Normaalne

Üks esimesi, kui mitte kõige esimene emadepäev siin blogis oli isiklikku ja vägagi auklikku mäletamist mööda (ei, mis mõttes, et kas sa blogiarhiivist ei kontrollinud? Mul on kaks aktiivikust last ja aktiivikust peni, mul pole selliseks luksuseks aega) siis, kui värske viiene haiglas voolikute ja juhtmete all oli ja minul oli isu bussi ette astuda.

Aga haigla andis kingituse. Minibeebi jalajäljega prantsuskeelse teksti juures, et minu emme on kõige ilusam ja heam.

Seekord möödus emadepäev vahejuhtumiteta, koolist toodi võtmehoidja koos kaardi ja luuletusega (lasteaia 2. klass) ja paberlilled klaasvaasis koos kaardi ja luuletusega (4. klass). Meisterdamise peale on nad meistrid. 

Tööalaselt on ebamäärane.

Tervislikult ka, allergiahooaeg isiklikult veebruarist oktoobrini, vahelduva eduga vähem. Toiduallergiaid nagu iseenesest ei oleks, aga õietolmu kaasuvatena on targem vältida tomateid ja pähklilisi. Ja lahtisema karvaga koeratõuge, näiteks isiklikku.

Ei meeldinud linnukesele oksa pääl. Aga paadunud inimesearmastajana kuulas sõna ja läks. Sai vastu kallistusi. Mina sain koju jõudes kaks korda torsot küürida. Leppisime kaasomanikuga kokku, et säilitan külastusõiguse. Kurb on. Valus ka, nii siis, kui teda pole (süda valutab), kui ka siis, kui ta on (kõik muu kõrvetab). 

Oleks lapseeas, oleks ehk lootust välja kasvada, aga ma, vastupidi, hakkasin eluaegse allergiavabana peale 30ndat eluaastat tasapisi sisse kasvama. Tuleb välja, et riburadapidi kõigile allergiatele. Jackpot või nii.

Viimase kahe nädala jooksul olen nutnud neljas eri kabinetis. Alustuseks nutsin veebruari lõpus viiendas. Sinna ma enam oma jalga ei tõsta, mis ilmsesti eesmärgiks oligi. Sest et “selliseid pole meile siia vaja”.

Aga südamedaamiga on kõik õnneks hästi.

Lapsed on ka terved, nii välisel kui sisevaatlusel (niivõrd kui keegi meist üldse on, eks ole. Klassikudki: They fill you with the faults they had, and add some extra, just for you).

Veejoomine edeneb ka. Söögiga on nii ja naa.

Kõige esimene pilt seal üleval, see on bensukakohv peale pikka hommikut. Tunniajase vestluse lõpus palus -oloog selle mul sedapidi enda poole keerata ja teadmiseks võtta. Mis sest, mis need koerad klähvivad. Karavan läheb edasi.

Surmani väsinud

Ükskord ma polnud väsinud. Ärkasin üles, tundsin end puhanuna. See oli hea tunne, ma mäletan. Ma ei mäleta, kuidas see tundus, ainult seda, et see oli hea.

Tilk mett tõrvapotis oleks justkui see, et ma olen võimeline igal pool uinuma - lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Aga ei ole, heal juhul õhumullike, mitte mesi.

Umbes nii. Meigiga annan täitsa inimese mõõdu välja. Kes laulis, et elu on maskiball? Või ajan segi, kabaree? Kabaree oli eraldi laul, ei? Ja Celia Cruz, eks, veel lisaks: ay, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y es mas bello vivir cantando! No, no hay que llorar, que la vida es un carnaval y las penas se van cantando! 

Nagu linnukene oksa pääl. Muudkui sirista aga.

Canterbury lugudes ka hakati palverändama, kui linnud kevadel nii kõvasti pool ööd laulsid, et inime sõba silmale ei saanud. And smale foweles maken melodye, That slepen al the nyght with open ye, So priketh hem Natúre in hir corages, Thanne longen folk to goon on pilgrimages. Ma selle pilgrimaaže jätaks vahele, tänan.

Linnulaulu kuulen endiselt, osa sagedusi mitte ei ole kaotsi läinud, nagu hirmutati, vaid teevad haiget hoopis. Aga kuulen endiselt. 

Miks ma kirjutan siia?

Miks ma midagi asjalikku kirjutada ei võiks hoopis.

Või teha midagi asjalikku telefoni toksimise asemel (ma arvutit peaaegu ei kasutagi). Ma ei tea, raamatut lugeda või… magada või midagi. 

