reede, 30. juuli 2021

Kümme küssi blogijale ja sellele, kes blogib, a pole blogija

Kes ees, see mees. Marju oli mees seekord.

Kes viimane, see kapten. (Susumu, “Leiutajateküla Lotte).



Leiutajateküla rand. Raamatus on hoopis teistmoodi, aga eks see ajab asja ära.


Palju sul draftides postituste mustandeid on ja mis ajast on kõige viimane?

Kolm. Vanim mõni kuu vana, uusim on offline versioon sellestsamast, mida praegu loed, kui telefoni aku poole kirjutamise pealt tühjaks sai. Jah, tundke kaasa, toksin telefonis. Tegelikult. Et ausalt ära raakida, nagu asjad on, siis drafte pole ühtegi. On offline postitused, telefonis äpi mälus. Brauserist neid ei näe, Justin Trudeau (nagu Justin Case, eks, aga silmale kergem). Mul on selline ludiitlik-tehnotaibuta tunne, et draft võib kogemata avalikuks saada ja kus siis selle häbi ots. Selline klassikaline viielise haigus.

Neid offlaine tekib vahel ridamisi, aga ma ikka kustutan sealt aeg-ajalt neid. Digiprügi ja kliima soojenemine jms.

WordPress või Blogspot ja miks?

See siin blogspot. Wordpressis pidasin kunagi avalikult, aga siis läks asi pere kursis hoidmisega mugavuspaguluses ja pere nõudis pilte (pics or it didn’t happen) ja nüüd seal parooliga albumilingid. 

Vahet pole. Wordpressil on päris äpp, suur pluss. Aga see blogtouchi äpp ajab ka asja ära. Võimaldab teksti ja piltide avaldamist ja kommentaare saab vist ka kuskiltpidi näha, aga neid vaatan pigem brauserist, kui keegi kirjutab. Aitäh, et kirjutate! 

Vanasti oli veel livejournal (aastast 2001, oi see oli hoopis teistmoodi maailm. Päris kogukond ja. Ah... eks kõik läheb vananedes kehvemaks. Eks ma ise olin noorena ka vähem erak ja.)

Kust sai alguse su kirjutamis-kirg? Kas mäletad oma esimest blogipostitust?

Kirjutamiskirg sai alguse sellest, et lugema-kirjutama õppisin. Palju on metsa maha võetud kõigi nende vihikute-paberite-märkmike pärast. Tindist ei räägigi, mis see toona ikka muu oli kui mürk (sry keskkond). Aasta oli siis 85, tint tuli potist ja sulepead tuli sinna sisse pista. Tindiplekid, mäletate? Kuivatuspaberid! Kuigi suurem osa vist käis ikka hariliku ja värvipliiatsiga. Sellega seoses, et kuidas sa teed lapsele selgeks, mis vahe on harilikul ja värvipliiatsid, kui mitte harilik on vildikas? Üks potlood kõik ju. Vahet pole, kas kleurpotlood või schrijfpotlood. Stift on ikka änksam!

Ei mäleta esimest postitust, aastal 2001. Aga selles siin muidugi mäletan, siin neid postitusi umbes kolm ju ainult ongi.

Kui paljusid blogisid jälgid ning kui tihti neid loed?

Vahel ootan, millal feedlysse tekiks kellegi uus post, vahel ei jõua mitu aega ja siis on feedly “inimeste” jaotises (mul on seal ka “uudised” ja “tarkus” ja “kuulsad” (gaiman etc), lahterdamine on sorteerimise ema) nii palju juttu, et alustan hetke lemmikutest ja siis lähen sealt edasi. Inimeste all on palju kogunenud aastatega, aga neist käputäis on aktiivsed. 

Elu esimene blogipostitus/blogija, keda lugesid?

