas sa oled külm või kuum, et sa mõnda muud hullu asja majja ei tooks.

Näiteks kuuma kohvi.




Sisse läheb kohv, välja tuleb töö.

Aga keskkonna- ja rahakotisõbralikult, eks? Oma lemmiktassiga kodust kaasa. 
Seisan hommikuses ummikus kraadivärava taga.

Turva: “Vabandage, musjöö, palun astuge uuesti märgitud kohale, masin ei saanud õiget näitu, teie selja taga on midagi kuuma.

Musjöö vaatab selja taha, kus oma järge ootavad kolm provvat sh ise kohvitassiga.

Musjöö: “Arusaadav, nad on ju kõik kuumad!




Selgub, et keskkonnasõbralik koduse kohvi tarbimine võib koroonaajal tekitada kavalaid kihinaid. Ja muidugi on hea, kui vahepeal kinnitatakse, et ka keraamilises tassis võib kohv piisavalt kaua kuum püsida.

Seks ajaks, kui ma maha istusin, oli see muidugi juba leige. Ikka jõin ära. Me ei raiska head kraami!

Jõudu tööle!

teisipäev, 29. juuni 2021

8

Kaheksa aasta eest olid ühed pulmad.
Täitsa okei pulmad olid. Sellised lihtsad ja kerged. Valge kleit, hall ülikond, pere ja sõbrad. Suvine ja lihtne, rukkilillede ja karikakardega.
See oli veel eelmises elus, naljainimeste aegu. Notar taustal ja kaks pulmaisa-paaripanijat-naljurit eesplaanil. Meie nägu pulmad.


“Help me grow” nimeline inkboxist


Täna tõin tordi poest. Õhtul sõime. Oli ka selline kerge ja lihtne. Mitte liiga rammus ega magus. Aga maitsev.

Kaheksa. Uuesti ei teeks, aga kellegi teisega ka seda nalja tegema ei hakkaks. Ja lõpetama veel ka ei hakka. 
Lapsed on vahvad meil. 
Koer on. 
Kodulaen on veel puudu vist?

Ka inkboxist

10 peale pidime uue peo tegema. Samad inimesed ja lisaks uued inimesed kutsuma. Kaheldav. Aga võibolla siiski. Ära iial ütle iial. Äkki seks ajaks on juba kodulaen ka, siis on komplekt.


Ikka inkbox

Lilli ei toonud endale poest. Esteks pold, mis meeldiks, ja teiseks mina pean neid vaasitama ja kokku kasima, kui enam pole kena, mis ma neist ikka ise koju tassin ja endale tööd juurde teen. See on teiste ülesanne vaadata, et mul tööd otsa ei saaks. Muidu hakkab veel mõtlema ja kurat teab, kuidas see veel lõppeda võib.

Et kui peaks edasi kergemaks minema see. Kuld ja teemant jäävad tõenäoliselt ära, vaadakem passi, eks. Aga äkki hõbedani veab välja. Hõbelusikas suus ei sündinud ja hõbekandikul pole vist elus midagi ette antud, aga vaikimine hõbe, onju. Oleks ju kena, ei? No kui kergemaks läheb. Unistada ju võib!

pühapäev, 20. juuni 2021

Punased laternad

Väidetavasti näeme me igal öösel und, kui aju päeval kogetut-nähtut lahti pakib. Lihtsalt enamasti me ei mäleta seda, sest et. Sest et ei ärata miski ega keski keset vastavat unefaasi? Ei tea. 




Seda tean, et üksöö nägin unes, et olin Amsterdamis. Mis asjus ja kellega? 
Mingis asjus ja kelledegagi koos. 
Igal juhul tekkis veidi vaba aega ja lonkisin punaste laternate tänavale.

Otsisin akendelt endale sobiva tüdruku ja maksin talle kahe tunni eest (ja kolmanda tunni tipiks). Tunnistan, ma pole kursis, kuidas seal tasustamine käib, kas tunni või aktipõhiselt. Igatahes unes oli nii. 
Palusin, et ta laseks mul kaks tundi magada. Lihtsalt magada. Ta oli nõus. Siis ma nutsin veidi ja ta tegi mulle pai, kuni ma magama jäin.

Ma ei mäleta, MILLAL ma viimati puhanuna ärkasin. 
Aga too hommik ärkasin puhanuna.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Ülejäänud postitus on ainult magamisemeemid, 
ei pea edasi kerima!















