Kuidagi sai detsember

Kaks adventigi, mitte detsember. 

Aasta eeleeleelviimane nädal.

Kuidagi on olnud november, milles minu mäletamist mööda oli ainult auurema peebi sünnipäev. Oktoober oli ka. Minu sünnipäev ja… ja… kaks tööreisi ja…

Septembrit oli veidi rohkem, sinna sai kooli algus ja … eee… 

Kui vaadata, kuhu raha kaob, siis oleks ilmselt parem ülevaade, kui palju milliseid kuid on olnud ja mis kus kuus aset on leidnud. Isiklik tasakaal ülemises otsas on habras, aga tulevikumina nimel, et tal lihtsam oleks, tuleb see siiski jälle ette võtta. Uue aasta kingitus iseendale.

Muidu on detsember, nullkraadine. Aga lumeta. Aga nullkraadine. Mitmesegaste kriiside tõttu on tööl sooja vähevõitu. Kokkuhoid. Inimesed haiged, palgakulud/haigusrahad samad, aga töö jääb tegemata - pole vist suurem asi kokkuhoid.

Ilma jõulutäheta poleks sama

Sinterklaas on ka juba korstnatahmast mustakirjute nägudega vembumeeste ja -naiste, Mustade Peetritega, peebide kingituse ja kommikesed veel-turult-tuppa-toomata kuuse alla peitnud ja peebid neist üle käinud. 

Päkapikud käivad. Ühise kodu Eestist saadetud ekipaaž koosseisus Tõnu, Anu ja Pai tuli minu juurde, papa juurde saadeti uus kolmik käima (üks päkapikk piilub, teate isegi. Kolm peab olema).

Kahene tiim elfontheshelffe jagunes samuti ühesteks, kahte koju. Täna peebid ei leidnudki enne kooli, kuhu too pugenud oli. Ega nad ei otsinud ka, ajaloolise tõe huvides, liiga palju oli vaja teineteise, mu ja universumi ülesehitusega, mis sunnib hommikul tõusma, kisada ja kraagelda.

Aga ikkagi on kõik hästi. Kodu on. Lisaks veel soe(m kui tööl). Lapsed on puhtad, viisakad, toidetud ja (välisel vaatlusel) terved. Ise ka, välise vaatlusel, kui välja arvata see, et olen vist eesmärgiks võtnud digimuunduda pandakaruks ja kasvatan silmade ümber tumedaid rõngaid. Misse väsitab? Mure, mis muu. 

Sokid, aluspüksid ja šokolaad. Pidada olema Gaimani lemmikjõululaul. Kisub südamesoontest, olge hoiatatud.

Aga kingiideid saab. Neile, kes jõuluvanale saadetud kirjad peavad muundama jõulurõõmuks kuuse all ja peebide südames. Käkitegu, eks ole. Mure, mis muu.

Shrinkoloog kunagi sõnastas banaalse motivatsiooniplakati loogiliselt ümber, nii et see arusaadav, loogiline ja mõjus oli. Kahjuks ei mäleta enam, kuidas. 

Need asjad päris nii ei käi

Magada, palun, jõuluvana, kui veel kingikotti mahub. 

Vaikust oma kõrvus, äkki ei võta saanis palju ruumi.

Maailmarahu ka, selle saab saani taha veerema siduda, ei pea isegi kuuse alla viima - auk koti sisse ja pudeneb ise üle ilma laiali, kui jõuluööl oma tiiru teed.

Luban olla hea laps. (Enda vastu ka.)

Hurmaa teine nimi on kakiploom

… ja lapsed lõgistavad naerda. Ja nii mitu korda järjest. Ja rohkem polegi vaja. Ainult vanaema, kes külla tuleb ja kogu varasalve kaasa toob.

Muidu on sama. Sünnimärke on 5 tk vähem. Jube keeruline oleks tänapäeval nõidu tuleriidale leida, kui need saavad oma “nõiamärgid” lihtsalt dermatoloogi juures maha kaksata.

Plaasterdatud põsega oled ekstranähtamatu, sest keegi ei taha jõllitada. Pilkupüüdvalt nähtamatu. 

Et kui käid tänaval, eks, ja pilk jääb enne pidama, kui aru saad, et keegi on ratastoolis või karguga või näoplaastriga või hoiab teisel pikajuukselisel kleidis inimesel käest kinni. Nad alati märkavad. Nii et ära püüa paaniliselt mitte jõllitada, eks. Lihtsalt naerata ja mine eluga edasi. 

Tuleriidale oleks ikka saadetud. Kui lugeda oskab, siis sellest enam head nahka ei saa. Rikutud naine. Paras metsa elama saata. Ja kui juba lugeda oskab JA keset metsa elab, siis ongi ju nõid valmis! Kogu küla saab lõkkeõhtul kokku! Kogukonnatunne ja nii. 

Kuhu kadus ‘joie de vivre’?

