Neljapäev, 26. aprill 2018

Kuidas teha süüa ehk 25 lihtsat sammu õhtusöögini


Paar päeva varem:


  1. Telli netist kastiga retseptid ja koostisosad. 
    (Boonuseks vaata aknast, kuidas kuller su maja üles ei leia ja õnnetult ringi tiirutab. Halasta kullerile.)
  2. Pista kraam kappi ootama.


Söögiteo päeval (aega kulub 40 min*):


  1. Tõlgi võõrkeelsed juhised google translate’i pildifunktsiooniga arusaadavaks.
  2. Otsi kappidest jupid kokku. Tuleta meelde, mis kuhu kappi sai.
  3. Tee pilti. 

  4. Otsi veel, raudselt midagi on puudu (seesamiseemned).
  5. Jätka seemneteta.
  6. Kiida ennast tubli leidmistöö eest, lõika arbuus lahti ja premeeri end.
  7. Vahi internetti ja unusta, et pidid kokkama.
  8. Vaata kella ja kiru natuke.
  9. Tükelda ja lõika asju juppideks.
  10. Kahtle guugli tõlkes ja loe originaali. Saa asjadest sotti.
  11. Otsi mööda maja kääre taga.
  12. Tee pilti. Pictures or it didnt happen. 

  13. Kui sa pole padurase, vala endale klaas veini. Oled selle ära teeninud. Võta lonks veini ja jätka.
  14. Järgi juhiseid ja võrdle tulemust retsepti piltidega. Jää endaga rahule, meisterkokk.
  15. Tee jälle pilti. 
    L



  16. Pista kraam ahju.
  17. Tee salat ja kaste.
  18. Võta kraam ahjust.
  19. Tee pilti. 

  20. Serveeri. 

  21. Naudi puhast kööki, sest et sa ise kokkasid ja oled maagiline olend, kes ei lagasta kogu kööki ära kokates, nii et pärast veel pool tundi kraamima peaks. (Tervisi abikaanele!)
  22. Vaata, kuidas teised söövad ja sina ei saa, sest sul on lõunastest võikudestki veel hirrrmsad kõrvetised, sest et sa padurase oled. Ja kui seda ka sööks, siis istuks jalle pool ööd kõrvetistega üleval.
  23. Näri arbuusi, see ei aja asja vähemalt hullemaks.**



* Vottis aega tund ja 45 min


** Arbuus ajas asja hullemaks


PS. Muidugi ma sõin seda (keda sa lollitad, nagunii istud pool ööd üleval, sööd või ei söö. Häšštääg sadahädaeestisada). Ja see oli hea. Mis iganes see oli. Mu keeleoskus pole piisavalt hea. Pitsarulli ja spinatistruudli love child.


PPS. Ma eelistaks iga kell, et need 25 lihtsat sammu oleksid voodist/diivanist söögilauani, kus ootab juba kellegi teise kokatud õhtusöök. Aga iga kord ei saa, vahel peab ise ka panustama. Ehk on pärast tänast paariks aastaks rahu majas. Häšštääg naiivitar.