Tubli, et jaksasid lõpuni vastu pidada. 
Head und!

neljapäev, 10. juuni 2021

Pidetu vs vooluga kaasa

Viimased päevad (nädalad? (kuud?)) on jälle jalust niitnud.

Ei tea, kesma ja kusma ja misma.


Peaks proovima. Äkki toimibki.


Mingit ankrut pakub kohv - selle tegemise rutiin ja joomiseks maha istumine.
Taimede kastmine.
Uute roosiõite otsimine.


Need pole isegi minu põõsa pealt. Abiks ikka.


Laste hommikul-voodist-pessu-sööma-kooli-rutiin, kuigi see väänab mahlad täitsa välja.

Nagu libiseks ja kuskilt ei saa pidet.

Eile käis suure lapse klassikaaslane koos vennaga siin mängimas. Ja emaga, sest ma kutsusin, et aega veeta koos. Ja oh boy. Sama pidetu kui mina.
Teise klassikaaslase ema on pideline, temaga aegajalt trehvame ja siis on pärast natuke rohkem inimese tunne.
Äkki sai siis tema eile veidi pidet? Tal oleks seda rohkem vaja.

Pühapäeval näeb ka inimesi, vast saab siis ka inimese tunde korraks kätte. 
Aga võib-olla ei. 
Aga võib-olla jaa.


Ma, niisama. Felt cute, might delete later. -iaatri ukse taga.

Mitmendat aega vahin oma lapsi nagu mingi lollakas. Et kuidas mul küll nii vedand on. Ja abikaan... vähe on selliseid, keda kannataks ninapidi koos nii pikalt. Aga näe, üks siin norskab ja jätab sokke laiali. Aga ikka veel ei käi närvidele. Kui see pole armastus, siis ... see on see jäämäe veepealne osa, eks. Ei ole kõik.





Jah, selline postitus oligi. Ma ei teagi. Äkki ma lootsin, et kirjutades leian mingi pideme? Haha, ei.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Aa, et äkki ma püüan mingit olematut kontrolli omada oma elu üle? Aga peaks lihtsalt minema vooluga kaasa ja sellest parima võtma? 





Miks need klišeed, mille üle vanasti ilguti, järsku kõik tõeks saavad?


Matt Haigi instagrammist.

Mu laps isegi teab, et hommik on õhtust targem. Tema küll leiab, et see on selleks nii, et õhtu tahab, et sa magama jääks ja hommik tahab, et sa üles ärkaks ja asju teeks, et selleks ongi hommik targem.

Kasvab, siis saab teistmoodi aru.
(See minu lemmiktsitaat, eks. See siin all.)



reede, 4. juuni 2021

Ma siin mõtlesin

Nimelt seda, et mul on praegu kuus-seitse beebijuuri ajavat taimeimikut (või kohe-kohe seda tegemas) ja paras ports rõdulilli ja maasikad-tomatid-kurgid-kõrvits siin. 

Ja teisalt on plaanis pikk puhkus kodumaal, pea poolteist kuud. Sellel kõikse paremal küpsemisajal. Ja põuaajal ja.

Enam-vähem nii


Uus närimismänguasi, emps? Nämm, aitäh!

Toalilled saab kuhugi varjulisse kohta vihma kätte tassida. Aga beebid? Ja nendesamustegi viljad ja... Ja selle va korontšiku pärast on suur osa kaasmaalasi ja muumaalasi ja kohalikke tutvusi teinud samalaadseid plaane, nii et kastma-korjele pole meil siin kedagi komandeerida.


Kirikutornimeri


Kodumeri

Tähendab, minemata muidugi ei jäta. Lihtsalt üks näide sellest pidevast kapseldumisest ajus, kus iga asi on oma kastis ja kokku neid ei lasta. Isegi mitte mõistlike plaanide tegemiseks. Ja sellest, kuidas sisemälu on läbipõlenud ja välismälu sõltub ühenduse kvaliteedist ja see põle kiita. Hea, et pea kaelapidi keha küljes on, muidu oleks see üldse ammu kuhugi maha jäänud.

Ideid? 
Nippe? 
Nõu? (Sobib nii pott kui pann kui supitirin.)

Kolmelapsepoliitika

Hiinas on nüüd ka kolmelapsepoliitika nagu Eestis! 