Alustuseks minapilt.

Tudlik (1890-1966), “Öökull, C”

***

Lapsed söönud, nõud kerge verbaalse nügimise peale (jah, kõigest kerge! Nagu oleks toimunud body snatch ja kõurikud on asendatud poolviisakate tulnukimitatsioonidega) ise kööki toimetanud. Üks jutustab nüüd täditütrega telefoni otsas ja teine parkuurib juba mitmendat tundi (söögipausiga) elutoaringi. Ise istun veiniklaasi, raamatu ja näputööga tugitoolis ja idüllitsen. Naudin. Mine tea, millal planeedid jälle sedasi rivis on, tuleb võtta maksimum ja teetähis blogisse üles panna. Et tulevikus ka teaks, et ükskord oli suisa rahulik pühapäevaõhtu.

Raamatu sain “üllatusraamatu” programmis, kuhu endale oma sünnipäeva puhul paar aastat tagasi kuuekuulise tellimuse tegin - iga kuu saadeti üks raamat vastavalt mu enda eeltäpsustatud huvidele. Väga head ja tuliuued asjad tulid. Nüüdseks muidugi laialt heaks tunnistatud, sest noh, lugemine ja raamatute ostmine on ju kaks erinevat hobi.

Nagu ka lõnga ostmine ja näputöö, aga selleni ma veel jõuan.

***

Pealkiri tuleb siit, eks ole, nagu kõik pühendunud blogilugejad (me, myself and I) juba kindlasti teavad.

Siia kadus. Vossemi aiandus-kokandus-lemmiklooma-hooajaliste sisustuskaunistuste kauplusse. Ainult täislollakas ei viiks sellist leidu omale koju. Ma võin vahel veidi tumba olla, aga täislollakas ma igastahes küll pole.

***

Mulle ei meeldi teavitused, ei meeldi, kui telefon iga veidi aja tagant “Plõnn!” teeb. Suurem osa plõnne on kinni keeratud, aga need punased jullad ikka tulevad. Vihmateade. (Muuseas, parim äpp! Teeb “Tilk!” (Noh, see heli, kui tilk kuhugi jõuab omadega.) ja sa tead, et kui prasjagu ratta seljas oled, et sul on kaks kuni viis minutit seisma jääda ja vihmakihid peale tõmmata.) Sõnumid. Vastamata kõned. Lugemata meilid.

Kuskil seal sees on üks hästi tähtis kiri, mille ma jätsin lugemata, et oleks meeles tegeleda.

Kuskil seal on teavitused laste kooli infoplatvormilt, kiired teated, mis on lugemata, et silma paistaks ja meeles oleks tegeleda, ja vähem olulised, mis on lugemata, sest pole veel nendeni jõudnud.

Suur osa on nädalased uudisteringvaated ja üks igapäevane.

Lennukipiletid.

Arstiajad.

Arved.

Sünnipäevaõnnitlused sugulastelt. Nii eelmisekuu-enda kui käesolevakuu-värskeüheksase omad. 

Kitarritunnid. Et oleks meeles tegelda. (Septembri kuupäevaga.)

Kasutamata kinkekaardid mitmesugustelt.

Kui oleks kõik loetud ja tegeletud, küll siis hing ja mõte puhkaks. Kuigi teadagi - küll kohe tulevad uued peale.

***

Internet ei luba kommenteerida. Kommenteeriksin mitmesugust. Näiteks et mul ka mitu numbrit suurem jalg, aga üks number tuli automaagiliselt, kui mu 37 hüppas 38 peale, sest me läksime Euroopasse. Muu on tulnud raseduste ja paljajalujalatsitega. Hiljaaegu saime mõlemad 40, jalanumber ja mina.

Või näiteks ka, kui habras on tegelikult see, mida me kindlaks peame. Kuidas elud võivad pisiasjast sassi minna, üks asi teise otsa, kuni lasedki minna ja elad nagu kodutu oma haisvas risustatud korteris. Katuski pea kohal. Või tuulutad pargimurul päikeselaigus oma nahahaigeid kodutujalgu. Tahaksin kreemitotsiku viia, aga ei oska ega tea, mida selline häda vajab. There, but for grace, go we. Sellist sorti asju. Ega ei püsi meeleski, kuhu kommenteerimata jäi. Loen ja mõlgutan.

***

Kõrvade-kuulmisega sama. Uuenduseks sattusin viimaks asjaliku arsti juurde. Abiks seegi. Raskem osa seisab veel ees, paberimajandused ja asjaajamine. Vastutus. Ja mis edasi.

***

Vahepeal oli veel üks pühapäev. Hilise lõuna pidasin pargis piknikuna, kampsikuväel. Korjasin raamatu vahel kuivavatele sügislehtedele lisaks kuldkollaseid ginko-lehvikuid. Kui kenasti kuivavad, toimub kunstiteraapia. Veel ei tea, kas endale või lastele. Kõigil tarvis.

