teisipäev, 28. veebruar 2023

Rukkilillepurune rahvusromantika

Kiluleivad muna ja rohelise sibulaga.
Heeringas trühvlimajoneesiga.
Lastega koos laotud küpsisetort.


See pole tort. See on laste koolivaheaja päevalaagris meisterdatud lipukogumik.

Kuulasin “Ta lendab mesipuu poole” Eestis elavate ukrainlaste esituses, muidugi pisar silmas. (Leitav juutuubis.) Iga eemal elatud aastaga tuleb juurde neid. Pisaraid.

Presidendi kõne kuulasin ka.
Nagu uudised hiljem ütlesid - oli küll selge ja võimas.
Ja aastapäevakontsert, presidendi kokku pandud, ma eeldan, oli ka äge. Ja Karise näost oli näha, et ta nautis seda maksimaalselt. Piip ja Tuut, noh! Kesse tuleb selle peale?! Äääägeeee! Ja liulaskmine. Laseks isegi.

Nukker on.
Tööl vist seisin enda eest. Päris vahva oli.
Nüüd olen järjekordselt haiguslehel mõnda aega.
Ei ole vahva.

esmaspäev, 20. veebruar 2023

Hällist hauani

Inimesed, eks. 
Igaüks isemoodi nagu lumehelbeke.
(Tasa, tasa.)



(Langeb aknale, tasa, tasa.)

Esimene inimene, eks. 
Lucy, Etioopiast.


Pildil Lucy. Etioopiast.
Loe rohkem siit

Aga ei,see on ju vana lugu. Lucy esivanem, ligi miljon aastat vanem, Ardi. Kah Etioopiast.


Pildil Ardi. Kah Etioopiast. Kah naisterahvas. (Kus on meeste selgrood? Kas nood olid toona veel selgrootud?)

Inimkonna häll? Lõuna-Aafrikas. Miks seal? Sest Pangaea, ilmselt. (Kas sellel on eesti keeles mingi suupärasem nimi?) Ja sellele järgnenud Gondwana (aga sellel? Eesti keeles) - kas see tähendaks teoreetiliselt, et Ardi ja Lucy esivanemad võisid areneda Pangaea ajal ja siis levida siia-sinna, kui manner veel ühes tükis oli? Ja siis kui vaikselt lagunema hakkas, esmalt see G-supermanner ja jupid ja siis kõik juppideks, arenesid inimesed igal pool omasoodu edasi? Omasoodu, aga samas suunas, kes kiiremini, kes aeglasemalt. Ja siis sõjardi arenguetappi kinni jäänud eurooplased seilasid üle mere ja nottisid neist arengus mõne sammu ees olevad rahumeelsed ja intellektuaalselt võimekamad ladina-ameeriklased lihtsalt maha? That’s why we can’t have good things, innit?)

Või, kui paremini sobib, mõistulugu Aadamast ja Eevast. Lasid samamoodi täis- kuni poolpaljalt ringi. Seal oli järelikult soe, seal paradiisiaias.

Teate, kus veel soe on?
Jep, Etioopias. Ja Lõuna-Aafrikas. (Ja paradiisiaias.)

Teate, kus ei ole soe?
Siin.

Kelle. Paganama. Hiilgav. Paganama. Idee. Oli tulla ära soojast hällist siia jäisesse lumehange?!

Leiutame riided ja siis veel paksemad riided ja majad ja siis veel soojemad majad. Ostame muudkui kallist sõjaaja sooja lihtsalt sellepärast, et keegi kavalpea leidis, et tal on soojas liiga igav.

See sai talle arvatavasti ka saatuslikuks. Sellele kavalpeale. Kas ta koksasid maha siis need teised, kellele ta augu pähe rääkis ja kes külmast lolliks läksid, või elas saja-aastaseks (nojah, toona vast 20-aastaseks) ja ei jõudnud veel sooje riideid ega maju leiutada oma külmas hauas.

Ühesõnaga. Külm on. Kuradi, kuradi külm on.

Ja meil siin pole isegi lund maas nagu kodustel.



See on vana pilt. Aga ma ei üllatuks, kui praegu sarnane oleks.

teisipäev, 14. veebruar 2023

Stoppkaader

Kui maailm just praegu sekundiks seisma jääks, siis oleks mul nii.

Vaatasin just seda pilti kogemata ja õõv võttis võimust, pea käib ringi.




Loen hetkel seda raamatut. Kuigi jaanuar on ammu läbi ja veebruari raamat on alustatud, aga kurat-teab-kus.