Lapsepõlve (no ülikooli esimene aasta vms) esimene eks püüdis mulle selgeks teha, kui äge on blogimine. Keegi Madli? Yeah, right. Aga kaks kuud hiljem olin kuidagipidi jõudnud livejournalisse ja ülejäänu on ajalugu. Lugesin oma inimeste sissekandeid ja nende, kellest said oma inimesed. Mitmed mu vanimatest sõpradest on sealt leitud. Pärast seda on küll tuul meid üle ilma laiali pildunud, aga ühischat on selline, nagu istuksime ikka ninapidi koos. 

Regulaarselt tänapäevaseid blogisid hakkasin lugema vast siis, kui lapse sain. Imetad ja loed, telefon pihus, sest öösel nt ei saa ju tuld põlema panna, et raamat võtta, pisike on naksti üleval. See oli mu kogemus. Enamik teisi imikuid oleks rahulikult edasi maganud, ma saan aru, mu teine sealhulgas. Aga ei mäleta kust pihta hakkas. Ei. Klari. Klarist hakkas. Teda teadsin juba livejournali ajast.

Dooce.com oli sillaks vana aja ja uue aja lugemise vahel. Pausi ajal pikalt ainult tema oligi. Ja sekka the Bloggess, muidugi.

Kas oled mõne blogi tagantjärgi otsast lõpuni läbi lugenud

Ei tea küll, pole selleks püsivust. Kui kellegi jälle avastan, siis vast 10 +/- mõni viimasemat.

Kas sind häirib, kui mõni blogi on anonüümne?

Et teise silmas pindu näed, a oma silmas palki ei? Pigem häirib mind see, et blogisid lugedes jääb lõpuks endale mulje, nagu sa tunneks seda inimest (anonüümne v ei), oleks lausa sõber, aga temal pole aimugi, et sa olemas oled. Või et oled mõne kommentaari jätt, aga muud midagi. 

Pealegi pole ma nii anonüümne midagi, kui tahaks või võiks. Vähemalt kaks teist teab mu ees- ja perenime, juukse- ja (vist ka) silmavärvi. Kleidisuurust umbes. Kleidilembust umbes. Laste arvu ja juuksevärvi. Midagi veel? Kindlasti midagi veel.

Kas blog või vlog?

Blogid. Olen proovinud, aga ei... kui ma juba vaatan, siis püüan valida mingid head sarjad, mille vaatamine mul on kunagi ripakile jäänud. Aga isegi see ei õnnestu.

Vlogisid jälgin pigem lapse kõrvalt. Et mis maailmas tema elab. No Ryan’s World ja Five to Love ja see Michali pere, kus on miljon last, ja hollandikeelsetest de Bakkertjes ja de Bellingas. Vahel on ta Rosinakodu peale sattunud, siis kiidab neid ka. Et emme, teeme ka oma perejuutuubi. Nope. Much nope, kid.

Blogimaailmaskandaalid – turn on või turn off?

Vanasti, kui mulle tundus, et elu peab iga sekund põnev olema, siis jälgisin, et põnevust üleval hoida. Aga tead. See Hollywoodis välja mõeldud hiina vanasõna, et vaenlasele tuleb soovida, et elagu ta huvitaval/põneval ajal. Tahaks vaikselt ja rahulikult. A ei saa, alati on midagi kuskil omalgi. Ei otsi enam ega huvita sellised skandaalid. 

Kas loed mõnda blogi, mis sulle tegelikult üldse ei meeldi või mille autor harja punaseks ajab?

See vastus sarnaneb vist eelmisega. Ei ole mul seda aega lugeda asju, mis ei klapi.

Kas blogid surevad välja?

Blogil ja blogil on vahe. On vahe, kas inimene ei saa mitte vaiki olla või et ta ei saa mitte vaiki olla ja teenib reklaamiraha ka. Need esimesed ei kao kuhugi ja nende teistega on nagu energiaga - need ei teki ega kao, aga muutuvad. Kuhu, ei tea. Kuhugi ikka.

Miks kirjutad? Ja kas planeerid postitusi ette, et mis päeval ja mis teemal jne?