Hiina ühelapsepoliitika, teadupärast, oli enamik ajast põhimõtteliselt kahelapsepoliitika. No et kui sa elad maal (vs ülitiheasustusega linnas) ja esimene laps on tüdruk või on ema-isa (muud variatsioonid teemal “armastus ja pere” on seal eeldatavasti suur ei) mõlemad ainsad lapsed või esimene laps sai noorelt hukka või on vaimselt või füüsiliselt ebastandardne või mõni muu neist vähemalt 22st erandist, mis võimaldas teise lapse ka saada.


Ühelapsepoliitika kõigi jaoks


Aga kui erandit muidugi ei suutnud välja keerutada, siis said trahvi või sundsteriliseeriti või leiti mõni muu piinamismeetod.


Sellest isegi veel hullem


Neil viimase lõigu kannatajatel oli kindlasti hea meel, kui 2016 hakati laiemalt teist last lubama. Näe, mul lõigati emakas välja ja sulle tahetakse vaat et peale maksta sama asja eest. Ja nüüd siis lubatakse kolmandatki (eeldusel et ema-isa (vt eestpoolt) on abielus), sest miskipärast ei hakanud neid teisi lapsi tulema nagu Vändrast saelaudu. Kust need kolmandad siis nüüd tulema peavad? Eelmisel aastal sai veel üle 20K trahvi sellise nalja eest. 




Eriti hea oleks, kui Hiina hakkaks nüüd kolmanda lapse pealt preemiat maksma a la Eesti (mitte enam nii) uus lapsetoetusesüsteem. Maksusoodustused ja koolitussooduatused on juba olemas. Aga tublile pioneerile võiks ikka preemia ka olla. Tuusik või, ma ei tea, palju pappi.



Siia perre kolmandat vist siiski ei tule. Isegi mitte tuusiku eest ei õnnestuks ilmselt enam leida mõnda munarakukest, mis oleks huvitatud arenema pidevat eksistentsiaalset ängi kogevaks olendiks. Good call, little eggo. Good call.

teisipäev, 25. mai 2021

5G ja magnet

Note to self. Sain täna esimese sutsu 5G-vaktsiini ja tundub, et juba on magamistoas, kuhu muidu wifi väga kehvasti ulatub, kuidagi parem signaal. (Wifi ja 5G on eri asjad, aga ega see kedagi nagunii ei huvita. Ühed tapjasignaalid kõik.)
Teise sutsu järel peaks siis kenasti maksimaalne signaalivõimsus käes olema. (Thehehe “käes olema”.)




Magnet juba töötab. Kuidas muidu seletada seda, et rahulikult koridoriseina vastu toetatud metallkonstrukrsiooniga triikimislaud just siis kukub, kui ma mööda lähen, ja just vasta sutsukätt, hm? 
Mõni ajupestud lammas ütleks nagunii, et kukkus selleks, et mu kojujõudmisest elevil peni sinna otsa tuterdas ja selle ümber ajas. Aga ma küll ei näe siin mingit kausaalset seost. 


Peni. Ilus, aga ülbe. Ja loll nagu lauajalg. Kõigi tarkuste ema ehk internet teab, et algul saad kutsika ja aju saadetakse 2-3 aastat hiljem järele. Ainult aasta-paar veel!


Sisalikukeelt pole veel täheldanud. Tinnitus pole ka vähemaks jäänud ja serotoniin ega dopamiin pole iseeneseslikku taastootmist ajus alustanud. Võib-olla pärast teist süsti! Jaanipäevaks korras, siis saab mu jaanipeole kutsuda, jagan meeleldi seltskonnale tugevat 5G signaali.


Klassikaline jaaniilm, 14 kraadi ja sajab. #koduigatsus

reede, 21. mai 2021

Miks minna otse, kui ringiga saab ka?



Kuidas parandada rebenenud krõpsupakki? 

Lifehacker arvab, et nii - kasutad augurauda jne jne.

Aga kui sul pole augurauda? 
Või viitsimist pikalt jännata?

Ära muretse, Hõbe tõttab appi!

1) Hangi pakk krõpse.

2) Ava pakk krõpse - ups rebenes liiga palju, krõpsud võivad laiali pudeneda, oi oi.

3) Söö krõpsud kähku ära (enne kui laiali pudenevad või parv näljaseid ritsikaid lapsed need avastavad.