Neljapäev, 19. aprill 2018

Tempel mällu igaveseks

Oma elu lihtsamaks elamise nimel olen juba mõnda aega FBd puhastanud. Maha võtnud kõiksugu meeldimisi kõiksugu lehtedelt, kõiksugu jälgimised on ka maha võetud. Nii kui miski ette hüppab, jälle maha. Eesmärgiks on, et jääks kas ainult inimesed sinna seinale jooksma või siis inimesed ja sekka need vähesed laikidega lehed, mis tõesti huvitavad (aga tegelikult selliseid lehti vist üldse pole). Seda kõike selleks, et algoritmid ei näidanud ühel ilusal hetkel enam ühtegi päris inimest. Ainult seda lehte ja neid uudiseid ja toda ajatapusaiti. No olen ajaga üle saanud sellest pidevast FOMOst, et kõike on vaja jälgida ja kõigega kursis olla. Mis mul sest? Ega oma elu elamata jää, kui mõni asi minust mööda läheb. Ongi rahulikum. Saabki süveneda. (Aga päris nii ikka ka ei saa, et üldse FB maha jätaks. Sõltlane siiski. Saadagu aru.) Neid laike oli eri lehtedele lihtsalt nii palju kogunenud, et võta neid maha palju tahad, ikka kasvab lohele uus pea otsa tagasi. No ei jõua kogu rehkendust korraga. Isegi poolt ei jõua. Seega jooksevad feed'i ikkagi mingisugused asjad, mis tegelikult ei huvita. Ja muidugi sõprade-tuttavate laigitud lehtedelt viskab ka aeg-ajalt artikleid-reklaame vahele. Ühest sellisest jäigi silma väljamaa ajatapusaidi üleskutse kommenteerida, mis lapsepõlves nähtud film su kogu eluks armistas. Too tuttav oli ka sinna kommenteerinud, et temal oli selleks "Bämbi".

Mulle "Bämbi" mingit traumat ei tekitanud. Võib-olla selleks, et ma olin raamatukoi juba titest saati ja sain oma kitseseikluse kätte raamatust, mitte filmist. Äkki filmis oligi nii palju traumeerivam SPOILERS see ema mahalaskmine? Noh, et juhuks kui lugupeetud lugeja ei teadnud, et Bämbi ema maha lasti, siis oli hoiatatud hetk tagasi. Mind see igatahes ei morjendanud, aga kujutan ette, kuidas see võib olla küll too tempel mällu igaveseks.

Omagi lapsel on kindlasti juba mitmeid asju mällu tembeldatud. Ta oma jutu järgi seesama "Eesti jõulud", mida me Nukuteatris vaatasime. Sest hundid. "Coco", sest luukered. "Paddington", sest see paha. "Boss beebi", sest see paha, kes emme ja issi ära viis. Mis tahes lastekas, kus on mõni pahalane.Ta on meil selline empaat, emasse. Kuigi mul on see ajapikku tekkinud vist, lapsena küll ei meenu, et oleks miski sedasi traumeerinud.

Aga siiski, aga siiski. Kindlasti ju midagi on, mis templi lapsele mällu lõi. Mis filme või multikaid ma vaatasin? Igasugu nõukamultikaid. Igasugu suurtefilme. Ulmeid ja olmeid. Grimmide muinasjutte. Lasteaias kasvataja poeg ja teises lasteaias söögitädi tütar on ainsad, mis siiani negatiivsetest kogemustest meeles. No need kõige suuremad peksjad ja kolkijad, kelle vägivallale mingeid sanktsioone ei järgnenud, sest nende käes oli võim. Riielda sai see, kes peksa sai, kulm verd jooksmas.

Aga filmid... "Tuulest viidud"? Võib-olla see jättis templi mällu igaveseks. Sest Scarlett ja "I'll think about that tomorrow. I can't stand to think about it today. But I can stand it then. At Tara. After all, tomorrow is another day." Mälu järgi, ilmselt polnud päris nii. Ja ma ei taha sellega öelda,et ma kujutaksin ette. et ma olen mingi 21. sajandi mugavuspagulasest Scarlett O'Hara. Kui, siis mingisugune veider kombo Scarlettist ja Rhett Butlerist.

Ma usun,et need kaks on mind rohkem mõjutanud kui mis tahes muud väljamõeldud tegelased kokku. (Isegi päkapikud, jah! Kelle jaoks pidi hea laps olema. Aga ainult detsembris.)


Scarlett meenutab mulle natukene ka Holly Golightlyt. Filmist, mitte raamatust. Ei saa öelda, et nad oleksid kardinaalselt erinevad, aga sarnased nad tegelikult ju ei ole. Ma ei teagi, mis neis teineteist meenutab. Ja millega ma siis samastun. Ilmselt oleks pidanud selle läbi mõtlema, enne kui internetti üles panen. Sest see samastutav ühisosa, nagu kindla peale välja tuleb, on nagunii midagi jaburat. A la pinnapealsed ja sisutühjad inimesed. 