Need kaks postitust, mis draftides veel istuvad, on need, mida olen püüdnud ette planeerida. Ei õnnestu. Ikka hetke ajel ja. Kirjutan valmis ja siis vahel lasen mõne tunni kuni päeva settida, enne kui avaldan. Kui avaldan. Aga vahel läheb kohe.

Kui saaks, ei kirjutaks. Kui elaks bestidega koos nagu ülikooliajal Tartus, siis vist poleks põhjust, saaks niisamagi. Siis oligi see suurem LJ ja blogivaheline paus. Kui saaks nii, et oskaks raamatuid kirjutada, siis vist ka ei blogiks, saaks need mõtted kuidagi muudmoodi. Aga ei oska. Võtke heaks.


Tarkusetera eilselt Lottemaalt

neljapäev, 29. juuli 2021

Piirid

Piirid.
Riikidel, eks. Et oleks midagi, mille üle saaks omada kontrolli, isegi kui see on ainult näiline.

Ja inimvõimetel. Samamoodi.
Viimase aja elukorraldusest tingituna on selgunud, et neli last on kahele suurele* selleks piiriks, mis on veel hallatav.

Kui ühe koera juurde paned, on juba kolmandat suurt vaja, muidu on kriisirežiim. Ja kui on juba kolmas, siis pole enam vahet, kas on üks või kaks koera. Ikka on hallatav.



Aga kui sa tahad nelja lapsega selliselt aega veeta, et lisaks haldamisele ka natukene nautida saad, siis on ikka kolme suurt vaja, kusjuures see kolmas ei pea tingimata väga suur olema. Selline kohe-kohe-15 ajab kenasti ära.



Aga koer peab siis minikoera juures päevahoius olema.

Muidugi, klappima peab neil kolmel suurel. Kui ei klapi, siis on ikka kriis, olgu neid või viis.




Kust sinu piirid jooksevad?
Mis on sinu võimete piir?
On sul üldse?

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

*Kõik on subjektiivne, eks. Kui sul on neid muidu viis-kuus, siis on neli suisa puhkus, eks ole. Aga kahe pealt vaadates, siuke mätas on siin see, kust observeeritakse elutõdesid.

kolmapäev, 28. juuli 2021

Siia-sinna, sinna-tänna

Iga suvi, kui asi piletiostuni jõuab, olen ma jõudnud eelmisest aastast ära unustada, kui hirmus asi see Lottemaal käik on. No aga kui nad küsivad ja mäletavad ja kohe-15 avaldas soovi veel viimast korda käia, enne kui ta liiga suureks saab, ja kolmene ja neljane viiene muust ei räägi, sest Lotte ja Bruno on ju nende sõbrad, kasma siis ei tea, ja seitsmene on alati käpp sellistesse kohtadesse minema ja isegi looduskartliku (ewww sitikad) kümnese silm lööb särama.

Pluss kaks autojuhti ja haldurit.


Ja kolmeeurone kohv

Kodumaa poole reisides meenus abikaanele, et auto varuvõti jäi maha. Seesama varuvõti, mille ma talle autosse istudes ulatasin. Ei hakand pikalt vaidlema. Oli niigi kriisiaeg.



Üldse paistab see kaaneke olevat tormi silmas, jõudude kaitsta ja. Vaktsineerimata, vaeseke. Saab täna teise sutsu ja kaitse kahe nädala pärast. Ei tasu tal ringi uhada mööda maailma ja ennast ohtu seada.

Selleks kellegi nähtamatu käsi peitiski me peni passi.
Aga ikka sõitsime.

Olgu, aga püsigu sealgi paigal, eks.
Oo ei, nemad tahvad saartele.
Hästi, tikutulega otsitud ööbimine paigas? Põleb maha (elagu beebimonitorid, mis nood inimesed päästsid.)
Praamipilet ostetud? Kai ja paat puruks.
Lähevad ikka?
Lapsele tuuletäpid.
Lähevad ikka, aga teevad plaane ringi, et teistest lastest eemale hoida?
No siis mingu, a jäägu, sest et teen teise saare peale ka saba ja heidutan.
No kuidagi ei saada aru märkidest.