Järgmisel päeval rõdul taimi toimetades oli juba läbilõikav külm. Saabub ka siia. ❄️

***

Näputööd on mitmesugust. Lähen ja tegelen. Oma merelise loojangu ainetel suurrätikuga (lõpp terendab), sügisvärvides salliga (vast järgmiseks hooajaks valmib), suvesärgiku (võiks valmida suveks) ja ema tellitud pontšoga (eee… jõuluks…? Vist on palju loota. Ehk kolmekuningapäevaks, mis teatavate kultuuriruumilaienduste tõttu teemaks on), mida sõjaaegse energiakriisi tõttu veel madalamaks keeratud küttega (ehk et pigem selle puudumisega) kontoris käies peale tõmmata.

Lähen ja tegelen.

Kingitused

Ma peaks siia kirjutama, et kõige parem kingitus on tervis, eks?

Või pere ja/või sõbrad.

Ja/või nende tervis. Katus pea kohal. Söök laual. Et siin sõda pole.

Aga võta näpust!

Ma saan kohe uue esinumbri ja nulli (neli, pole siin midagi varjata ja häbeneda, väga hea on olla (kui kilode kaupa ravumeid, -olooge ja ajutised madalseisud välja arvata)), esimeseks kingituseks sain endapeksmise* pidžaama. Kõige parem kingitus! 

Kolleeg kasvatas kogu suve hoole ja armastusega bataate (not pictured anywhere in this post). Kasvasid kole suureks ja pikaks, mis peale allakirjutanu, nagu ikka kombeks, tegi sobimatuid ebatsensuurseid nalju. Ta siis pistis paar tükki kohvrisse ja tõi tööreisile kaasa. Sõja aeg ikkagi, jagame toiduvarusid. Parim kingitus!

Südamedaam viis mudilased Tigerisse, lapsed valisid kingitused, mille mulle sünnipäevahommikul üle annavad. Ise hängisin kõrval kohvilas ja mõtlesin kõigile nendele närvirakkudele, mis mul alles jäävad ja tal ei. Mudilased on intensiivsed. Südamedaam tegi sellega väga armsa kingituse. Parim kingitus!

Praegu** pakivad neid kolmekesi elutoas, minul on elutoakeeld. Nagu oleks nunnusse perefilmi kukkunud! Ma ei tea, kes siit minu asemel välja kukkus, aga mina ei lähe siit kuhugi.

Üks mudilane saab kaks nädalat peale minu tähtpäeva üheksaseks. Võiks ju arvata, et selleks vanuseks ollakse mudilaseeast välja kasvanud. Vahel on, vahel ei. Tuule suunast ja vanemate lahutustraumast ja sellele eelnevate aastate traumast. Aga ikkagi.

Iseendale tegin ka kingituse, sest jalanumber hiljaaegu vahetus praeguse vanuse numbrist järgmisel nädalal saabuvaks. Saapad! Tähendusega, butofmuidugist. Ja sellise orhidee, mida ei pea kunagi kastma.

Poenimekirjas on praegu ainult “ekstrapeen kruvikeeraja”. Neljase poekassa lahtikruvimiseks. Äkki annab midagi liimida, mis liigub, aga ei tohiks, või õlitada midagi, mis ei liigu, aga peaks. Blogimine on ikka kasulik, teate. Neid lauseid kirja pannes meenus mulle, et mul on ometi õmblusmasin - sellel peaks olema pisike. Uuritagu, enne kui maksma hakatakse, eks ole, kodused vahendid läbi.

Vanasti tegin nädalanimekirja ja sellest johtuvalt -menüü - või vastupidi (vt ka muna või kana). Viimase kuu-poolteist olen vanade varudega elanud ja kombineerinud. Päris hirmus on pooltühja külmikut vahtida, isegi kui samas tead, et enamik õhtusööke on seal ja kapis olemas. Puu- ja juurikaid tuleb jooksvalt juurde ainult. Liha- ja kalakraam ja must leib on sügavkülmas. Isegi jäätist on. Sõda üle ei ela, aga vaimsed madalseisud, nagu ilmneb, küll.

Pisikesed bataadid*** lähevad nüüd magama. Kell 20 on tuled kustus! (Minu unistustes. Ühel heal päeval! Koos valge laevaga.)

See, et siin sõda pole, on muidugi õnnis. Ja et tervist (välisel vaatlusel) jagub endal ja lähedastel. Katus pea kohal, toit laual, palgatöö. Aga see on kõigil ju kingitus ja siin veebiaadressil jääme ikka isiklike soolikate lahkamise juurde.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* shiatsu ja do-in

** mingi aeg varem. Ega ma seda siin ühe jutiga valmis ei kirjuta. Mitu aega seedin mõttekesi. Latergram.

*** mitte need, mis kolleeg kasvatas. Ma kutsun lapsi ka nii. Ise olen harilik potaato. Ja magama läheb pisem. Suurem siis, kui pisem juba vaikselt nohiseb. Sest et siis on need kõige paremad mõtte- ja tundepuistamised. Aga ainult siis, kui eraldi. Ja mina ei kavatse nendest ilma jääda!