Ja ongi mõne lihtsa sammuga probleem lahenenud!
(Tänan kuulamast! 1.50 kassasse, palun.)

Eurovisiooni poolfinaalid




Et kõik algusest peale ära rääkida nagu oli, tuleb alustada sellest, et ma ei vaadanud neid eurolaule tutvustavaid saateid ETVst. Algul ei teadnud, siis ununes ja siis ei saanud enam järelvaadata. Nii et poolfinaalide eel olin puhas leht (isegi Uku laulu pealkirja pidin guugeldama, sest esteks oli “Eesti laul” ammu ja minu mälu on teatavasti hea, aga lühike, ja teiseks polnud Uksik mu lemmik (ja kuna mu mälu on nagu on, siis ma ei mäleta enam, kes mulle sealt üldse meeldisid. Selleks tulebki blogisse kirja panna, pärast hea välismälust vaadata)).









Seega euronädalal oli plaanis vaadata mõlemat poolfinaali ja laupäeval suurt šõud. Ostsin spets näkse ja limpse selleks isegi valmis. 

Ma ei teagi, miks, aga kui hakkasin telekava kerima, et vaadata, millal hakkab, mõtlesin isegi vahepeal, et kas mul on vale nädal? Miks seda saadet siin ei tule ega tule? Lõpuks kell 22 muidugi tuli. (Meie ajas siiski kell 21, aga sellegipoolest.) Kas see on alati nii hilja olnud või olen mina vana? (See on retooriline küsimus, ma tean küll vastust, eks.)

No igatahes kell 21 kohaliku aja järgi olin ma magama pannud pisema ja põõnasin rahulikult juba suuremat käbi magama pannes ise ka. Upsi. Skrollisin pärast hambaid pestes (sest mul polnud ju plaanis magama jääda ja vales kohas kah, seda seljavalu, mis seal hommikuni magades pärast oleks, ei väänaks hr Shiatsu isegi minema) delfi ja HLNi live blogide lõppu, et tulemusi näha. (HLNi huumor oli muidugi omaette saavutus - “teisena saab finaali... Iisrael???” Ja muidugi see emotsionaalne “üheksandana on finaalis... BELGIAAAAAAAA!!!!!!!!!” aww nunnu!)

Järelvaatamisest siiski õnnestus vaadata:
1) Leedu - i mostly dance alone anyway ja tavaliselt to the music in my head, nii et tubli, Leedu! Soovin edu! 
2) Sloveenia - miks arvatakse, et trauma ja traumast taastumine on inimese arenguks vajalik? Ei ole! Trauma on trauma, ka ilma selleta saab “iseendaks” ja “võrratuks” areneda. Mulle ilgelt meeldiks, kui ma siiamaani mingi mõnusa vati sees elaks, ei teaks midagi üksikemandusest, joodikisandusest, kooli kõrvalt töölkäimisest, vägivaldsetest suhetest, manipuleerimisest, rahamuredest, surnud lastest, katkenud rasedustest, haiglas torude otsas olemisest jne jne JNFE. Mulle meeldis see teine halleluuja rohkem. Me oleme sündinud, et elada, mitte et võidelda, lady.
Nii et much nope
3) Venemaa - mis, mis, Marko? Pahameeletorm Venemaal, sest liiga femikas, geimeelne ja mõnitav? Mulle meeldib see laul juba enne, kui see alanudki on! Laulust endast oli ka aru saada, miks see finaali edasi sai. 
4) Rootsi - nojah. 
5) Austraalia... minuti pidasin vastu, siis panin teleka kinni. Hoian oma puhta lehe siis finaali jaoks.

Eile oli plaanis teisena esinev Uksik ära vaadata ja siis põhku pugeda, aga olin juba kell 20 õndsas unes (seekord lausa pestud hammastega ja õiges kohas).

Ja Rents kirjutas, et pole seda nalja üldse vaja, antagu auhind lihtsalt Itaaliale üle. Finaalis kohtume, Itaalia.
Eeldusel, et ma ei maga juba. Ja uute rohtudega pole siin ilmas miski kindel. Peale selle, et palju und on vaja selleks, et neurotransmitterid paremini töötaks.

Aga kõige tähtsam küsimus on ju siiski - kas Island ikka pääses oma 110% võidulauluga otse finaali?