Tartusse seekord ei lähe. 
Ei hakka riskima, kui seal juba siuksed ringi tatsavad. Ma olen neid filme näinud küll. Pass.

Lähme hoopis Lottemaale.
Loksale.
Matsallu.
Allikleppa.
Nõvale.
Laulasmaale.
Tagasi Hiiumaale.
Kiidjärvele.
Ja siis vist juba tagasi ka. Laps juba küsis, millal emme tanklast kohvi ja tema jääpudijooki saab. Siis saab, lapseke. Siis saab.

Haapsallu tahaks ka. Igaaastane Haapsalu-igatsus juba veidi torgib.



Linnas on reklaamid, et laps ootab kodu. Ma võtaks su hooldusperre nagu naksti, kullake. Aga ei anta siit, sest elame seal. Ja ei anta sealt, sest pole sealsed. Igatepidi jama. Sina ootad ja meie ootame. Kõige hullem on see, et sa oled juba sündinud ja päris kaua oodanud. Pea veel veidi vastu, varsti juba saame tuttavaks, ma loodan! Kuidagipidi ju peab saama.

Kusjuures adopteerida antaks sealt, aga seda ootavad ka kohalikud keskmiselt 8 aastat, mis siis meist veel.
(Jaa, ma tean, et need on kaks eri asja hoopis teise eesmärgiga.)

esmaspäev, 19. juuli 2021

Päevad

Täna on Belgias leinapäev.
31 inimest surnud, vähemalt 70 kadunud.*
Lipud on pooles mastis.

Ja homme lehvivad lipud kõrgelt ja rohkearvuliselt, sest siis on Belgias pidupäev ja riigipüha - nimelt pandi kunagi sel päeval esimene kuningas troonile. Leopold I oli see saksa Saxe-Coburg-Gotha, kes saadi kätte Inglismaalt ja pandi 21. juulil 1831 truudust vanduma 1830. a lõpul koostatud põhiseadusele, kui hollandlased, kes Napoleoni sõdade varjus Belgia alad omale napsasid, olid jälle välja pekstud.



Aga seda, miks kukesupivapiga osa Belgiast just prantsuskeelne on, ma ikka täpselt ei tea. Viki artikli valloonia ajaloo osa algas sõnadega “Julius Caesar vallutas Gallia alad...” nii et ju see pikaajaline protsess ole. 
Vähemalt Flandria lipul on kõik Belgia lipuvärvid.
Valloonias on rohkem mägesid.
Flandrias on rohkem rannikut. 
Win some, lose some.


~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Saksamaa arvudest ärme isegi räägi, need on juba Kagu-Aasia katastroofide masti hoomamatud numbrid.
Selle peale ei taha enam isegi öelda, et vähemalt ei kuiva tomatid ära. Kuivagu pealegi, kui see elusid aitaks hoida. 
Pealegi sellise vihmaga mädanevad nagunii ära, tolku pole sest vihmast ka ikka midagi. 

Lilled, heinamaa, päikesepaiste

Suvepuhkus, nagu ikka algas rõõmelite korjamisega. 
(Need on nagu murelid... tähendab, mitte “nagu”, vaid ongi murelid, aga eestlane nagunii muretseb liiga palju. Muretseb endale töö, muretseb pere, muretseb lapsed jne jne. Muret on niigi palju, ilma et nood maitsvad maguskirsid sinna midagi lisama peaks. Niisiis, rõõmelid.)

Ja puhastamisega.

Ja külmutamise ja mahlatamisega.



Lapsi on praegu lisaks üks, paari päeva pärast teine ka töönädala sees. Nagu vanasti, viisid esmaspa hommikul, said reede õhtul kätte.