Aga parem omaenda pinnapealsus kui kelleltki teiselt üle võetud sügavamõttelisus.Onju?



Võib-olla ma peakski läbi mõtlema, milline ma olen ja milline olla tahaks. Ma pean ennast üldiselt igavaks inimeseks. Samas mul ei ole endal endaga kunagi igav. Alati on midagi teha või lugeda või lakke vahtida või. 

Aga ei. Ei mõtle sellele.

Sest nagu ütlesid klassikud, kes lõid lapsele templi arenevate ajukurdude vahele - I'll think about that tomorrow.

*

Tegin lopuks siiski kaneelisaiu. Ilma defitsiittoote, kardemonita. Ahjuplaaditäis headust, aga juba esimesest tulid kõrvetised. Elagu paduraseda elu. Aga. Ma olen absofakingläbijaluudselt veendunud, et see pool teelusikat kardemoni oleks olnud too imerohi, tänu millele poleks kõrvetisi tulnud.

*

Sõnu pean ka sööma. Pärast seda, kui leidsin lausa kahe massmoepoe naisteosakonnast taskutega pidžaamapükse. Äkki on maailmas siiski midagi paremuse poole liikumas? Sellisel juhul maitsevad need söödud sõnad päris hästi, sellise võrdsuse mekiga.

*

Aga mis sind lapsepõlves armistas? Kas ka lasteaias omavolitsevad-isevalitsevad  kasvatajate lapsed? Mõni film? Miks?
Millal sa viimati sõnu sõid ja kas maitses?
Ja kas su kodupoes kardemoni on?

Laupäev, 7. aprill 2018

Unustaja unistus

See värk, et poppide blogijatega tehakse koostööd ja saadetakse testimiseks kraami.

Praegu oleks meie peres ühte sellist ärivaistuga kirjatsura tarvis. Hirmsasti sooviks, et mõni pood-ettevõtja-mahetalunik saadaks testimiseks-katsetamiseks-kirjutamiseks potsiku kardemoni.


Kardemonipilt (ma eeldan. Internet ütles. Ma tunneks lõhnast ära, mitte peale vaadates, aga internet kahjuks ei võimalda selle aistingu edastamist hetkel veel.)

Kodupoes nimelt puudub selline potsik. Ma usun südamest, et siin on selline asi nagu “kardemom” või “kardemomme” täitsa olemas. Aga kaugemates poodides käies ununeb lihtsalt ära. Need on nii suured, et seal lettide vahel liigeldes läheb oma nimi ka meelest ära. Ainus mõte on lõpuks, et kas oli veel vaja midagi või saab juba siit vehkat teha. Ja kui oli midagi, kas elan selle unustamise üle. Juba teist nädalat ununeb. Juba teist nädalat on hirr-muus kaneelisaia isu. Aga mitte suvalise, vaid sellise, milles oleks kübeke kardemoni ka sees. Tavaliselt olen ilma kardemonita hakkama saanud, aga vahel, eriti iniminkubaatorina, tõstab see va printsess herneteral minus oma sõjaka pea ja muu ei sobi, kui see, mis parasjagu sobib.

Kaneeli on kaks potsikut kodus. Sest seda oli meeles kaugemast gigantopoest otsida. Vana Murphy kindlasti itsitanuks pihku, sest nagunii oli too viimati kojutassitud kaneel täpselt kardemoni kõrval.

Vaat selline sisukas ja sügavamõtteline postitus täna, aktuaalsel teemal ja põhjapaneva järeldusega. Blogi-Oscarid, siit ma tulen!

Venemaa-suunalt tulev veebiliiklus on ka üle läinud tänaseks. Tuleb välja, et nädalaga harjub täitsa ära sellega, et keegid inimesed või miskid veebirobotid sadu kordi päevas sind külastavad. Aga võib-olla saadeti robotid lihtsalt nädalavahetuseks tehnohooldusse? Me ju hoolime oma robotitest. (Kuulete, robotid? Hoolime. Ärge meie vastu pöörduge.)

