esmaspäev, 19. juuli 2021

Päevad

Täna on Belgias leinapäev.
31 inimest surnud, vähemalt 70 kadunud.*
Lipud on pooles mastis.

Ja homme lehvivad lipud kõrgelt ja rohkearvuliselt, sest siis on Belgias pidupäev ja riigipüha - nimelt pandi kunagi sel päeval esimene kuningas troonile. Leopold I oli see saksa Saxe-Coburg-Gotha, kes saadi kätte Inglismaalt ja pandi 21. juulil 1831 truudust vanduma 1830. a lõpul koostatud põhiseadusele, kui hollandlased, kes Napoleoni sõdade varjus Belgia alad omale napsasid, olid jälle välja pekstud.



Aga seda, miks kukesupivapiga osa Belgiast just prantsuskeelne on, ma ikka täpselt ei tea. Viki artikli valloonia ajaloo osa algas sõnadega “Julius Caesar vallutas Gallia alad...” nii et ju see pikaajaline protsess ole. 
Vähemalt Flandria lipul on kõik Belgia lipuvärvid.
Valloonias on rohkem mägesid.
Flandrias on rohkem rannikut. 
Win some, lose some.


~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Saksamaa arvudest ärme isegi räägi, need on juba Kagu-Aasia katastroofide masti hoomamatud numbrid.
Selle peale ei taha enam isegi öelda, et vähemalt ei kuiva tomatid ära. Kuivagu pealegi, kui see elusid aitaks hoida. 
Pealegi sellise vihmaga mädanevad nagunii ära, tolku pole sest vihmast ka ikka midagi. 

Lilled, heinamaa, päikesepaiste

Suvepuhkus, nagu ikka algas rõõmelite korjamisega. 
(Need on nagu murelid... tähendab, mitte “nagu”, vaid ongi murelid, aga eestlane nagunii muretseb liiga palju. Muretseb endale töö, muretseb pere, muretseb lapsed jne jne. Muret on niigi palju, ilma et nood maitsvad maguskirsid sinna midagi lisama peaks. Niisiis, rõõmelid.)

Ja puhastamisega.

Ja külmutamise ja mahlatamisega.



Lapsi on praegu lisaks üks, paari päeva pärast teine ka töönädala sees. Nagu vanasti, viisid esmaspa hommikul, said reede õhtul kätte.

Koeri on üks, tunneb ennast juba kodusemalt. Pühapäeval pärast paari esimest tundi istus värava all sellise pilguga, et “noh, hakkame nüüd koju minema”. See ongi kodu, pontuke.
Teine koer käib aeg-ajalt lisaks.



Täispimendavate kottpimedakardinate puudumisel algavad meil siin päevad juba viie kanti. Siis roteeruvalt päästab üks teiste uned. Kui on, mida päästa. 

Kuum on õige konsistentsiga.
Päike tõuseb ja loojub õigesti ja õigel ajal.
Tuul on õige lõhnaga.
Kraanivesi õige maitsega.
Merevesi õige tihedusega - aga hirmus külm.

Aasta otsa ootad eestissetulekut ja siis ei oskagi sellega õieti midagi õigesti pihta hakata. Kalender on juba peaaegu planeeritud, hirmus kohe. Kaks teatrit. Kontsert. Kaks saart. Veel üks saar. Sõstrakorjamine oma ja vanemate sugulaste aias. Õunamoositegu. Maasikamoositegu. Sõstramahlategu. Mustikamets. Järv. Meri. Vähemalt ühe lapse abiratasteta sõitma saamine. Vähemalt ühe kodumaise sõbra nägemine. Töine, sotsiaalne, kasvatuslik.

Tahaks lihtsalt kuskil ... vilus raamatuid lugeda.



Aga tegelikult on vilus lugedagi palju mõnusam, kui päevatöö on tehtud.

Jama on see, et need va tööd ei saa ju kunagi tehtud. Alati on midagi veel. Eriti kui lastele pole veel kolme, viie, seitsme ega kümne aastaga käed-jalad otsa kasvanud. Või mis, kolmesel täitsa veel on, aga küllap kukuvad talgi varsti koos esimeste piimahammastega küljest ega kasva paljumitme aastaga tagasi. 

Viluga on nagunii kehvad lood. 
Lugemisega ka.
Reisiväsimus vist.



Kolmene on tore. Aitas rõõmeleid korjata.
Viiene on tore. Aitab teisi ja räägib oma mõtetest.
Seitsmene on tore. Läheb kõigega kaasa ja naudib ekraanivaba elu.
Kümnene on tore. Karja juht ja eeskuju. Evib suuri tundeid ja veel suuremat südant.

Muidu on kõik nii nagu ikka. Lihtsalt teises kohas. Ja juuksed on liivased. Ja meresoolased. 
Aga flight or flight on kogu aeg peal. Kuidas seda maha saab?

teisipäev, 6. juuli 2021

Vastutulelikud lapsed

Nüüd on selgus majas.