Külm on.
Selg valutab.
Kõrvus tiriseb.
Silmagi pole heegeldanud ei-tea-mis-ajast-saati.

Aga sul? Kui maailm seisma jääks, just praegu?


neljapäev, 26. jaanuar 2023

Seened, in vino veritas

Kui nüüd täiesti aus olla (nagu ikka kombeks, kui klaas veini hinge all), siis see on ju ainult osa evolutsioonist, ei? Tuleb tugevam liik ja allutab seni valitsenu endale. Ja planeedile, näikse, on see kõik ainult kasuks tulnud!

Esimese osa käigus selgus tõepoolest, kust ratastoolis naabrivanaema selle külge sai.

Aasta 2003 oli küll juba ammu ära, aga kliima soojeneb ikka. Asi see siis ole, kuni mõni seen või mikroorganism ideaalse keskkonna leiab.

Liigid tulevad ja lähevad. Planeet jääb elama.



Jah, ma vaatasin “The Last of Us’i” esimese osa ära ja alustasin teisega. Seened on ka üsna sümpaatsed. Vaatame, kumma poolt ma peale teist osa olen. Praegu, tunnistan, igavalt, inimkonna poolt.

pühapäev, 22. jaanuar 2023

Miks keegi kell kaks öösel ei blogi?
Kas ma loen valesid blogisid?
Mis ma siis tegema pean, kui magada ei saa?
Miks “The Last Of Us” on liiga hirmus, et seda keset ööd ja üksi vaadata? (Ei, ma pole esimese osa poolepealgi veel.)
Miks ma “The 90s Show’d” suudan ainult viie minuti kaupa vaadata?
Kus mu keskendumisvõime on?
Või misasi see nutiajastul kaduma on läinud?
Kas selleks ongi ADD “epideemia”?
Kas sa teadsid, et naistel kipub ADHD “H” avalduma, pigem asenduma ärevusega? Ja et selleks aladiagnoositaksegi?
Kas see on nagu viktooriaajastu hüsteeria? Et ah, ärevus, viskame tablette, aga mitte neid õigeid?
Miks mu koristaja pidevalt toole valesse kohta paneb ja laudu nihutab?
Kas päriselt ka on maasika täpid, need seemned, noh, tegelikult pisikesed pähklilised asjad, ja selleks on pähkliallergiaga inimesed sageli maasikatele ka allergilised?
Kas sa teadsid, et paradiisilinnulill ei ole selleks sellise nimega, et paradiisilind on lendelukate maailma Jar Jar Binks?



Mina ei teadnud.
Mida ma üldse tean?

Või peaks raamatut lugema? 
Kuidas ma loen, kui mu paberraamat jõuab alles järgmisel nädalal?
Neid, mis riiulis juba on?
Või pooleli öökapil?
Nalja teed?

Kuidas sa magama jääd, kui magada ei saa?

Miks mul igal pool tolmurullid on, kui ta peaks iga nädal 8h koristama?
Nagu.
Ei.

Kas ma tahan ise koristama hakata?
Äkki see oleks teraapia eest hoopis, mitte tüütu kohustus?
Kuhu ma selle koristamisest, -oloogidest ja -iaatritest üle jääva nutsu investeerima peaks?
Kas ma peaks oma kosmosefirma tegema ja raketi ja?



Raketisaate uue hooaja alguse auks ehitasime neljasega auto! Sõidab nagu heleroosa unistus!



Ja te vaadake seda disaini! Astu kõrvale, Nobe peadisainer, konnakleepsude vastu sa ei saa! (Aga vahetan konnakleepsuidee selle nunnu punase kastika vastu!) Teipi sai palju (haavateip, kõik muud teibid on tited ammu ära teipinud ja juurde ei saa tuua, sest kohe teibitakse kõik kuhugi ära), sest see on kolmas mudel. Esimene ei sõitnud, sest füüsika, teine ei sõitnud, sest disain ei trumpa… jep, füüsikat.

Või peaks tolle investeeringuga superrikaks saades mõne sotsmeediaplatvormi ära vussima?
Või omale maailmarahu ostma?
Nullnäljahädaprojekti tegema?
Ukraina tankid?
Miks nad teevad niimoodi?!
Kesse 21. sajandil sedasi teeb?

Kuidas see ratastoolis naabritädi Indoneesia seene sai?
Kas ma pean selleks esimese osa lõpuna vaatama?
Või tead?

Mitu sinimustvalge paberiga Kalevi kommi sulle korraga suhu mahub? Närida ei tohi enne, kui kõik suus, mis mahub. (Kaheksa ja pool.)

