Praegu oleks meie peres ühte sellist ärivaistuga kirjatsura tarvis. Hirmsasti sooviks, et mõni pood-ettevõtja-mahetalunik saadaks testimiseks-katsetamiseks-kirjutamiseks potsiku kardemoni.
Kardemonipilt (ma eeldan. Internet ütles. Ma tunneks lõhnast ära, mitte peale vaadates, aga internet kahjuks ei võimalda selle aistingu edastamist hetkel veel.)
Kodupoes nimelt puudub selline potsik. Ma usun südamest, et siin on selline asi nagu “kardemom” või “kardemomme” täitsa olemas. Aga kaugemates poodides käies ununeb lihtsalt ära. Need on nii suured, et seal lettide vahel liigeldes läheb oma nimi ka meelest ära. Ainus mõte on lõpuks, et kas oli veel vaja midagi või saab juba siit vehkat teha. Ja kui oli midagi, kas elan selle unustamise üle. Juba teist nädalat ununeb. Juba teist nädalat on hirr-muus kaneelisaia isu. Aga mitte suvalise, vaid sellise, milles oleks kübeke kardemoni ka sees. Tavaliselt olen ilma kardemonita hakkama saanud, aga vahel, eriti iniminkubaatorina, tõstab see va printsess herneteral minus oma sõjaka pea ja muu ei sobi, kui see, mis parasjagu sobib.
Kaneeli on kaks potsikut kodus. Sest seda oli meeles kaugemast gigantopoest otsida. Vana Murphy kindlasti itsitanuks pihku, sest nagunii oli too viimati kojutassitud kaneel täpselt kardemoni kõrval.
Vaat selline sisukas ja sügavamõtteline postitus täna, aktuaalsel teemal ja põhjapaneva järeldusega. Blogi-Oscarid, siit ma tulen!
Venemaa-suunalt tulev veebiliiklus on ka üle läinud tänaseks. Tuleb välja, et nädalaga harjub täitsa ära sellega, et keegid inimesed või miskid veebirobotid sadu kordi päevas sind külastavad. Aga võib-olla saadeti robotid lihtsalt nädalavahetuseks tehnohooldusse? Me ju hoolime oma robotitest. (Kuulete, robotid? Hoolime. Ärge meie vastu pöörduge.)
Nõup, ka gigantopoes polnud kardemoni. Aga ma ei kaota lootust. Ühel heal päeval leian selle ja saan oma saiad. Nagu öeldakse - kõik lõpeb hästi; kui veel pole hästi, siis järelikult pole veel lõpp!
VastaKustuta