Rõõmus uudis

Sest jagatud rõõm, eks.

Nimelt olen ma oma kübaraheegeldamisega jõudnud punkti, kus sai läbi superigav osa heegeldada maitse järgi 10-15 rida ilma silmi juurde loomata (mistap ma tean nüüd enda kohta, et ma ei oska järjest 110ni lugeda (vaid pean selleks kõigepealt lugema kaks korda kümneni, siis ühe korra kahekümneni, kolmekümnd vajab kolm korda ülelugemist, neljakümnele käib ühest korrast, viiskümmend kaks korda ja seal on juba märk maas, seega 60=10 ja kaks korda lugemist jne)), ja saab rahulikult jälle hakata viieni lugema.

Hurraa!

Kas pole tore, kui üsaviljakesed juba piisavalt suured on, et saab sedasi raamatu või näputööga? Ekstrarõõm sulle, armas lugeja, sest pildilt pole kisa kuulda.

Ma ei tee nalja, eks.

See on üks mu tänase päeva rõõmukillukestest ja süda hõiskab nii, et lausa jagama peab.

Maailma lõpus on valgus*

Kas see on ka mingi vaimuhaigus, et alles oli veebruar ja täna panime füsioteraapias järgmise aja juunikuusse. JUUNIkuusse. See on ju suvi juba. Ja veebruar on talv. Kuidas nii? Või mitte haigus vaid lihtsalt läbipõlenud inimvare toimetulekumehhanism? Ühe silmapilguga, sõna otseses mõttes, saab talvest suvi, saab kolmesest kümnene ja sünnitusvaludest keskkoolide vaatamine? Ma ei tea ka, mitte keskkoolide, vaid… mu peas on ikka vana hea I-IV klass on algkool, V-IX on põhikool ja siis X-XII keskkool. Enne esimest on lasteaed, vahel.

Siin on hoopis nii, et "kooli" lähevad 2,5-aastaselt, siis on nn mudilaskooli I-III klass, kust saab lõputunnistuse, sertifikaadi. Sellega lähed (enamasti samas koolis) algkooli, mis on I-VI klass. Selle lõpetad 11-12-aastaselt ja siis tuleb … teine kooliaste - esimene kraad 2 aastat, teine kraad ka kaks ja kolmas kraad vastaks justkui meie keskkoolile-gümnaasiumile. Seda käisime vaatamas nädalavahetusel selle beebi jaoks, kes alles eile vaakumiga välja sakutati. Kuidas?!

Kas lapsevanemaks olemist saaks ka DSM-manuaali järgi sümptomite alusel vaimuhaiguseks klassifitseerida? Aga paremaks läheb. Kui nad on piisavalt vanad, lastakse magada ja unepuudust ei ole enam nii palju. 

Ükskord märtsis ma jäin auto alla. Sõitis rattateele, kus mina olin. Rattaga. Kaks kuud füsioteraapiat ja peaaegu ei olegi valus iga kord kui ma hingan või kui süda lööb. Läheb ju paremaks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* vähemalt seniks, kuni viimane lahkuja kohvikus tule kustutab

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

PS. Nüüd, kus ma kirjutan postitusi meili teel, tundub nagu võiksingi karusnaha toru sega tõmmata ja autole korstna külge kruvida. 

Muhv, nõudmiseni

Viirusevabawww.avast.com

Täna pole ilma

Õues. Täna pole ilma õues, teine välde, seotud ilmateatega, mitte esimene välde ja koos versus ilma.

Sedasi:

Vasakul ekraanifototõend puuduvast ilmast, paremal üleval silmnähtav ilm ja paremal all siseilm.

Kutsuge manageerija

Kui mõradest valgus sisse pääseb, nagu tarkade inimeste tsitaatidel põhinevad internetimeemid räägivad, siis miks teised meemid jälle kiidavad jaapanlaste kullaga keraamika parandamise kunsti?

Kumbapidi see siis on?

Või nagu ikka - mõlemat, aga erinevad kontekstis?

Kus on lihtsad, kõigile ja kõigele sama kulbiga sama suppi stiilis lahendused?!

Ma tahan teie ülemusega vestelda, tänan. Kohe.

Täiesti nõus

Märgid

Ükspäev oli täiskuuaeg, mida ma veel polnud märganud, aga see teadmine oleks abiks olnud täiskuu… kuidas me eesti keeles ütleme lunatic, nii et luna oleks sees? Kuutõbine? (Aitäh! (Jah, selline streamofconsciousness ongi. You get what you pay for (tasuta lugemine, meenutan))). Kuutõbistega suhtluse teeb hõlpsamaks teadmine, et parasjagu on täiskuu. Mul too teadmine tol hetkel puudus, aga keset kõige hullemat suhtlustormi väljas möllav vihmane tuulispask hetkeks peatus, pilved avanesid ja päike säras. Hetkeks. Lihtsalt et teha sedasi.

Ma pole suurem asi usklik, sest et vaevu usun iseendassegi, aga ma olen inimene ja teadupärast meiesugused otsivad ja leiavad eluta asjadelt inimnägusid* ja tagantjärele mõeldes toimunule igasugu märke ja tähendusi. Ja see märk ja tähendus tõmbas meie poolt kenasti pidurit kuutõbistega suhtlemisel. Nagu mu -oloog ütleb, ei pea mina mitte seda tantsu kaasa tantsima. Enamik probleeme laheneb, kui sa saad aru, et a) see on kellegi teise probleem või b) see pole üldse probleem või c) sellele polegi lahendust, seega ei ole tarvis sellest probleemi teha.

Mõni hetk hiljem paduvihmas väljas edasi. Sees enam ei tormanud (meie majas).

Eile oli üks väheseid päikselisi päevi prognoositavas ilmateateperioodis, läksime metsa. Lapsed tapsid kolle ja otsisid puu otsast onne ja mudaste lompide seest põhja, mina vaarusin 38-kraadise kehatemperatuuriga sabas. Kui on päike, siis on päike.  Leidsid oma ajutiselt helikopterilt sellised märgid. Ma looduskauge linnalapsena arvasin, et äkki rähn jätab siuksed maha.

Kes teeb nii? Kas ongi rähn? Või kooreürask? Või marutaudis rebased? Või…?

Otsin märke, et südamerahus tühistada -oloogiaeg, mis arvutis poole tunni pärast algab. Usutavasti on see otsing ise märk sellest, et ülalpool viidatud vikerkaarte väljamanamine vajab mingit läbinämmutamist, proovimaks sarnast tuulispaska edaspidi vältida, ja kohe mitte ei peaks seda edasi lükkama.

Märgid, schmärgid. Paluks ainult selliseid, mis kinnitavad mu sisemisi veendumusi. Kummitemplid ja kõlakojad. Mis? Et märgid ei tööta nii? Isegi kui need on tagantjärele välja mõeldud tähendused? Nähh.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Tšau, rõõmusmaja! 

Laste kool hoiab ka tagatänaval pilku peal:

Üleüldse on meil siin naabrivalvega korras. Need kaks ei maga midagi maha:

Standardid

See ülemine on standard.

Aga ka need kaks on… löövad.

Aga eriti see esimene.