Ühesõnaga, halastage.
Kohe blogima!

(Eee… jep, selleks see postitus ongi - ikka ise. Ikka ise. Halp.)




**********

Postituse sappa lubatud täpsustavad pildid autost!



Neljane ei saa pallipuhumisega veel hakkama ja sai jõuluvanalt õhupallipumba, seega õhupalliauto vastavalt sellele modifitseeritud, et masinaga saaks pumbata.

Ja auto veermik:



Selle pildi tegin kolm minutit tagasi, õhupall on juba läinud tagasi õhupallimaale, nagu ikka. Õnneks neid tuleb Hiinast peale nagu Vändrast saelaudu nõukaajal tuli, neid õhupalle.

esmaspäev, 9. jaanuar 2023

Fredrik Backman, mine õige sinna, kuhu päike ei paista

Teatavasti asub see koht, Fredi, Lancre’i kandis Jäärapea mäestikus (Ramtops, noh, oli ju kuidagi tõlgitud?; Kettamaailma geograafia); mitte segi ajada teatavate inimkeha õõnsustega.

Nutad, elad kaasa. Algusest peale oled hoiatatud, kellele see nali hästi ei lõpe. Aga pahalased on ka kaasaelatavaks kirjutatud, nii et pärast ei oska isegi tige olla kellegi peale. Siis peab Fredi enda peale tige olema. Urr.

Ei mallanud oodata, kuni “Võitjad” (Karulinna sarja kolmas ja viimane) eesti keeles välja tuleb (17.01 lubab Rahva Raamat), lugesin ingliskeelset eraamatut. Oli küll kahju, aga mis sa hädaga teed, kui on vaja.

Haarav ja sügav nagu Backman ikka. Isegi kui hoki on sinu jaoks “kõigest mäng”, saad aru, mida see nende inimeste jaoks tähendab. Ainult kõike.

Saab omaette ka lugeda, aga mina soovitaksin ikka “Karulinnast” alustada ja “Meie teie vastu” ka. Siis saad võimalikult tugeva laksu vastu hingekeeli sellest va kolmandast osast.



Kallistage oma lapsi.
Armastage neid tingimusteta ja võidelge nende eest.

Oma lapsed ju.
Nii palju halba jääks maailmas olemata.

Teisi lapsi ka. Neid, keda ei kallistata.

See pole, muide, kuidagi vastuolus teise äsjaloetud raamatuga - sotsmeediaplahvatuse Exploding Unicorn ehk James Breakwelli “Bare Minimum Parenting: The Ultimate Guide to Not Quite Ruining Your Child” (nt “Laisk lapsevanem: hea lapse mitte päris lõplikult rikutud lapse kasvatamise teejuht”).


Kah eraamatuna, sest oli vaja kohe peale ilmumist osta, aga ei taht tollimaksu maksta. Lugema hakkamine võttis muidugi omajagu aega nagu ikka, nii et oleks päris eksemplari kah tollivabalt kätte saanud, aga no kui on vaja, siis on vaja, mis sa hädaga ikka muud pihta hakkad.

Breakwell toob sissejuhatuses ära eesmärgid, millest juhinduda, kui sa ei taha olla hakkaja lapsevanem ega ka keskpärane, vaid täpselt nii laisk, et sa oma last päris ära ei riku - nagunii komistavad nad lõppeks elus eakaaslastega enam-vähem samade kivide otsa, ainult et laisa vanema lapsed tulevad endaga paremini toime, sest see ongi ju eesmärk: 1) et ta suudab end ära elatada, 2) et ta poleks täielik sotsiaalne hälvik (think sarimõrvar jms) ja 3) et ta ei süüdistaks sind kõiges, mis ta elus viltu läheb.
Mulle tundub see laisa vanemluse kohta päris suur suutäis. Kas pole?

Aga tegelikult on ta nelja lapse isana kirja pannud oma kogemuse, kuidas lapsi kasvatades säilitada tervet mõistust (niivõrd, kui see üldse võimalik on) ja mitte alluda survele muutuda helikopteriks. Ikka läbi sotsmeediast tuttava huumoriprisma.

Mulle meeldib. Nagu tore kolleeg ütleb: “Laisal vanemal on virgad lapsed.” 
Ja kes siis ei tahaks virku lapsi? Ma küll tahaks!
(Tšau, tore kolleeg!)

Kolmanda raamatu olen ka juba uuel aastal läbi saanud, alustasin eelmise aasta viimastel päevadel.





