Teisipäev, 22. november 2022

Hurmaa teine nimi on kakiploom

… ja lapsed lõgistavad naerda. Ja nii mitu korda järjest. Ja rohkem polegi vaja. Ainult vanaema, kes külla tuleb ja kogu varasalve kaasa toob.



Muidu on sama. Sünnimärke on 5 tk vähem. Jube keeruline oleks tänapäeval nõidu tuleriidale leida, kui need saavad oma “nõiamärgid” lihtsalt dermatoloogi juures maha kaksata.

Plaasterdatud põsega oled ekstranähtamatu, sest keegi ei taha jõllitada. Pilkupüüdvalt nähtamatu. 

Et kui käid tänaval, eks, ja pilk jääb enne pidama, kui aru saad, et keegi on ratastoolis või karguga või näoplaastriga või hoiab teisel pikajuukselisel kleidis inimesel käest kinni. Nad alati märkavad. Nii et ära püüa paaniliselt mitte jõllitada, eks. Lihtsalt naerata ja mine eluga edasi. 

Tuleriidale oleks ikka saadetud. Kui lugeda oskab, siis sellest enam head nahka ei saa. Rikutud naine. Paras metsa elama saata. Ja kui juba lugeda oskab JA keset metsa elab, siis ongi ju nõid valmis! Kogu küla saab lõkkeõhtul kokku! Kogukonnatunne ja nii. 






Teisipäev, 15. november 2022

Kuhu kadus ‘joie de vivre’?

Alustuseks minapilt.



Tudlik (1890-1966), “Öökull, C”

***

Lapsed söönud, nõud kerge verbaalse nügimise peale (jah, kõigest kerge! Nagu oleks toimunud body snatch ja kõurikud on asendatud poolviisakate tulnukimitatsioonidega) ise kööki toimetanud. Üks jutustab nüüd täditütrega telefoni otsas ja teine parkuurib juba mitmendat tundi (söögipausiga) elutoaringi. Ise istun veiniklaasi, raamatu ja näputööga tugitoolis ja idüllitsen. Naudin. Mine tea, millal planeedid jälle sedasi rivis on, tuleb võtta maksimum ja teetähis blogisse üles panna. Et tulevikus ka teaks, et ükskord oli suisa rahulik pühapäevaõhtu.




Raamatu sain “üllatusraamatu” programmis, kuhu endale oma sünnipäeva puhul paar aastat tagasi kuuekuulise tellimuse tegin - iga kuu saadeti üks raamat vastavalt mu enda eeltäpsustatud huvidele. Väga head ja tuliuued asjad tulid. Nüüdseks muidugi laialt heaks tunnistatud, sest noh, lugemine ja raamatute ostmine on ju kaks erinevat hobi.

Nagu ka lõnga ostmine ja näputöö, aga selleni ma veel jõuan.

***

Pealkiri tuleb siit, eks ole, nagu kõik pühendunud blogilugejad (me, myself and I) juba kindlasti teavad.



Siia kadus. Vossemi aiandus-kokandus-lemmiklooma-hooajaliste sisustuskaunistuste kauplusse. Ainult täislollakas ei viiks sellist leidu omale koju. Ma võin vahel veidi tumba olla, aga täislollakas ma igastahes küll pole.

***

Mulle ei meeldi teavitused, ei meeldi, kui telefon iga veidi aja tagant “Plõnn!” teeb. Suurem osa plõnne on kinni keeratud, aga need punased jullad ikka tulevad. Vihmateade. (Muuseas, parim äpp! Teeb “Tilk!” (Noh, see heli, kui tilk kuhugi jõuab omadega.) ja sa tead, et kui prasjagu ratta seljas oled, et sul on kaks kuni viis minutit seisma jääda ja vihmakihid peale tõmmata.) Sõnumid. Vastamata kõned. Lugemata meilid.

Kuskil seal sees on üks hästi tähtis kiri, mille ma jätsin lugemata, et oleks meeles tegeleda.

Kuskil seal on teavitused laste kooli infoplatvormilt, kiired teated, mis on lugemata, et silma paistaks ja meeles oleks tegeleda, ja vähem olulised, mis on lugemata, sest pole veel nendeni jõudnud.

Suur osa on nädalased uudisteringvaated ja üks igapäevane.
Lennukipiletid.
Arstiajad.
Arved.
Sünnipäevaõnnitlused sugulastelt. Nii eelmisekuu-enda kui käesolevakuu-värskeüheksase omad. 
Kitarritunnid. Et oleks meeles tegelda. (Septembri kuupäevaga.)
Kasutamata kinkekaardid mitmesugustelt.