Jube uni on, aga nii kui voodis pikali, siis on silmad suurelt lahti nagu öökullil. Kirjutati abiline välja, aga apteegil tuli see tellida ja ununeb järele minna. Kas ma just tahaks seda võtta on iseasi. Tundub kuidagi… drastiline inimesele, kes on võimeline igal pool uinuma. Lennukis, rongis, päevavalgus silmis, püstijalu. Ainult mitte oma voodis vastu ööd.

Teate neid vidojuppe, kus kloun võtab meiki maha ja klouninäo alt koorub järk-järgult inimene välja? Ma olen nagu see, aga vastupidi. Meiki maha võttes tuleb alt pesukaru välja.

Trash pandas. 

Või äkki on mu hingeloom pandakaru? Noh, et väljasurev küll, aga muidu päris nunnu.

Taara, avita!

Tähendab, ei aita see Taara ega muunimeline midagi, kui inimene end ise ei aita.

Ja kui ei oska end ise aidata, äkki on kellelgi potti, panni või muud head nõu.

Nimelt elan ma olude sunnil veel vähemalt 13-14 aastat koos kahe tulevase inimesega (noh, ma tahtsin peret ja lapsi, olude sunnil, aga heades oludes, selles mõttes). Noorem neist sai äsja viis. Ise ka imestan, aga vanem neist on hetkel täitsa viisakas noor inimene. Aga see noorem seevastu… ei lähe magama. Itsitab ja kukerpallitab ja räägib oma õe surnuks. Ja nii mitu tundi järjest. Igal õhtul.

Number viie kujuline õhupall lehvib tuules nagu need juuksed, mis ma jõuetusest peast kitkun.

Ma eeldan, et vanarahva moodi samakas leotatud leivatükiga neid tänapäeval enam magama panna ei tohi, neid viieseid. Halp? Minu mõistus on otsas. 

Ja kannatus.

Ja närvid.

Ja siis seda ka, et neid mõlemaid tuleb koolihommikutel labidaga voodist välja kaevata, aga nädalavahetusel särab see peaaegu-kümnene nagu kevadine päikesekiir, et tema ärkas juba kell viis, ja ega see väiksem siis ka palju kauem ei malda magada. Vahepeal mõtlesin, et ega mul tegelikult köögis seda seinakella ju nii väga vaja olegi, panen lastetoa seinale ja joonistan valgele paberile sinna kõrvale (sest väiksem ei tunne veel kella), et kui ärkavad enne kella 7, siis proovivad veel magada, ja enne kella 8.30 nädalavahetuseti laamendama ei hakka. Mama needs her sleep. Ja mitte ilu pärast. Nende viimaste mõistuseraasukeste pärast. No ma võin seda teha küll, aga ma tean juba ette, et tulemus on ümmargune null.

Sest et minu mõistus on otsas.

Ja kannatus.

Ja närvid.

Halp?

Karjakoer magab kokku aetud lambakarja otsas. Ma magaks kas või kivihunnikus, kui ainult lastaks.

Järgmine peatus on ilmselt (moodsa nimega) Vaimse Tervise Keskuse Kinnine Osakond. Või siis kasvab sellest etapist välja (ja tuleb uus ja hullem, nagu ikka (jep, selle nimi on catastrophizing. Ma olen selles osav.))

Rukkilillepurune rahvusromantika

Kiluleivad muna ja rohelise sibulaga.

Heeringas trühvlimajoneesiga.

Lastega koos laotud küpsisetort.

See pole tort. See on laste koolivaheaja päevalaagris meisterdatud lipukogumik.

Kuulasin “Ta lendab mesipuu poole” Eestis elavate ukrainlaste esituses, muidugi pisar silmas. (Leitav juutuubis.) Iga eemal elatud aastaga tuleb juurde neid. Pisaraid.

Presidendi kõne kuulasin ka.

Nagu uudised hiljem ütlesid - oli küll selge ja võimas.

Ja aastapäevakontsert, presidendi kokku pandud, ma eeldan, oli ka äge. Ja Karise näost oli näha, et ta nautis seda maksimaalselt. Piip ja Tuut, noh! Kesse tuleb selle peale?! Äääägeeee! Ja liulaskmine. Laseks isegi.

Nukker on.

Tööl vist seisin enda eest. Päris vahva oli.

Nüüd olen järjekordselt haiguslehel mõnda aega.

Ei ole vahva.