Rainbow Rowelli (mäherdune fantastiline nimi!) Simon Snow sarja kolmas ja viimane. Selle aasta kolmest esimesest kaks on oma sarja kolmandad (ja viimased). Kahjuks avastasin selle alles nüüd, seega jäi kübaratrikk tegemata. Mis seal’s ikka.

“Any Way The Wind Blows” (nt “Kuhu tuul ka ei viiks”) toob tegelased tagasi Inglismaale ja tõmbab nende loole joone alla - lugu ise muidugi läheks edasi, aga ju nad elavad pärast viimast lehekülge õnnelikult elu lõpuni. Mis Simoni sabast ja lohetiibadest saab, jääbki lahenduseta, aga ju need ka nii või naapidi õnneliku lõpu leiavad. Agatha leiab ka eluarmastuse, nii nunnuuuu!!! Eriti isikliku mätta otsast.

Sõnaga, kolm raamatut (neli, kui “Fangirl” sekka arvata, ja mina isiklikult leian, et just tollest peakski alustama nende lugemist, isegi kui ei arva sekka) mittepotterimaailmalikust võlumaailmast, kus värsked koolilõpetajad ja mittelõpetajad peavad toime tulema ettekuulutuste, sugulaste, sõprade ja iseendaga. Väga vahva lugemine. Mulle meeldisid eriti nood mittepotterlikud (ladinakeelsed, koolis õpitud, sama-särk-sobib-kõigile-lahendused) loitsud ja lausumised! Kõnekäänud ja muud levinumad ütlemised, mida tuntumad ja kasutatumad, seda võimsamad. No näiteks et “iga roju oma koju” aitaks uitama läinud isepäise oina aedikusse tagasi. Ja “tühi kõht on kõige parem kokk” töötab ühe jaoks nagu “lauake, kata end” teise jaoks. Võluvits peab ikka olema, ilma ei saa.

Ilusad noored inimesed päästavad igasuguste takistuste kiuste üksteist ja maailma. Hea lugemine vanainimesele, kes hea meelega maailma päästaks, aga peale ringmajanduse ja lahkuse suurt midagi peale hakata ei oska. (Ega viitsi - kes mul keelab ise minna Ukrainasse venelasi peksma. Keegi ei keela. Aga vaat ei taha.)

Kah eraamatuna, sest sarja kaks esimest olid ka eraamatud. Ainult “Fangirl” ise on riiulis. Kes tahab?

reede, 6. jaanuar 2023

Lollus. Lollus ja uhkus.

Ma ei saa. Ma. Ei. Saa.




Ma ei saa aru. Kõigepealt n-ö valged valed. Nagu need oleks … mittevaled. Ja varjamine. Mitte kogu loo või tõe rääkimine. Milleks? Milleks sa teed sedasi endale või teistele? Sest siis on pärast mingi vale, millega sa seda valget lapid. Või midagi, mis on sellega seotud, mille kohta valetad. Ja nii edasi ja nii edasi veereb see lumepall, kuni ongi suured valed ja kogu su elu on üks vale ja varjamine. 

Nagunii pooled neist pisikestest on täiesti läbinähtavad ja pole mingit põhjust, miks peaks valetama mingi mõttetu pisiasja kohta. (Vt ka gaslighting’u esimesed sammud, aga see on teine teema.)

Ja siis inimesed mõtlevad, et miks kõik alati pekki läheb.

Missa valetad? Miks sa ei võinud öelda, kuidas asi oli?!

Aga ei, mina pean ikka lugema ja lugema, kuidas pisiasjad, väikesed valed, viivad paratamatu kaose ja õnnetu lõpplahenduseni. Sest inimesed on “inimesed” ja Fredrik Backman on see sitapea, kes tunneb inimhinge ja on selle kõik usutavalt kirja pannud.

Parem oleks, et see ei lõpe nii, nagu ta tahab, et ma arvaksin, et see lõpeb. Sest siis ma viskan raamatu vastu seina ja olen oma telefonist ilma, sest “Winners” ehk Karulinna kolmas osa on mul e-raamatuna (ingl k), mitte eestikeelse paberraamatuna nagu esimesed kaks osa.

Siis olen telefonist ilma ja millega ma siis oma lastest pilti teen?! Seda sa tahad, jah, Fredrik, et nad arvaks, et ma ei armasta neid, sest ma pole nende lapsepõlve igast hetkest 34 pilti teinud nagu teised emad?! 

Hull mees.

Aga loen ikka, sest käest ära panna ka ei saa. Nagu rongiõnnetus - hirmus vaatepilt, aga pilku pöörata ei suuda.




Koristada oleks ka vaja. 
Ei saa raamatut käest panna.