Reede, 6. aprill 2018

Võidab see, kellel on surres kõige rohkem asju

Laps: "Emme, mispärast on mul kodus nii palju mänguasju?"

Ma: "No emme on toonud ja issi on toonud ja vanaemad on toonud."

Laps: "Sõbrad ka."

Ma: "Jaa, sünnipäevaks on toodud ja jõuluvana on ka toonud."

Laps: "Aga miks neid nii palju on?"

Ma: "Kas sa tahad, et oleks vähem?"

Laps: "Jaa."

Ma: "No siis me saame osa neist viia teistele lastele, kellel on vähe või pole üldse."

Laps: "..."

Ma: "Mis sa sellest arvad?"

Laps: "Ei, ma ikka tahan, et mul palju oleks."

Paps: "Napilt läks, peaaegu oleks näkanud."


***

Ise vahel ei märkagi, et neid nii palju oleks. Kui tuba on korras ja iga asi omal kohal, siis polegi ju. Aga kui tihti ikka neljasega oleks tuba korras ja iga asi omal kohal? Jep. Vahepeal korjan pisividinaid ja katkisi juppe kokku ja panen eest ära. Aga neid tuleb ka kogunaeg juurde. Mis liigub, see kulub ja lõpuks ongi jupid taga. Pisarad muidugi ka. Aga siis tuuakse emme või issi juurde mänguasjahaiglasse. Mis parandamisele allub, selle saab tagasi. Mis ei allu, see kõrvaldatakse vaikselt. Alustame mänguasjadest, harjutame mustri sisse. Ja siis ei ehmatagi nii koledasti, kui avastame, et kehtib ka inimestele. Mis silmist, see südamest. Kes liiga kehvake, saadame jalust ära. Diskreetselt surema. Elu on selline.

Muinasjuttudest on muidugi juba selge, mis värk selle suremisega on. Alguses sureb mõni ema või isa, vanaema. Vana kuningas. Elsa ja Anna vanemad, sest muidu poleks ju ülejäänud lugu. Oleks, et elataks enne koos terve elu ära, enne kui keegi surema hakkab. Kust otsast see muinasjutt on? See pole enam muinasjutt, see on muinasjutu viimane lause - elasid õnnelikult elu lõpuni. Aga nendegi elu võis lõppeda juba siis, kui järgmine põlvkond oli küllalt vana, et iseseisvalt seiklema hakata. Ju siis oli vanasti liiga palju inimesi. Et tuli muist kõrvaldada. Nagu meil mänguasjadega.

Teisipäev, 3. aprill 2018

Feministlik ulme ja igamehe düstoopia

Pea pole prügikast, kuhu saab kõik tarbetu visata. Sellest on väga kahju, sest näiteks praegu ei anna rahu see, mis film või raamat see oli, kus keegi, ilmselt peategelane, oma filmi/raamatu/uurimistöö pitch’i tehes pidi käigult ümber mõtlema, et ei-ei, tema valitud teema pole kaugeltki nii triviaalne, kui käsitleda Shakespeare’i mõjusid TS Eliotis. Oo ei, senjoor rahamees/kirjastaja/õppetool, vastupidi, hoopis TS Elioti mõjusid Shakespeare’i teostes on kavas välja tuua. Aga kuidas see võimalik peaks olema, uuritakse, kui vana S kirjutas mitusada aastat varem? Ei tea, kas tal oli ajamasin, et ta Elioti lugenud oli, naersid lugupeetud otsustajad. Väga lihtne - igaüks on ju tuttav Elioti “Waste Landiga”. (Eks ole, ikka laiendame isikliku kogemuse ju üldsusele ja üllatume, kui teistel polegi sama taust ja samad teadmised. Aga see pole hetkel point, sest...) Ja kui me oma 20. sajandi lõpuks omandatud teadmiste pagasi otsas istudes jälle S-i ette võtame, siis puhtalt seda ei loe. Ikka läbi “Ahermaa” Shakespeare’i käsitluse. Ikka “Tempestit” lugedes viskab sisse, kuidas Eliot sellele viitas. Kiideti stsenaarium/raamat/uurimisteema heaks ja anti palju pappi, sest mäherdune fantastiline ja uudne lähenemine.