Kui oleks kõik loetud ja tegeletud, küll siis hing ja mõte puhkaks. Kuigi teadagi - küll kohe tulevad uued peale.

***

Internet ei luba kommenteerida. Kommenteeriksin mitmesugust. Näiteks et mul ka mitu numbrit suurem jalg, aga üks number tuli automaagiliselt, kui mu 37 hüppas 38 peale, sest me läksime Euroopasse. Muu on tulnud raseduste ja paljajalujalatsitega. Hiljaaegu saime mõlemad 40, jalanumber ja mina.

Või näiteks ka, kui habras on tegelikult see, mida me kindlaks peame. Kuidas elud võivad pisiasjast sassi minna, üks asi teise otsa, kuni lasedki minna ja elad nagu kodutu oma haisvas risustatud korteris. Katuski pea kohal. Või tuulutad pargimurul päikeselaigus oma nahahaigeid kodutujalgu. Tahaksin kreemitotsiku viia, aga ei oska ega tea, mida selline häda vajab. There, but for grace, go we. Sellist sorti asju. Ega ei püsi meeleski, kuhu kommenteerimata jäi. Loen ja mõlgutan.

***

Kõrvade-kuulmisega sama. Uuenduseks sattusin viimaks asjaliku arsti juurde. Abiks seegi. Raskem osa seisab veel ees, paberimajandused ja asjaajamine. Vastutus. Ja mis edasi.

***

Vahepeal oli veel üks pühapäev. Hilise lõuna pidasin pargis piknikuna, kampsikuväel. Korjasin raamatu vahel kuivavatele sügislehtedele lisaks kuldkollaseid ginko-lehvikuid. Kui kenasti kuivavad, toimub kunstiteraapia. Veel ei tea, kas endale või lastele. Kõigil tarvis.
Järgmisel päeval rõdul taimi toimetades oli juba läbilõikav külm. Saabub ka siia. ❄️

***

Näputööd on mitmesugust. Lähen ja tegelen. Oma merelise loojangu ainetel suurrätikuga (lõpp terendab), sügisvärvides salliga (vast järgmiseks hooajaks valmib), suvesärgiku (võiks valmida suveks) ja ema tellitud pontšoga (eee… jõuluks…? Vist on palju loota. Ehk kolmekuningapäevaks, mis teatavate kultuuriruumilaienduste tõttu teemaks on), mida sõjaaegse energiakriisi tõttu veel madalamaks keeratud küttega (ehk et pigem selle puudumisega) kontoris käies peale tõmmata.

Lähen ja tegelen.

Teisipäev, 25. oktoober 2022

Kingitused

Ma peaks siia kirjutama, et kõige parem kingitus on tervis, eks?

Või pere ja/või sõbrad.

Ja/või nende tervis. Katus pea kohal. Söök laual. Et siin sõda pole.





Aga võta näpust!

Ma saan kohe uue esinumbri ja nulli (neli, pole siin midagi varjata ja häbeneda, väga hea on olla (kui kilode kaupa ravumeid, -olooge ja ajutised madalseisud välja arvata)), esimeseks kingituseks sain endapeksmise* pidžaama. Kõige parem kingitus! 



Kolleeg kasvatas kogu suve hoole ja armastusega bataate (not pictured anywhere in this post). Kasvasid kole suureks ja pikaks, mis peale allakirjutanu, nagu ikka kombeks, tegi sobimatuid ebatsensuurseid nalju. Ta siis pistis paar tükki kohvrisse ja tõi tööreisile kaasa. Sõja aeg ikkagi, jagame toiduvarusid. Parim kingitus!



Südamedaam viis mudilased Tigerisse, lapsed valisid kingitused, mille mulle sünnipäevahommikul üle annavad. Ise hängisin kõrval kohvilas ja mõtlesin kõigile nendele närvirakkudele, mis mul alles jäävad ja tal ei. Mudilased on intensiivsed. Südamedaam tegi sellega väga armsa kingituse. Parim kingitus!

Praegu** pakivad neid kolmekesi elutoas, minul on elutoakeeld. Nagu oleks nunnusse perefilmi kukkunud! Ma ei tea, kes siit minu asemel välja kukkus, aga mina ei lähe siit kuhugi.