Lugesin raamatut

Aga ma olengi väga lihtne inimene.

Inimestele meeldib inimesi sorteerida. Et kas Gryffindor või Slytherin (Ravenclaw), Sniff või Muumimamma (tavaline tuutu muumitroll, kes tahaks olla Nuuskmõmmiku moodi, aga välja kukub Tuu-Tiki (või siis Tuu-Tiki, emb-kumb)), “Golden Girlsist” ma suurt ei mäleta, vaatasin küll palju, kui see kunagi Soome pealt jooksis, aga nii palju tean ikka, et Betty White ma pole. Äkki see, kes ühe ema oli ja igal pool magama jäi? Aga tal oli kõige kõvem seltsielu vist, nii et kah ei ole nagu.

Myers-Briggs olevat nagu horoskoop töökeskkonna tarbeks. Priimaks tiimiks peetakse seda, kus mitte ei vali endasuguseid, vaid just võimalikult erinevaid. Loogiline, kui inimesed erinevalt mõtlevad, suurt ja väikest pilti oma nurga alt näevad, eks. INFP (või INFJ, mine sa võta kinni).

Siis on veel Gretchen Rubin ja “The Four Tendencies”, päris täpne ja läbinägelik. Obliger. “Sa võid minu peale loota ja mina loodan selle peale, et sa loodad minu peale”. Tubli väliste ootuste täitja, raskused sisemiste ootuste täitmisega. Tubli tüduk 1.0, jep.

Ma lihtsalt tahan, et kõik oleks hästi. Kõigil.

Ma olen karu

Tere, mul on bronhiit ja ma olen karu. Doktorinoorsandi hääl telefonis kõlas selgelt pettunult, kui ta oli pärast röntgenipiltide uurimist sunnitud nentima, et kopsus pole ühtegi “eee… ohtlikku viirust” (kas ta arvas, et ma saatekirjalt lugeda ei oska?), vaid täitsa igav tavaline bronhiit. Sain uhke inhalaatori, kaks korda päevas sisse imeda (erinevalt aegunud rinnaköhainhalaatorist, mis nupuvajutusega ise sulle sahmaka hingamisteedesse läkitas. Kuhu jääb tehnoloogia areng?! Ma ootan juba imubotte, mitte ei taha ise meditsiiniseadme tööd ära teha. Tarbijakaitsesse ja teaduste akadeemiasse tuleb sellised sulid ja petised anda!). Aga selle tõin alles mõned tunnid pärast seda koju, kui veidi parem hakkas.

Kivi, poolik, südamega. Männimetsas mustikavarte vahel. Karule.

Eile tegin sinepiplaastrit. Hanerasvaga. Tundus, et funkas.

Tegin täna ka, peale shiatsut. Ka hanerasvaga. Tundus, et funkas.

Rind on igatahes ruuduline.

Shiatsu-roos, roosa, uimastavalt roosilõhnaline

Aga shiatsu. Vähe sellest, et ta mu migreenid 10x leebemaks ja harvemaks tegi, lapsetassitud selja sirgu ja valutuks mudis ja põrguvalusa põrutatud põlve imeravis… ta oskab põletikust pundunud bronhe ka avada. Kui ta prooviks mulle imerohtu müüa, siis sellise reklaami peale ma teeks püsitellimuse. Või siis pisike kokkusattumus kolmepoolenädalase põdemise lõppetapi ja sinepiplaastriga. 

Aga tegelikult ma juba ootasin põnevusega, kuhu rohelisele mäenõlvale mind tervist parandama saadetaks ja kas töine tervisekindlustus selle ka kinni maksaks. Dream big, kids. Tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb tuberkuloos ka!

Metsloomad, evolutsioonivabad

Ah, see karu osa. Vajutas siis shiatsu-onu selja peale ja käskis sügavalt hingata - õhk käis sisse-välja küll, aga väljudes tegi kuskil rinnus karumörinat. Mul oli seal, siruli, aega mõelda - äkki karud tahavad vaikselt, pilkude ja viibetega suhelda, aga bronhid on juba pisikese põnnina läbi roostetanud. Pole neil seal arste, kes raviks, ega teadlikkust roostevabadest hingamisteedest. Nii et mörisevad, vastu tahtmist. Metsaelu, mis teha. Karune. 

Rukkilillepurune, ragisev

Köha (ragisev, rukkilillepurune (sest importkaup kodumaalt)) korduvülevaatus päädis eimillegagi. Kopsuröntgen otsustagu, kas bronhiit või tuberkuloos.