Kuna mulle ei meenu, kust see mõte pärineb, kardan, et kuskilt napakast kohast, mis mu oma piiratust ja kehva maitset näitab. No Bridget Jones või pornoversioon Bridget Jonesist. (Ma võiks ju väita, et see viimane on kirjanduslik liialdus, aga kes mind usuks. Ja nagunii on see versioon olemas. Kõigest on pornoversioon olemas. Sest maailm lihtsalt on selline.) Kui keegi teab, öeldagu. Isegi kui pole Oscari-filmi kõrvalliin ega kirjandusklassika. Elan üle. Tõesti tahaks ise ka teada.

Seda eelnevat meeles pidades, Naomi Aldermani “The Power”.

“Powerit” võrreldakse Atwoodi “Handmaid’s Tale’iga”, Atwood olevat Aldermani julgustanud seda kirjutama, kui too kahtles, kas ikka tasub. Ma usun, et ma oleks pidanud sellest raamatust saama mingi muu järelduse, kui et “paras neile”. “Said nüüd.” Võib-olla see on mu see esmane reaktsioon, mis ei näita, mis inimene ma olen. Aga kui see ongi see teine, korrigeeriv mõte? Ehk oli esimene mõte, et nii ei tehta teistele? Ja siis alles parastamine? Olen kes olen, eks ma lepin lõpuks sellega, et ma selline olen. Aga kahju on, ei, jõuetu on see teadmine, et mitmeski paigus maailmas, ka siinsamas “tsiviliseeritud läänemaailmas” koheldakse naisi nii, nagu seal mehi lõpuks. Et naised peavad igapäevaselt kartma neid pisiasju nagu Tunde lõpuks. Mitte provotseerima. Mitte olema.

Ja kui pärast seda raamatut, pärast enesele teadvustamist, et “paras neile”, tulla tagasi ulmest olmesse ja võtta ette mõni Oksanen näiteks, siis muidugi kumab veel eelmine elamus läbi. Ja see “paras neile” süveneb, selles valguses, mis on naiste kogemus suurest osast ajaloost. Üldistatuna, kokkuvõtlikuna. See ulmeline naiste väega maailm, mis kiiresti düstoopiaks käest läks, as they do, kui siinsest heteronormatiisest-patriarhaalsest mudelist hälbivad, on ju tegelikult päris. Mis siis, et mitte igamehe düstoopia. Kellegi jaoks siiski.

Tegelikult on probleem pigem selles, et palett jäi puhastamata. Muidugi mõjutab järgmise ampsu maitset. See puhastav lonks vett espresso-sõõmu otsa. Mis see üldse oleks? Aidake piiratud silmaringi avardada.

Väga hea raamat oli. No need kõik olid. Aga pärast “Ahermaad” pole “Torm” enam sama.

Siit ja sealt

Jälle oma mõtteid pole. Ei, oma mõtted ikka on, lihtsalt innustus, mis mõtte lendama paneb, tuleb mujalt. Mallukas kirjutas pokkeristMa olen ka seda kunagi mänginud. Hold ‘em tüüpi siis, mitte seda klassikalist. Klassikaline on see, kus iga mats saab oma viis kaarti ja siis saavad diileriga ühe kuni mitu vahetada, aga igaüks istub oma viie kaardi otsas. See, mida mina mängisin, on too TV-st tuttav, et igale mängijale antakse kaks kaarti ja ülejäänud kolm on laual ühised. Oli vist nii? Sellest on ka palju aega möödas, kuus-seitse aastat vähemalt, kui viimati mängisin. Väike pimepanus, suur pimepanus, kolme kaardiga flopp, siis turn ja river. Sekka muid panuseid nagu maitseaineid.


