Siin me oleme, kolmas jagu

Mul on teine filmgi veel nägemata. Tuleb kiirelt see viga parandada. (Edit: vea saab parandada järgmise aasta veebruaris, sest film pole veel välja tulnud.)

Plaanin suvepuhkust. Natuke säästukas, aga põhjalik taustatöö ja varased broneeringud, nii et peaaegu ei paista välja see säästuosa. Ma reisin oma arust nagunii alati säästlikult.

Kõigepealt nädal Eestis. Üks kontsert Kalju-Laval. Aiatööd ja aiaelu.

Pidi olema nädal hoopis Belgias, aga siis tuli ootamatult kovidijärgne normaalsus tagasi ja lapsed on just siis minul, kui tööreisid jälle puhkevad, ja nii see eestinädal sinna sisse sattus - algul lapsed nädalaks vanaemale ja teiseks nädalaks ise ka järele. See pole just kuigi “säästu”, sest lennukipiletite liigutamine maksab ka. Eriti ootamatult kaela sadades.

Siis kaks nädalat Hispaanias. Nädal kahekesi lõunarannikul rannamullis, siis keskele toreda perega tutvuma, siis põhjapoole tiba tõredama perega tutvuma (kui õnnestub; kui tõre pere on tõre, siis vaatame mõne päeva niisama kaunist põhjarannikut).

Siis kuu aega Eestis. Kuu aega! Kujutate te ette seda luksust?! Ilma naljata. Laululaager ja kuurortlinn. Ronipark, nõod, sleepover’id. Aed, rand, mets, mustikad. Tartu. Eeposemõõtu teater Kolkjas. Lottemaa ja Pärnu. Saaremaa, Hiiumaa. Kihnu vist seekordki tee ei vii. Või siiski? Siis koju tagasi, kogu kupatusega. 

Vahepeal käivad lapsed isa juures (suvel on nädalakaupa jagamise asemel kahe nädala kaupa, et saaks paremini suvitada.) Ma pole elu sees suvitanud. Superveider. Suvel rabatakse ikka tööd teha, et talvel rohkem varusid oleks. Paistab, et seitse aastat (seitse?! Kuidas juba seitse?!) keskeuroopas hakkab vaikselt eestlaslikku eluviisi välja puksima. 

Selle osa ka eestlasest, et eesti naine on kange ja saab kõigega ise hakkama. Tahab ja saab.

Aga vaat ei taha enam üksi kõigega hakkama saada, kui teoorias justkui oleks abikaasa kõrval. Selleks tulebki praegu prantsuskeelne paberitöö lasta hollandi keelde tõlkida. Ja sinna juurde igasugu muid pabereid ajada ja ühisvara realiseerida ja püüda mitte hullumeelselt suuri kahjumeid kanda ja kuidagi konsolideerida, mida annab. Raske on. Aga vähemalt enam mitte mitme eest ja üksinda kuni varase hauani.

Katus on pea kohal.

Toit laual.

Lapsed (välisel vaatlusel) terved.

Muu on lahendatav ja talutav. Lõpuks. Kui veel ei ole, siis järelikult ei ole veel lõpp.

Mõtlen, et kirjutan rasketest asjadest ja aegadest ka. Aga ei jaksa.

Rääkige mulle oma suveplaanidest? Palun? Siis ma ei tunne ennast nii üksi.

Teie Kohvilähker