Esmaspäev, 28. jaanuar 2019

Päriselt

Paps: “Kas te tahate hommikuks pannkooke või midagi lihtsamat?”
Laps: “Pannkooke! Ma tahan aidata teha!”
Ma: “Pane siis oma kokamüts ka pähe.”
Laps: “Jaa! Siis ma olen päris kokk! Siis ma olen päris kokk! Siis ma olen päris kokk!”

No näed, isegi viieaastane teab, et you have to look the part. Dress for the job you want, not the job you have. Kui näed välja nagu see, kes tahad olla, siis sa oledki ja kogu moos. Vaat see on eneseusk!

Aga meie kahtleme endas. Kas ma ikka oskan seda? Kas ma saan hakkama? Kas ma olen piisavalt hea?

Üks on veel, et fake it til you make it. Aga see ei meeldi mulle väga, sest noh, kaua siis? Mis siis, kui must ei saagi asja, I will never make it?
Teine on samasugune, aga meeldib mulle - pretend you’re good at it. Ega neil suurt vahet pole peale selle, mis sa ise endast arvad. “Hey, I’m good at this!” Ja varsti ehk ise ka usud seda.

Aga see viieaastase oma on ikka parim. “Ma olen päriselt selles hea.”

Ja sinna juurde see, et kui midagi on vaja, siis minnakse läbi seinte. Või vähemalt läbi uste. Kui sina parasjagu vetsus istud. Kui midagi on vaja, tuleb kohe korda ajada. “Emme, sa lubasid, et me teeme seda õhupalli ja fööniga trikki “Raketi” saatest.” Sellest lapsest veel üks ülbe ülemus saab, ma ütlen. Häšštääg emme tunneb uhkust.

Selle mündi lapse teine külg on muidugi see, et ta on oma vanemate laps. Ei ole veel jõudnud selleni, et “ma ei viitsi, aga teen ikka, mis sa palusid, sest ma armastan sind”. Praeguseks on ainult “ei viitsi”. Ja see, et “aita mind, ma ei saa ise, mu jalad ja/või käed on soolikad”. Ausalt, ma ainult ühe korra olen ise nii öelnud, aga sellest piisas. Muidugi, tüütu on, kui su asjalikust lapsest saab tegutsemisvõimetu soolikas, aga võib ka öelda, et tulevane ülemus oskab ülesandeid delegeerida. 





Peaasi, et ta oma alluvatega õiglane ja arvestav oleks. Läbi seinte võib ju minna küll, aga mitte üle laipade.