Siia-sinna, sinna-tänna

Iga suvi, kui asi piletiostuni jõuab, olen ma jõudnud eelmisest aastast ära unustada, kui hirmus asi see Lottemaal käik on. No aga kui nad küsivad ja mäletavad ja kohe-15 avaldas soovi veel viimast korda käia, enne kui ta liiga suureks saab, ja kolmene ja neljane viiene muust ei räägi, sest Lotte ja Bruno on ju nende sõbrad, kasma siis ei tea, ja seitsmene on alati käpp sellistesse kohtadesse minema ja isegi looduskartliku (ewww sitikad) kümnese silm lööb särama.

Pluss kaks autojuhti ja haldurit.

Ja kolmeeurone kohv

Kodumaa poole reisides meenus abikaanele, et auto varuvõti jäi maha. Seesama varuvõti, mille ma talle autosse istudes ulatasin. Ei hakand pikalt vaidlema. Oli niigi kriisiaeg.

Üldse paistab see kaaneke olevat tormi silmas, jõudude kaitsta ja. Vaktsineerimata, vaeseke. Saab täna teise sutsu ja kaitse kahe nädala pärast. Ei tasu tal ringi uhada mööda maailma ja ennast ohtu seada.

Selleks kellegi nähtamatu käsi peitiski me peni passi.

Aga ikka sõitsime.

Olgu, aga püsigu sealgi paigal, eks.

Oo ei, nemad tahvad saartele.

Hästi, tikutulega otsitud ööbimine paigas? Põleb maha (elagu beebimonitorid, mis nood inimesed päästsid.)

Praamipilet ostetud? Kai ja paat puruks.

Lähevad ikka?

Lapsele tuuletäpid.

Lähevad ikka, aga teevad plaane ringi, et teistest lastest eemale hoida?

No siis mingu, a jäägu, sest et teen teise saare peale ka saba ja heidutan.

No kuidagi ei saada aru märkidest.

Tartusse seekord ei lähe. 

Ei hakka riskima, kui seal juba siuksed ringi tatsavad. Ma olen neid filme näinud küll. Pass.

Lähme hoopis Lottemaale.

Loksale.

Matsallu.

Allikleppa.

Nõvale.

Laulasmaale.

Tagasi Hiiumaale.

Kiidjärvele.

Ja siis vist juba tagasi ka. Laps juba küsis, millal emme tanklast kohvi ja tema jääpudijooki saab. Siis saab, lapseke. Siis saab.

Haapsallu tahaks ka. Igaaastane Haapsalu-igatsus juba veidi torgib.

Linnas on reklaamid, et laps ootab kodu. Ma võtaks su hooldusperre nagu naksti, kullake. Aga ei anta siit, sest elame seal. Ja ei anta sealt, sest pole sealsed. Igatepidi jama. Sina ootad ja meie ootame. Kõige hullem on see, et sa oled juba sündinud ja päris kaua oodanud. Pea veel veidi vastu, varsti juba saame tuttavaks, ma loodan! Kuidagipidi ju peab saama.

Kusjuures adopteerida antaks sealt, aga seda ootavad ka kohalikud keskmiselt 8 aastat, mis siis meist veel.

(Jaa, ma tean, et need on kaks eri asja hoopis teise eesmärgiga.)