Praktikandist perearst tahab ilmselgelt oma elu Occami sebraga põnevamaks teha.

Kummipardike, pilvekestest

Muidu sama nagu ikka.

Palav, päike.

Eile öösel sähvis ja müristas, ladinaga.

Lähipäevadel saabub vananaestesügisene 20-22 vahelduva vihmaga. Ehk hakkab kergem.

Palav, pilvitu, päike tõuseb

Palav, kahte sorti pilved, päike tõuseb

Tuberkuloosiga enam vist ei saadeta mägedesse? See lapsepõlves saadud ja koolipõlves korratud vaktsiin vist enam ei kaitse, ega?

Vahepeal

Vahepeal tuleb natuke õnnetu ja hale peale, kui haigena siruli oled, aga kodus on alaealised, kes vajavad tähelepanu, toitmist ja kasimist, ja tegemised, mis vajavad läbi mõtlemist ja tegelemist, ja nii edasi ja nii tagasi. Aga õnneks siis kohe meenub, et viimased kooseluaastad hoidsin ka samamoodi siruli haige olles siiski ainuisikuliselt kodust ökosüsteemi üleval. Ja et nüüd on vaimselt hoopis lihtsam ja kodu püsib ka paremini korras. Selgub, et ainult lastega koos ei peagi seda nii palju kraamima, ka haigena siruli olles. Muudkui ela ja imesta.

Vahepeal meenub, kui äge oli ikka tiinekas olla - lähed oma tuppa, paned ukse kinni, keegi ei tule segama. Loed köögis teetassi kõrvale raamatut - keegi ei tule segama, koer ainult võib-olla keerab laua alla jalasoojendajaks  magama. Jääd diivani peale magama, keegi ei tule segama, heal juhul ainult koer poeb kaissu. Nostalgia roosad prillid, muidugi.

Ühesõnaga, mis ma tahan öelda on see, et tuleb rohkem rattaga sõita, siis saab aju piisavalt puhast verd ja õhku ja tegevust, et ei raiska väärt ressursse niisama õnnetutunde tagaajamisele. Viimase kahe päevaga on linnavahel paarutades 54,46 km kokku tulnud. Kohe inimese tunne on peal. Hakka või uskuma seda juttu terve keha ja terve vaimu kohta.

Rukkilillepuru

Eile juhtus kojujõudmine. Rinnus rõkkab rukkilillepurune rahvuslik röga ja rõdune potipõllundus on kuumalaines otsa saanud.

Niimitu nädalat kodunt ära olles ei meenugi esimese hooga, kus elavad kahvlid, ja teise hooga, kus on plaastrite ja desinfitseerija kodu.

Kohvimasin töötab endiselt imeliselt ja kullerid toovad poest saia-piima poole tunniga kohale. Sest kus sa sellise köhisevana ikka kondad.

Lapsed on kah. Vajavad aeg-ajalt plaasterdamist, kui fantaasia kiiremini lõikama paneb, kui keha järele jõuab. Parem plaastriuputus kui ekraanizombid! Küll toda ka jõuab.

Kui seda konditsioneerikülmetust poleks külge saanud, võiks ennast sedasi lausa hästi tunda.

Puhkus kestab veel (päevakese).

Töörong juba põrutab vastu siukse hooga, et valgus tunneli lõpus on silmipimestav. Esimese vaguni ving on juba ninas.

Vähemalt tubased taimed paistavad eluga rahul olevat.

Sedamoodi:

Pärast niimitut nädalat (neil rohkemgi, nende viimane nädal oli papsiga) koduuksest sisse astudes pühkis suurem heldimuspisara ja puhkes laulma: “Kodus on sinine taevas, kodus on päike nii soe. Taeva all pilved kui laevad… “ ja nii muudkui edasi kuni lõpuni. Kohe näha, et lapsel laululaager hinge all.

Pilvelaevad, sinine taevas, kodus on.

Vahekokkuvõte

Ex-post-hinnanguks on vara, juuli alles poolepeal. Küll aga saab teha vahekokkuvõtte, sest puhkuse eelroog on maitstud ja esimene kodumaasats (heinamaa, lilled, päike) käimas.