Hällist hauani

Inimesed, eks. 

Igaüks isemoodi nagu lumehelbeke.

(Tasa, tasa.)

(Langeb aknale, tasa, tasa.)

Esimene inimene, eks. 

Lucy, Etioopiast.

Pildil Lucy. Etioopiast.

Loe rohkem siit

Aga ei,see on ju vana lugu. Lucy esivanem, ligi miljon aastat vanem, Ardi. Kah Etioopiast.

Pildil Ardi. Kah Etioopiast. Kah naisterahvas. (Kus on meeste selgrood? Kas nood olid toona veel selgrootud?)

Loe rohkem siit.

Inimkonna häll? Lõuna-Aafrikas. Miks seal? Sest Pangaea, ilmselt. (Kas sellel on eesti keeles mingi suupärasem nimi?) Ja sellele järgnenud Gondwana (aga sellel? Eesti keeles) - kas see tähendaks teoreetiliselt, et Ardi ja Lucy esivanemad võisid areneda Pangaea ajal ja siis levida siia-sinna, kui manner veel ühes tükis oli? Ja siis kui vaikselt lagunema hakkas, esmalt see G-supermanner ja jupid ja siis kõik juppideks, arenesid inimesed igal pool omasoodu edasi? Omasoodu, aga samas suunas, kes kiiremini, kes aeglasemalt. Ja siis sõjardi arenguetappi kinni jäänud eurooplased seilasid üle mere ja nottisid neist arengus mõne sammu ees olevad rahumeelsed ja intellektuaalselt võimekamad ladina-ameeriklased lihtsalt maha? That’s why we can’t have good things, innit?)

Või, kui paremini sobib, mõistulugu Aadamast ja Eevast. Lasid samamoodi täis- kuni poolpaljalt ringi. Seal oli järelikult soe, seal paradiisiaias.

Teate, kus veel soe on?

Jep, Etioopias. Ja Lõuna-Aafrikas. (Ja paradiisiaias.)

Teate, kus ei ole soe?

Siin.

Kelle. Paganama. Hiilgav. Paganama. Idee. Oli tulla ära soojast hällist siia jäisesse lumehange?!

Leiutame riided ja siis veel paksemad riided ja majad ja siis veel soojemad majad. Ostame muudkui kallist sõjaaja sooja lihtsalt sellepärast, et keegi kavalpea leidis, et tal on soojas liiga igav.

See sai talle arvatavasti ka saatuslikuks. Sellele kavalpeale. Kas ta koksasid maha siis need teised, kellele ta augu pähe rääkis ja kes külmast lolliks läksid, või elas saja-aastaseks (nojah, toona vast 20-aastaseks) ja ei jõudnud veel sooje riideid ega maju leiutada oma külmas hauas.

Ühesõnaga. Külm on. Kuradi, kuradi külm on.

Ja meil siin pole isegi lund maas nagu kodustel.

See on vana pilt. Aga ma ei üllatuks, kui praegu sarnane oleks.

Stoppkaader

Kui maailm just praegu sekundiks seisma jääks, siis oleks mul nii.

Vaatasin just seda pilti kogemata ja õõv võttis võimust, pea käib ringi.

Loen hetkel seda raamatut. Kuigi jaanuar on ammu läbi ja veebruari raamat on alustatud, aga kurat-teab-kus.

Külm on.

Selg valutab.

Kõrvus tiriseb.

Silmagi pole heegeldanud ei-tea-mis-ajast-saati.

Aga sul? Kui maailm seisma jääks, just praegu?

Seened, in vino veritas

Kui nüüd täiesti aus olla (nagu ikka kombeks, kui klaas veini hinge all), siis see on ju ainult osa evolutsioonist, ei? Tuleb tugevam liik ja allutab seni valitsenu endale. Ja planeedile, näikse, on see kõik ainult kasuks tulnud!

Esimese osa käigus selgus tõepoolest, kust ratastoolis naabrivanaema selle külge sai.

Aasta 2003 oli küll juba ammu ära, aga kliima soojeneb ikka. Asi see siis ole, kuni mõni seen või mikroorganism ideaalse keskkonna leiab.

Liigid tulevad ja lähevad. Planeet jääb elama.

Jah, ma vaatasin “The Last of Us’i” esimese osa ära ja alustasin teisega. Seened on ka üsna sümpaatsed. Vaatame, kumma poolt ma peale teist osa olen. Praegu, tunnistan, igavalt, inimkonna poolt.