pühapäev, 8. oktoober 2023

Oktobriit

Ma otsustasin, et mul on kogu aeg järjest paremini. (Isegi kui postitus poole kirjutamise peal haihtub ja otsast peab alustama. Kõlab nagu esimese maailma mure, eks?)
Mis siis, et tundub raskem. Sest et august välja ronides hakkad rohkem asju märkama, aga aju märkab-mäletab viisil, mis lihasmälus on - ehk et negatiivset. 
Peabki ju raske olema, kui kogu aeg ülesmäge läheb.



Allamäge, vaat see on nagu muuseas ja nagu lepse reega. Niiet kui miski liiga lihtsalt läheb, siis ongi ärevus laes, eks. Puhas loogika ja elust enesest.

Tuleb välja, et mitte igas keeles ei lähe ülesmäge hästi. Ega allamäge halvasti. 

Võib-olla polegi üldse mäge?



See pidada tähendama, et mitte ta ei aja seda jurakat mäe tippu ja kui kohale jõuab, siis saab maailm otsa, selleks ei jõuagi kunagi kohale, vaid et ei saagi kunagi kohale jõuda, sest et ei ole ülesmäge, vaid on aina edasi ja iga samm edasi, iga kiviveeretus, pöörab selle va mao tulevikust olevikku ja seega on iga samm uus võimalus. Et nagu andvat lootust, ütleb internet.

On ainult siin ja on ainult praegu.

Mida tahab mulle selgeks teha nii mu kognitiivkäitumuslik kui ka meelerahu-kärarikkas-maailmas soolapuhuja. Jah, mul on mitu rauda tules, võtan igasugu abi vastu, kuigi lõppeks räägivad nad kõik sama juttu, lihtsalt teiste sõnadega. Kuidas saada hakkama ühiskonnas. Sellega seoses: kas kellelgi on pakkuda nõiamaja sügavas metsas (mitte küpsistest ja kommidest, palun, sinna tulevad igasugu väänikud segama ja lõhkuma)? Vastutasuks võin uriseda möödujate peale ja hirmutada väikseid lapsi.






neljapäev, 5. oktoober 2023

Eternal sunshine of the spotless mind

Töövõime? Endiselt olematu, tänan küsimast.
Autosõit ka pigem vastunäidustatud ja ööpäevast jagub ärkvelolekuks murdosa.



Aga eile tuli girl dinner’ist südameke.

Kuidas teised saavad?
Kuidas sina saad? Jah, sina. Kuidas?

Üks loll arst (!) ütles mulle, et see on kõik mu peas. Nagu ma ise ei teaks! Kui see vaid töötakski nii, et keegi ütleb: “Mõtle positiivselt!” ja mõtledki! Igasugune ärevus ja võimukuritarvitaja poolt “destroyed identity” (teise arsti sõnad) oleks nullitud. Peoga pühitud. Eternal sunshine of the spotless mind.

Ja siis sõber pluss kolleeg pluss tuntud blogija (tšau!) (kolm eri inimest, eks) kirjeldavad üks ühele kogemust ADDga ja raviga ja mina ei taha isegi mõelda, et see polegi mu isiksus ja ma pole 40 aastat niisama tühikäigul popsutanud.

Aga lapsed on nutikad ja ilusad. Objektiivselt.
Nii et midagi on ikka hästi ka.
Mis siis, et tilga meena tõrvapotis.



Ma ei peaks üldse vinguma, ma tean.
Peaks näitama kui tubli ja tugev ma olen ja keskenduma positiivsele ja siis olekski kõik varsti hästi.
Aga las see olla siin. Jälg maas. Juhuks kui.
Võib-olla on see selline felt cute might delete later värk*.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Postitus või mina?