Mis siis, et tundub raskem. Sest et august välja ronides hakkad rohkem asju märkama, aga aju märkab-mäletab viisil, mis lihasmälus on - ehk et negatiivset.
Allamäge, vaat see on nagu muuseas ja nagu lepse reega. Niiet kui miski liiga lihtsalt läheb, siis ongi ärevus laes, eks. Puhas loogika ja elust enesest.
Peabki ju raske olema, kui kogu aeg ülesmäge läheb.
Allamäge, vaat see on nagu muuseas ja nagu lepse reega. Niiet kui miski liiga lihtsalt läheb, siis ongi ärevus laes, eks. Puhas loogika ja elust enesest.
Tuleb välja, et mitte igas keeles ei lähe ülesmäge hästi. Ega allamäge halvasti.
Võib-olla polegi üldse mäge?
See pidada tähendama, et mitte ta ei aja seda jurakat mäe tippu ja kui kohale jõuab, siis saab maailm otsa, selleks ei jõuagi kunagi kohale, vaid et ei saagi kunagi kohale jõuda, sest et ei ole ülesmäge, vaid on aina edasi ja iga samm edasi, iga kiviveeretus, pöörab selle va mao tulevikust olevikku ja seega on iga samm uus võimalus. Et nagu andvat lootust, ütleb internet.
On ainult siin ja on ainult praegu.
Mida tahab mulle selgeks teha nii mu kognitiivkäitumuslik kui ka meelerahu-kärarikkas-maailmas soolapuhuja. Jah, mul on mitu rauda tules, võtan igasugu abi vastu, kuigi lõppeks räägivad nad kõik sama juttu, lihtsalt teiste sõnadega. Kuidas saada hakkama ühiskonnas. Sellega seoses: kas kellelgi on pakkuda nõiamaja sügavas metsas (mitte küpsistest ja kommidest, palun, sinna tulevad igasugu väänikud segama ja lõhkuma)? Vastutasuks võin uriseda möödujate peale ja hirmutada väikseid lapsi.