Koeri on üks, tunneb ennast juba kodusemalt. Pühapäeval pärast paari esimest tundi istus värava all sellise pilguga, et “noh, hakkame nüüd koju minema”. See ongi kodu, pontuke.
Teine koer käib aeg-ajalt lisaks.



Täispimendavate kottpimedakardinate puudumisel algavad meil siin päevad juba viie kanti. Siis roteeruvalt päästab üks teiste uned. Kui on, mida päästa. 

Kuum on õige konsistentsiga.
Päike tõuseb ja loojub õigesti ja õigel ajal.
Tuul on õige lõhnaga.
Kraanivesi õige maitsega.
Merevesi õige tihedusega - aga hirmus külm.

Aasta otsa ootad eestissetulekut ja siis ei oskagi sellega õieti midagi õigesti pihta hakata. Kalender on juba peaaegu planeeritud, hirmus kohe. Kaks teatrit. Kontsert. Kaks saart. Veel üks saar. Sõstrakorjamine oma ja vanemate sugulaste aias. Õunamoositegu. Maasikamoositegu. Sõstramahlategu. Mustikamets. Järv. Meri. Vähemalt ühe lapse abiratasteta sõitma saamine. Vähemalt ühe kodumaise sõbra nägemine. Töine, sotsiaalne, kasvatuslik.

Tahaks lihtsalt kuskil ... vilus raamatuid lugeda.



Aga tegelikult on vilus lugedagi palju mõnusam, kui päevatöö on tehtud.

Jama on see, et need va tööd ei saa ju kunagi tehtud. Alati on midagi veel. Eriti kui lastele pole veel kolme, viie, seitsme ega kümne aastaga käed-jalad otsa kasvanud. Või mis, kolmesel täitsa veel on, aga küllap kukuvad talgi varsti koos esimeste piimahammastega küljest ega kasva paljumitme aastaga tagasi. 

Viluga on nagunii kehvad lood. 
Lugemisega ka.
Reisiväsimus vist.



Kolmene on tore. Aitas rõõmeleid korjata.
Viiene on tore. Aitab teisi ja räägib oma mõtetest.
Seitsmene on tore. Läheb kõigega kaasa ja naudib ekraanivaba elu.
Kümnene on tore. Karja juht ja eeskuju. Evib suuri tundeid ja veel suuremat südant.

Muidu on kõik nii nagu ikka. Lihtsalt teises kohas. Ja juuksed on liivased. Ja meresoolased. 
Aga flight or flight on kogu aeg peal. Kuidas seda maha saab?

teisipäev, 6. juuli 2021

Vastutulelikud lapsed

Nüüd on selgus majas.

Need, keda ma lapse kirjelduse ja pildiotsingu järgi esialgu ja ekslikult leevikeseks ja hiljem punarinnaks pidasin, needsamad, kes meie aia kuuse otsa, harakatest paar korrust madalamale pesa punusid, on nüüd oma-silm-on-kuningas ja siutsu äpi abil osutunud laulurästapereks. Umbes neli-viis pisikest halli tompu hüppasid kuuseokste vahel paari nädala eest üles-alla.

Laulurästad.

Ja kuidas ma seda muidu teaksin, kui mu järeltulija väga vastutulelikult oma ööund kahes osas ei magaks.

Kuidas ma muidu oleksin kell pool viis hommikul seda kõrvulukustavalt valju ja väga spetsiifilist laulu oleksin kuulnud?

Õnneks saab akna kinni panna, kui sellist pidu akna taga peetakse.

Laulurästad.

Pakime asju. Reedest pühapäevani elame autos.
Tagasi alles pärast kaitseväe orkestri viimast suurt etteastet.


Raamatulugemine edeneb.
Loen kõike korraga, et poolikud enne pikka puhkust läbi saada. Eestisse pole neid poolikuid mõtet kaasa võtta, sest et sealgi riiulitäis ootel ja raamatupoed ihkavad rüüstamist.