1. Ujumishooaeg on avatud (Põhjameri, linnuke kirjas, kaks korda. Vesi oli soe nagu supp, aga tuul tahtis ära viia. Päikesepõletuse sain ka, sest käisin ilma lasteta ja ei olnud emalikku andurit vaja, mis oleks päiksekreemi kaasa pakkinud ja “me ju ainult korraks läheme”. Mina sain seljale ja C kõhule. Ta sai hullemini, sest mu ishiase ja ära tõstetud alaselja valu kõrval on põletusevalu köömes. No ja mu shiatsuonu räägib ikka. miuke tundetu mühakas ma olen. Ta neid sõnu ei kasuta, kõrge valulävi blaa blaa. Sama teeb välja.)
2. Põhjamerine päikeseloojang nähtud (vt pilte).
3. Esimene lend üle elatud (just “üle elatud”, sest kurnatud add-sümptomeid pilduv aju tegi lennukõrvatroppidega “mis silmist, seda pole olemas, pole kunagi olemas olnud” ja ei saanud õigel ajal kõrva. Valutasin veel kaks päeva oma pahemat (vasakut ja kehvemat, meil eesti keeles on ikka vinged sõnad!) kõrva. No ja tinnitus sai ka paar juppi valjemaks keeratud).
4. Loetud mitmeid… lehekülgi. Vaatan muudkui sõnadest läbi ja mööda ja niisama kaugusse. Halp. Mis aitaks?
5. Puuluup kontserdil (teist korda peaaegu) kuulatud. Esimene kord oli võimalus neid kuulda jaanikul, aga siis olin topeltbuukitud (Islandi imelaps klaveril koos kohaliku sümfooniga). Seekord sain maitse suhu - esimesed kolm lugu kuulsin ära ja armulikult lubati Kalju-lava mänguplatsilt paari viimast ka kuulama. Järgmine kord kuulen võib-olla juba kogu kupatust! Meeldis.
6. Koerad rihma otsas rahulikuks õpetatud. 
7. Lapsi vahelduvalt kolm (üks või teine õebeebi lisaks. Lihtsalt varateismeline pole väga hästi kohanenud veel oma uue arenguhüppega ja uriseb palju ja proovib aru saada, mis pidi ta siia maailma mahub. Vaene laps. Teine alles koolieelik, selle elu on veel lihtsam (objektiivselt, täiskasvanu mätta otsast. Tema enda subjektiivse mätta otsast muidugi mitte.))
8. Selg jälle ära krõksatud. Olin tubli ja tõstsin raskeid asju. Krõks. Shiatsuonu venitas sirgeks. Siis olin totubli ja tõstsin veel raskeid asju. 
9. Selg jälle sirgeks masseeritud. Spaaonu mudis ja sikutas ikka kogu raha eest. Oli aru saada, et niukest tundetut mühakat ta lauale sageli ei satu, nii et tegi kohe ekstra hea meelega jõu- ja ilunumbreid. Töötas küll.

Lisaboonusena söödud arvestatav kogus:

• maasikaid
• herneid
• mureleid
• kirsse

Veel on vaja (postitus istus paar päeva mustandis, saan nüüd linnukesed juurde panna):

• Korjata murelid ✔️
• Paigata terrass
• Ujutada veekindel peni
• Ujutada lapsed
• Tellida keevitaja terrassipiiret taastama ✔️
• Checkinnida puhkuse järgmisse etappi ✔️
• Pakkida kohver
• Neljane abiratastelt maha harjutada
• Pesta paar laari pesu, et oleks, mida pakkida ✔️
• Lugeda lugeda lugeda

Üsna armetu tulemus nelja päeva kohta. Nüüd tuleb turboasjalik olla, homme juba hilisel hommikul järgmine puhkuseetapp! 

Pildid jäid põhjamerised päikeseloojangud oluliselt oranžimalt kui päriselt. Oli oranži ka, aga fuksiaroosa oli peamine.

Terrassi kruvimise ja rõdupiirde kõne vast jõuab teha.

Abirattaid ka natuke.

Kohver… ju selle ka jõuab. Äkki õhtul, kui lapsed ja koerad papa poolkuuks üle antud.

Paarisrakend, sünkroonjalutajad

Pätid

Valvekoerad, tahad või ei

Ma tegin ükspäev siukse pildi

Sõber tegi samal ajal läänekaldal sellise


Kuidas sul suvi kulgenud on?
Loodan, et vaikselt ja uniselt. Igavalt ja soojalt. 

Ja et ikka ujuma ka jõuaksid!

Pool tööpäeva puhkuseni

Töö on otsas.

Jooksis eest ära metsa nagu ehmatanud jänes.

Pakin kohvrit.

Koju tagasi 7 nädala pärast.

Sest kui sul on teadmata ajaks viimane tasustatud puhkusega suvi, tuleb sellest maksimum võtta.

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel…

On! On aega maa ja ilm! Nimelt puhkuseni. 

Puhkuseni on aega üks päev, kuus tundi ja 39 minutit.

Seda on ju maa ja ilm, et kaks tehnilist ja üks ninnunännu tõlge ära teha. On ju?

On ju?!

Shit, man, ma jätsin selle va kirjaliku ju asja pärast maha. Kuidas ma jälle selle portsu otsa olen sattunud?!

Aa jaa. Never mind.

Puhkuseni on kolm päeva, neli tundi ja 53 minutit.