Lugesin seda postitust ja mõtlesin, et issand, kuidas ma igatsen... bridži. Ma polnud mingi spets, honöörides sõltusin täiesti teistest, punktilugemises ka, aga nõrk partner ma kaugeltki polnud. Või siis mu oma partner oli nii tugev, et ma ei saanudki nõrk olla. Ma eelistan seda esimest varianti. Aga mu bridžipäevad jäävad juba enam kui kümne aasta taha, nii et see vähenegi on tõenäoliselt juba ununenud. Seega oleks aeg see taas ette võtta.


Esimene käib, teine vaatab, kolmas lööb nagu jaksab ja neljas võtab ära. Midagi sellist oli, ei?




Davai, kes tahab mängida? Kindlasti keegi tahaks. Kahjuks mitte minu lähiümbruses, kus ka reaalselt saaks kokku tulla, veiniklaasi taga lamiseda ja kaarte taguda. Aga unistada ju võib.


Unistama peabki, sest esiteks pole mul siin lugejaid, teiseks, kui ka oleks, poleks nad siin piisavas lähiümbruses, ja kolmandaks, kui ka oleks, siis ma poleks valmis veel sellest fantastilisest anonüümsusest loobuma. Ja ma nagunii ei oska bridži, mis ma siin unistan.

Kududa ka ei oska, ometi kujutlen end endale sokke kudumas.

Lumelauaga ka sõita ei oska, ometi näen seda sageli unes, kui vastav hooaeg on. 

Millal ma ennast kätte võtan? Alati on mingi asi, millega peab ennast kätte võtma. Paberihunniku sorteerimine kas või, kui muud pole.

Alles ma võtsin ennast kätte ja hakkasin igasuguseid pooleli jäänud ja uuesti ette võetud koole lõpetama ja lapsi sünnitama. Aitab ka. Mul pole käsi nii palju. Vahepeal tahaks rahulikumalt ka elada ja hingata.


Aga ei. Sest et kui sa tahad kõike, kohe ja korraga, siis sa pead leppima sellega, et sa ise oledki see, kes peab tegema seda kõike. Ja kohe. Ja korraga.


Küll see bridžki tuleb. Siis, kui ma, hallid lokid tuules lehvimas, mopeediga mööda linna sõita uhan. Sest life goals.

Esmaspäev, 2. aprill 2018

Aprill, aprill, naljakuu

Oh neid eilseid naljatajaid. Päev algas sellega, et pahaaimamatult, kohvi kõrvale, ikka veel voodis, avasin feedly ja võtsin blogid ette. Lugesin ja mõtlesin, et vaat kus lugu, hästi välja mängitud  tubli noor teadlane. Aga siis meenus, et on esimene aprill. Nii et tubli, haneks läksin. Selg sai valgeks. Kott pähe ja nahk üle kõrvade. Edasi kulges päev ootuspäraselt, sest esimese aprilli filter oli peal. Teadupärast on see ju ainus päev aastas, mil inimesed internetist loetut enne kriitiliselt kaaluvad, kui tõepähe võtavad. (Aga sel teemal ma edasi ei kirjuta, sest vaktsiinid, surnud laps nende vastaste süül ja ei soovi, tänan, pange ennast põlema, vaktsiinivastased. Tikud võin ise tuua, kanistri kallist benssugi teile tuua, mul pole kahju. Sest surnud laps.) IGATAHES. Hmm. Kurat. Lähen teen hingamisharjutusi veidi.

***

Ühesõnaga, kuhu ma tahtsin jõuda selle sissejuhatusega, on see, et hea nali on hea, aga enamik paistsid naljad-naljategemise-pärast. Polnud nägu ega tegu ega nalja. Sellegipoolest, nii läbinähtavad nagu need olid, oli lademes inimesi, kes ei jaganud matsu lahti. Lõpuni välja ei saanud aru, et nali, sest esimene aprill ja nii. Palju õnne, saidki ootamatult lapse, kuigi eelmiste puhul oli internetile mitu kuud ette teada see rõõmus faktike. Ja nii edasi. Isegi naljapäeval ei suudeta seda kriitilise mõtlemise filtrit rakendada. Mõni ime, et me kõik käsikärus põrguväravate poole põrutame. Et ühsikondlik paat lekib. See, et mõni paadi vööris elu eest kopsikuga vett üle parda välja loobib, ei tasakaalusta seda, kui ahtris seda pangeviisi, ei, motoriseeritud pumba abil sisse lahmatakse, sest fun ja yolo.