Need, keda ma lapse kirjelduse ja pildiotsingu järgi esialgu ja ekslikult leevikeseks ja hiljem punarinnaks pidasin, needsamad, kes meie aia kuuse otsa, harakatest paar korrust madalamale pesa punusid, on nüüd oma-silm-on-kuningas ja siutsu äpi abil osutunud laulurästapereks. Umbes neli-viis pisikest halli tompu hüppasid kuuseokste vahel paari nädala eest üles-alla.

Laulurästad.

Ja kuidas ma seda muidu teaksin, kui mu järeltulija väga vastutulelikult oma ööund kahes osas ei magaks.

Kuidas ma muidu oleksin kell pool viis hommikul seda kõrvulukustavalt valju ja väga spetsiifilist laulu oleksin kuulnud?

Õnneks saab akna kinni panna, kui sellist pidu akna taga peetakse.

Laulurästad.

Pakime asju. Reedest pühapäevani elame autos.
Tagasi alles pärast kaitseväe orkestri viimast suurt etteastet.


Raamatulugemine edeneb.
Loen kõike korraga, et poolikud enne pikka puhkust läbi saada. Eestisse pole neid poolikuid mõtet kaasa võtta, sest et sealgi riiulitäis ootel ja raamatupoed ihkavad rüüstamist.

Suvekunst jõudis ka kohale.


Kestab umbes 2 nädalat ja neid on 4tk. Jagub kenasti kogu suveks.

Pisipojakesest on sirgumas teismeline. 








Omarõdutomateid ilmselt enne augusti lõppu ei saagi, pole veel punaseks läinud ja reedeks ilmselt ei lähe ka. Välja arvatud see roheline sebratomat, see ei lähegi punaseks. Aga valmis pole sellegipoolest.
Suvikõrvits ei ole ka nii uhkelt puhkenud kui eelmine suvi.
Vähemalt oleme saanud terve saagi maasikaid (millal neil tutid tuleks maha lõigata? Vist alles vastu sügist?) ja kaks satsu kurki! 

Oo ja mu suvesibulalilled jäävad ka nägemata! Kurb.

Järgmisel aastal panen ainult ühe tomati kasvama ja võtan selle kodumaale kaasa. Ikkagi oma.


Juhuks kui veel küll ei saanud. A. Dore. A. Ble.


neljapäev, 1. juuli 2021

Kolm kuuma naist

... ehk kurioosne kogemus keskkonnasõbraliku kohviga koroonaajal.




Tähendab. Ma armastan oma tööd, eks. Et ei oleks vääritimõistmist. See on üks väheseid asju, mida mulle meeldib teha, mida ma oskan ja mille eest makstakse. 


Lihtsalt kogu see läbipõlemine ja sellega kaasnev... Nüüdseks olen leppinud, et ilmsesti jäängi tagajärgedega maadlema. Ei ole mingit võluhaldjakese ristiemavitsakest, mida viibutades naaseb lavale 5 aasta tagune värske veri, kelle pea töötab nigu koorelahutaja.
Pole hullu (nagu ütles psühhiaatriahaigla direktor pärast patsientide põgenemist), saan hakkama.



Aint et vahel on vaja võtta tervisepause. 
Aint et pärast tervisepausi on vaja areenile naasta.
Aint et ...


Aint et pensini on veel 26 aastat, kolm kuud ja 26 päeva. Laias laastus, eks. Keegi ei loe siin minuteid.

Aint et pole midagi. Kohv kaasa ja kappa aga kontorisse. (Kujutadsa ette?! Praeguse pandeemiaga ja kohale minna?! Ennekuulmatu!)



Vanasti olid tööl lennujaama metallväravad ainult külastajale - et mõni hull mõne hullu asjaga sisse ei saaks. Aga õige kaardiga muudkui aga piiksuta end ilma kontrollita sisse ja too hulle asju majja palju tahad.

Tänapäeval, pandeemilistel põhjustel, on metallväravake kõigile. Küll mitte lennujaamale sarnaselt läbivalgustamiseks, vaid mõõdab, kas sa oled külm või kuum, et sa mõnda muud hullu asja majja ei tooks.

Näiteks kuuma kohvi.




Sisse läheb kohv, välja tuleb töö.

Aga keskkonna- ja rahakotisõbralikult, eks? Oma lemmiktassiga kodust kaasa. 
Seisan hommikuses ummikus kraadivärava taga.

Turva: “Vabandage, musjöö, palun astuge uuesti märgitud kohale, masin ei saanud õiget näitu, teie selja taga on midagi kuuma.

Musjöö vaatab selja taha, kus oma järge ootavad kolm provvat sh ise kohvitassiga.

Musjöö: “Arusaadav, nad on ju kõik kuumad!




Selgub, et keskkonnasõbralik koduse kohvi tarbimine võib koroonaajal tekitada kavalaid kihinaid. Ja muidugi on hea, kui vahepeal kinnitatakse, et ka keraamilises tassis võib kohv piisavalt kaua kuum püsida.

Seks ajaks, kui ma maha istusin, oli see muidugi juba leige. Ikka jõin ära. Me ei raiska head kraami!

Jõudu tööle!