Seni nutan ootan rõõmuga ja kirjutan mõttetuid väga vajalikke faile kokku. (Noh, et negatiivne tõmbab ligi / tekitab negatiivset. Klaas on pool täis! (Veini? Mõru, jääkuubikutega kokteili? Külma (meelega, mitte jahtunud) kohvi? Igatahes mitte vett! Positiivsed! (Klaas, muide, on alati täiesti täis, eks ole. Poolenisti H₂O ja teine pool misiganes jura see saastunud värskendavalt metsahõnguline asi on, mida me sisse hingame.)))

Lilled tänavalt

Lapsed saatsin juba vanaema juurde. 

Järgmine nädal ise järele.

Ja loodame kõik, eks, et septembriks on allakirjutanu töövõimeline (aga hoidkem silmad siiski lahti, et kui kellelegi mõni kraavikaevaja või sulase tööots silma jääb, jah?)

Mis sinu supervõime oleks?

Teate, mis on kõige sitem supervõime?

Mõtete lugemine.

Ma tahtsin ise ka väiksena osata mõtteid lugeda (see on kindlasti mingi diagnoosi vääriv lapsepõlvetrauma (oo, see oleks hea baka/magistri/doktoritöö (jah, ma siin mõtlen alternatiivsete ametite peale, mis sobiks kuulmiskahjustuse järel), uurida, mis oleks inimeste arust nende supervõime, kui nad oleks superkangelased, ja siis uurida nende lapsepõlvetraumasid ja leida võimalikke korrelatsioone (mis sinu supervõime oleks? Aga mis on sinu lapsepõlvetrauma? Kirjutad, eks? Las ma harjutan käppa, äkki hunt kriimsilmale sobib ametiks))), aga laps ju ei tea veel, eks, seda, kui palju on inimesi, kes käivad ringi ja lihtsalt röögivad sisemiselt.

Jah, ma ootan pikisilmi puhkust. See tuleb seitsme päeva, kolme tunni, 43 minuti ja kahe paarileheküljelise raporti pärast. Liiga kaua.

Lisaks olen hakanud saama spämmi tinnituse ja kõrvavalude ning John Deere’i põllumasinate kohta. Seoses võimaliku tulevase karjäärilõpuga olen mahetalule jalgu alla ajavalt kolleegilt uurinud, ega tal sulast tarvis põle. 

Zuckerbergi ja guugli luure ei maga.

Aga sa ise?

Kas sa ise läheksid kortsus särgiga kontorisse?

Kammimata juustega?

Hambapastase suuga?

Nina külge kuivanud kollidega?

Kas sa ise sõidaksid lössis kummidega rattaga?

Kas sa ise käiks ringi, püksid paksult koerakarvu täis?

Kas sa ise magaksid pissiste linade vahel?

Kas sa ise sööksid kaks päeva (!!!) pliidil seisnud makarone? (Ei, tegelikult ära sellele vasta, ma tean vastust ja ma ei taha seda kuulda.)

Ei? 

Ei.

Aga miks su lapsed siis…?

Haltuura

Smegi disainer käis haltuurat tegemas:

Mis selgitab minu jaoks kenasti ära selle, miks mulle see tootmisest maha võetud ümarate servadega kuubikauto nii väga meeldib.

Sest Smeg, noh. Maksab umbes sama palju kui külmik, aga sellega saab ringi sõita. Toit ei säili sama hästi, aga toit ongi (praegusel supermarketite ajastul) söömiseks, mitte hoiustamiseks.

Siia lisaksin kõrvalepõikena, sest nii see mõte liigub, jänesehaakidega, veel filmi-triviat selle kohta, kuidas ühe mu kõigi aegade lemmiku filmisarja ehk “Tagasi tulevikku” peategelane - ajamasin - polnud algselt auto vaid külmik. Aga siis tekkis (ilmselt õigustatud) kahtlus, et lapsed (sest lapsed, noh) ronivad sisse ja ei saa enam välja ja see ei pruugi hästi lõppeda, ja muudeti ära. See oleks hoopis teine film olnud ju. Kuidas nad külmikule 88 miilise tunnikiiruse sisse oleksid saanud?!

Sõnaga, kui seda kasti veel toodetaks, (mittepistik)hübriidina, siis ma juba sõidaksin sellega. Paneks veel pepu peale Smegi logoga kleepsu ja oleks endaga väga rahul.

Tähendab, imetleks väljastpoolt, kui on pargitud. Sõites muudkui kiruks, sest see on ju C3-põhine. Mul oli kunagi tavaline C3, seal polnud topsihoidjaid. Üks auk oli, nn tuhatoosi hoidja. Ilma tuhatoosita sai ühte topsi hoida seal. Ühte! Ühte, saate aru. Mina ei saa. Kuhu siis kaassõitja oma oma paneb? Või veepudeli ja termostassi? Suskan ühe kintsude vahele, ise valin, kas jääkülma või tulikuuma, eks ole. Nii palju kui ma olen C3 edasiarenduste akendest tänaval sisse kiiganud, ei ole seda probleemi lahendatud, vaevalt et tollel Picassolgi oleks. 