Ja see, kuhu ma sellega omakorda tahtsin välja jõuda, on see, et selja sain tolle blogipostiga valgeks selleks, et mul ei seostu aprill esimesena esimese aprilli kui naljapäevaga. Nii mõnelgi on siis hoopis sünnipäev. Toredal sõbral, keda pole ammu näinud, aga sellegipoolest on vaat et ainus sobiv ristiemakandidaat. Kaugelt sugulasel, keda pole ammu näinud, sest meie sugupuu teatud oksad on lahku kasvanud. Lähedalt sugulasel, keda pole ammu näinud, sest et tema ise on oma valikute, sõimu ja blokeerimistega otsustanud oma oksa meie sugupuu küljest maha saagida. Seega pigem selline kurb maik on 1. aprillil manu.

Mis toobki mind siia. Millest ma tegelikult tahtsin kirjutada. Eks siin ole oma paralleelidki eelpool kirjutatuga. Kellele rõõmus, kellele kurb.

Kirjandusklassika, inglise päritolu.

Chauceri rõõmus, lootust täis kevad. Aprill ja kevadvihmad, ärkamine-tärkamine, looduses ja põues jne jne

Whan dat aprille with his shoures soote
The droghte of Marche hath perced to the roote,
And bathed every veyne in swich licour,
Of which vertu engendred is the flour... 

Aga sinnasamma kohe otsa T.S. Eliot. Aprill, surmakuu. Julm, nüri, tühi, petlik.

April is the cruellest month, breeding
Lilacs out of the dead land, mixing
Memory and desire, stirring
Dull roots with spring rain.
Winter kept us warm, covering    
Earth in forgetful snow, feeding
A little life with dried tubers.



Aga pole ju hullu, sest lumi tuli jälle maha. Valge vaip, mis pasa kinni katab. Pole kevadet, pole seda julma ja vastikut torkivat tunnet, kui surnud jäse vaikselt jälle elule tärkab. Kui kogu see koerasitt jälle silma ja talla alla ilmub.

Sinililli ka pole. Sellest on kahju. Aga vähemalt see blogipostitus saab otsa, seegi hea. Ja lõppu pilt, sest lõpetada tuleb positiivsel toonil.

Muinasjutuline külake

Postitus sisaldab netist leitud pilte. Please don’t sue me, ktnx.

Keegi tuttav rääkis Inglismaa reisil nähtud muinasjutukülakestest. Näitas pilte ka. Oli tõesti kena. Kohe oli aru saada, mis muinasjuttude peal tema üles kasvas. Noh, inglise lookesed ja karuloeg Puhh ja muu selline vahva ja roosiline.

Inglise külakesed. Ridamisi pae- ja muukivimaju, roosipõõsastes, tänava ääres jooksmas sambasse rohetunud kivimüürike. Sekka mõni laadaplats. Tõesti muinasjutuline.



Aga mõnigi ei saaks vist aru, mis siin muinasjutulist. Kus on printsessid? Lossid? Kas või konnadki, noh, kes musitamisest printsideks muutuvad? Muinasjutulise küla taustal peab kõrguma ka loss, mida disnilikum, seda uhkem.



No hästi, ärme siis ütle muinasjutuline, ütleme, et nagu juturaamatus. Storybook villages.

Aga jällegi - kelle jaoks? Kui minule öelda, et miski oli nagu külake juturaamatus, kangastuks mu miinus-paljupaljude-dioptriatega silmade ette hoopis indiaani küla a la “Sinine lind” või “Viimane mohikaanlane”. Sest mina õrnas ja mõjutatavas eas lugesin just “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja, mille lapsevanemad ettenägelikult (või siis ka kogemata) olid suure sektsiooni madalamatele riiulitele, lapse silmade kõrgusele paigutanud.