Suvekunst jõudis ka kohale.


Kestab umbes 2 nädalat ja neid on 4tk. Jagub kenasti kogu suveks.

Pisipojakesest on sirgumas teismeline. 








Omarõdutomateid ilmselt enne augusti lõppu ei saagi, pole veel punaseks läinud ja reedeks ilmselt ei lähe ka. Välja arvatud see roheline sebratomat, see ei lähegi punaseks. Aga valmis pole sellegipoolest.
Suvikõrvits ei ole ka nii uhkelt puhkenud kui eelmine suvi.
Vähemalt oleme saanud terve saagi maasikaid (millal neil tutid tuleks maha lõigata? Vist alles vastu sügist?) ja kaks satsu kurki! 

Oo ja mu suvesibulalilled jäävad ka nägemata! Kurb.

Järgmisel aastal panen ainult ühe tomati kasvama ja võtan selle kodumaale kaasa. Ikkagi oma.


Juhuks kui veel küll ei saanud. A. Dore. A. Ble.


neljapäev, 1. juuli 2021

Kolm kuuma naist

... ehk kurioosne kogemus keskkonnasõbraliku kohviga koroonaajal.




Tähendab. Ma armastan oma tööd, eks. Et ei oleks vääritimõistmist. See on üks väheseid asju, mida mulle meeldib teha, mida ma oskan ja mille eest makstakse. 


Lihtsalt kogu see läbipõlemine ja sellega kaasnev... Nüüdseks olen leppinud, et ilmsesti jäängi tagajärgedega maadlema. Ei ole mingit võluhaldjakese ristiemavitsakest, mida viibutades naaseb lavale 5 aasta tagune värske veri, kelle pea töötab nigu koorelahutaja.
Pole hullu (nagu ütles psühhiaatriahaigla direktor pärast patsientide põgenemist), saan hakkama.



Aint et vahel on vaja võtta tervisepause. 
Aint et pärast tervisepausi on vaja areenile naasta.
Aint et ...


Aint et pensini on veel 26 aastat, kolm kuud ja 26 päeva. Laias laastus, eks. Keegi ei loe siin minuteid.

Aint et pole midagi. Kohv kaasa ja kappa aga kontorisse. (Kujutadsa ette?! Praeguse pandeemiaga ja kohale minna?! Ennekuulmatu!)



Vanasti olid tööl lennujaama metallväravad ainult külastajale - et mõni hull mõne hullu asjaga sisse ei saaks. Aga õige kaardiga muudkui aga piiksuta end ilma kontrollita sisse ja too hulle asju majja palju tahad.

Tänapäeval, pandeemilistel põhjustel, on metallväravake kõigile. Küll mitte lennujaamale sarnaselt läbivalgustamiseks, vaid mõõdab, kas sa oled külm või kuum, et sa mõnda muud hullu asja majja ei tooks.

Näiteks kuuma kohvi.




Sisse läheb kohv, välja tuleb töö.

Aga keskkonna- ja rahakotisõbralikult, eks? Oma lemmiktassiga kodust kaasa. 
Seisan hommikuses ummikus kraadivärava taga.

Turva: “Vabandage, musjöö, palun astuge uuesti märgitud kohale, masin ei saanud õiget näitu, teie selja taga on midagi kuuma.

Musjöö vaatab selja taha, kus oma järge ootavad kolm provvat sh ise kohvitassiga.

Musjöö: “Arusaadav, nad on ju kõik kuumad!




Selgub, et keskkonnasõbralik koduse kohvi tarbimine võib koroonaajal tekitada kavalaid kihinaid. Ja muidugi on hea, kui vahepeal kinnitatakse, et ka keraamilises tassis võib kohv piisavalt kaua kuum püsida.

Seks ajaks, kui ma maha istusin, oli see muidugi juba leige. Ikka jõin ära. Me ei raiska head kraami!

Jõudu tööle!