Aga seda nagunii enam ei müüda. Kasutatuna saaks, aga siis ka ainult bensiini. Bensiinimootoriga tööle (mis tööle, garaažist välja tänavalegi) enam pärast ‘29ndat aastat sõita ei tohi. Sest kogu linn on madala heitmega ala. Hübriidbensiiniga saab ‘34nda aasta lõpuni. 

Ja seekord ma kavatsen oma kaunitarist viimase välja pigistada. Ei mingit planeedi ja säästude mõrvamist enam. Elagu lahutus!

Abielu ühisvara on müüdud, praegu olen autota. Eile näiteks tuli kokku 60 km ratta seljas. Sain aku tilgatumaks, aga kuivale ei jäänud.

Nii kui paberimajandus korras ja auto ainult minu nimele kirjutada saab (maha patriarhaat! Edasi kentuki lõvid!), saan salongist oma näidise kätte. (Sest kesse viitsib aasta aega oodata, kuni kiibid käes.)

Aga no see Citroeni ahter, noh. Imeilus!

Siin me oleme, kolmas jagu

Mul on teine filmgi veel nägemata. Tuleb kiirelt see viga parandada. (Edit: vea saab parandada järgmise aasta veebruaris, sest film pole veel välja tulnud.)

Plaanin suvepuhkust. Natuke säästukas, aga põhjalik taustatöö ja varased broneeringud, nii et peaaegu ei paista välja see säästuosa. Ma reisin oma arust nagunii alati säästlikult.

Kõigepealt nädal Eestis. Üks kontsert Kalju-Laval. Aiatööd ja aiaelu.

Pidi olema nädal hoopis Belgias, aga siis tuli ootamatult kovidijärgne normaalsus tagasi ja lapsed on just siis minul, kui tööreisid jälle puhkevad, ja nii see eestinädal sinna sisse sattus - algul lapsed nädalaks vanaemale ja teiseks nädalaks ise ka järele. See pole just kuigi “säästu”, sest lennukipiletite liigutamine maksab ka. Eriti ootamatult kaela sadades.

Siis kaks nädalat Hispaanias. Nädal kahekesi lõunarannikul rannamullis, siis keskele toreda perega tutvuma, siis põhjapoole tiba tõredama perega tutvuma (kui õnnestub; kui tõre pere on tõre, siis vaatame mõne päeva niisama kaunist põhjarannikut).

Siis kuu aega Eestis. Kuu aega! Kujutate te ette seda luksust?! Ilma naljata. Laululaager ja kuurortlinn. Ronipark, nõod, sleepover’id. Aed, rand, mets, mustikad. Tartu. Eeposemõõtu teater Kolkjas. Lottemaa ja Pärnu. Saaremaa, Hiiumaa. Kihnu vist seekordki tee ei vii. Või siiski? Siis koju tagasi, kogu kupatusega. 

Vahepeal käivad lapsed isa juures (suvel on nädalakaupa jagamise asemel kahe nädala kaupa, et saaks paremini suvitada.) Ma pole elu sees suvitanud. Superveider. Suvel rabatakse ikka tööd teha, et talvel rohkem varusid oleks. Paistab, et seitse aastat (seitse?! Kuidas juba seitse?!) keskeuroopas hakkab vaikselt eestlaslikku eluviisi välja puksima. 

Selle osa ka eestlasest, et eesti naine on kange ja saab kõigega ise hakkama. Tahab ja saab.

Aga vaat ei taha enam üksi kõigega hakkama saada, kui teoorias justkui oleks abikaasa kõrval. Selleks tulebki praegu prantsuskeelne paberitöö lasta hollandi keelde tõlkida. Ja sinna juurde igasugu muid pabereid ajada ja ühisvara realiseerida ja püüda mitte hullumeelselt suuri kahjumeid kanda ja kuidagi konsolideerida, mida annab. Raske on. Aga vähemalt enam mitte mitme eest ja üksinda kuni varase hauani.

Katus on pea kohal.

Toit laual.

Lapsed (välisel vaatlusel) terved.

Muu on lahendatav ja talutav. Lõpuks. Kui veel ei ole, siis järelikult ei ole veel lõpp.

Mõtlen, et kirjutan rasketest asjadest ja aegadest ka. Aga ei jaksa.

Rääkige mulle oma suveplaanidest? Palun? Siis ma ei tunne ennast nii üksi.

Teie Kohvilähker

Sama

Lapsed on terved. (Välisel vaatlusel)

Katus on pea kohal. (Lagi. Must.)

Toit on laual. (Laiemas tähenduses, sest lauda veel pole.)

Töö on ka. (Veel, kuni kõrvad küljest kukuvad.)

Täna sadas vihma ja mul polnud varju. Läbimärg.

Muidu on sama.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Jätan selle lihtsalt siia. 

Mis ma ikka.