Ja kindlasti on lapsi, kes loevad-vaatavad õrnas eas vesterne, näiteks kuskil USAs. Aga samas ka Nõukogude Eestis, papsi kõrvalt. (Või mampsi, me ei diskrimineeri. Kui siis kõiki ja demokraatlikult.)

USA külakesed, ühe laia peatänavaga, mille äärtes poeke, kõrts ja kurat-teab-mis-veel. Ilmselt teine kõrts. Apteek-habemeajaja. Vesternist kuni “Gilmore Girlsi” Stars Hollowni välja. Muutub ainult saadaolev värvivalik ja see, kuidas naisterahvad raha teenivad.





Või kes meist poleks lugenud vene muinasjutte? Vaadanud multikaid. Tare-tarekesed ja Baba-Jagaad ja muu vahva. Kolmandad vennad. Ahjudega sõitmine. Lendavad laevad. Havi. Pikad patsid ja laiad puusad. Keegi kuskil peab kindlalt laulma. Tõenäoliselt mõne nikerdatud akna peal.




Või miks mitte, et just hiina muinasjutud ja legendid on need, mille peal kasvasid ja ajukurrukesi arendasid?



Ja kui rääkida juttudest, et saa üle ega ümber kolonisaatorite lemmikpaigast, Aafrikast. Minagi, prillid ninal, nohistasin pea kõik Tarzani-raamatud läbi lugeda. Ning enne ülikooli välismaa-aasta postkoloniaalse kirjanduse kursust oligi suurem osa minu Aafrika-alastest teadmistest just sellest sarjast pärit. Selles mõttes oli too Erasmuse-aasta minu koloniaalkirjandusliku mõtteviisi jaoks eriti silmiavav.




Igale oma. Ja pidagem meeles, muinasjutuline ei ole ainult roosamanna. Lohed, nõiad, kurjad kuningannad. Üsna palju tapmist, surma, ärasöömist.

Nüüd ma elan ise ka üsna muinasjutulises-juturaamatulikus külakeses. Ja siia külla kolides oli endlagi selline tunne, et millal see kirves nüüd kukub. Munakivitänavad, vanad kordatehtud nunnumajad, naeratavad prouad, kes kahesele tuti-pluti teha tahavad... et millal see kuri hunt välja ilmub ja külaväljakul tuleriit üles pannakse? Ma läheks tol päeval kodust ära. Ma tean küll, et uustulnukad võetakse esimesena letti. Nagu koondamistega ikka, last in, first out.

Oled see, mida sa loed.
Oled see, mida sa vaatad - “Maisi lapsed” on siin ringi liikudes ka aktuaalne. Korterit vaatamas käies lähenesime külale ühtpidi. Läbi linna ja küla vahel oleva metsatuka. Nagu oleks Punamütsikese vanaema juurde läinud, oli toona emotsioon. Aga kraami täis autoga lähenesime esimesel sissekolimise päeval teisest otsast. Põldude vahelt. Maisipõldude vahelt. Kust kindlasti mingi Joosep, Malacai ja lapspreester Aabel meile silma peale panid. Kõhedaks tegi küll. Hoidsin pöialt, et bensiin põlluservas otsa ei saaks. Nii see ju algab. “Ma lähen jala ja vaatan, kas teispool seda üldse mitte kahtlast maisipõldu on bensukas.”


Lahked lapsed maisipõllal.


Eks see laiene ka unenägudele. Kui miski on nagu unenäos, siis millises? Kas sellises, millest ärkad nii, et käid päev otsa ringi, õnnis naeratus näol ja pea pilvedes? Või ärkad hirmuhigis?

It’s a dream come true, in a storybook village! Paluks täpsustada üksikasju. Kui sama umbmääraselt nagu brittide poolt brexit, siis eelistan iga kell reaalsust. Isegi padurasedana.