Üks mudilane saab kaks nädalat peale minu tähtpäeva üheksaseks. Võiks ju arvata, et selleks vanuseks ollakse mudilaseeast välja kasvanud. Vahel on, vahel ei. Tuule suunast ja vanemate lahutustraumast ja sellele eelnevate aastate traumast. Aga ikkagi.

Iseendale tegin ka kingituse, sest jalanumber hiljaaegu vahetus praeguse vanuse numbrist järgmisel nädalal saabuvaks. Saapad! Tähendusega, butofmuidugist. Ja sellise orhidee, mida ei pea kunagi kastma.




Poenimekirjas on praegu ainult “ekstrapeen kruvikeeraja”. Neljase poekassa lahtikruvimiseks. Äkki annab midagi liimida, mis liigub, aga ei tohiks, või õlitada midagi, mis ei liigu, aga peaks. Blogimine on ikka kasulik, teate. Neid lauseid kirja pannes meenus mulle, et mul on ometi õmblusmasin - sellel peaks olema pisike. Uuritagu, enne kui maksma hakatakse, eks ole, kodused vahendid läbi.

Vanasti tegin nädalanimekirja ja sellest johtuvalt -menüü - või vastupidi (vt ka muna või kana). Viimase kuu-poolteist olen vanade varudega elanud ja kombineerinud. Päris hirmus on pooltühja külmikut vahtida, isegi kui samas tead, et enamik õhtusööke on seal ja kapis olemas. Puu- ja juurikaid tuleb jooksvalt juurde ainult. Liha- ja kalakraam ja must leib on sügavkülmas. Isegi jäätist on. Sõda üle ei ela, aga vaimsed madalseisud, nagu ilmneb, küll.



Pisikesed bataadid*** lähevad nüüd magama. Kell 20 on tuled kustus! (Minu unistustes. Ühel heal päeval! Koos valge laevaga.)

See, et siin sõda pole, on muidugi õnnis. Ja et tervist (välisel vaatlusel) jagub endal ja lähedastel. Katus pea kohal, toit laual, palgatöö. Aga see on kõigil ju kingitus ja siin veebiaadressil jääme ikka isiklike soolikate lahkamise juurde.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
* shiatsu ja do-in

** mingi aeg varem. Ega ma seda siin ühe jutiga valmis ei kirjuta. Mitu aega seedin mõttekesi. Latergram.

*** mitte need, mis kolleeg kasvatas. Ma kutsun lapsi ka nii. Ise olen harilik potaato. Ja magama läheb pisem. Suurem siis, kui pisem juba vaikselt nohiseb. Sest et siis on need kõige paremad mõtte- ja tundepuistamised. Aga ainult siis, kui eraldi. Ja mina ei kavatse nendest ilma jääda!

Teisipäev, 11. oktoober 2022

Lugesin raamatut


Aga ma olengi väga lihtne inimene.

Inimestele meeldib inimesi sorteerida. Et kas Gryffindor või Slytherin (Ravenclaw), Sniff või Muumimamma (tavaline tuutu muumitroll, kes tahaks olla Nuuskmõmmiku moodi, aga välja kukub Tuu-Tiki (või siis Tuu-Tiki, emb-kumb)), “Golden Girlsist” ma suurt ei mäleta, vaatasin küll palju, kui see kunagi Soome pealt jooksis, aga nii palju tean ikka, et Betty White ma pole. Äkki see, kes ühe ema oli ja igal pool magama jäi? Aga tal oli kõige kõvem seltsielu vist, nii et kah ei ole nagu.




Myers-Briggs olevat nagu horoskoop töökeskkonna tarbeks. Priimaks tiimiks peetakse seda, kus mitte ei vali endasuguseid, vaid just võimalikult erinevaid. Loogiline, kui inimesed erinevalt mõtlevad, suurt ja väikest pilti oma nurga alt näevad, eks. INFP (või INFJ, mine sa võta kinni).

Siis on veel Gretchen Rubin ja “The Four Tendencies”, päris täpne ja läbinägelik. Obliger. “Sa võid minu peale loota ja mina loodan selle peale, et sa loodad minu peale”. Tubli väliste ootuste täitja, raskused sisemiste ootuste täitmisega. Tubli tüduk 1.0, jep.

Ma lihtsalt tahan, et kõik oleks hästi. Kõigil.

Pühapäev, 11. september 2022

Ma olen karu

Tere, mul on bronhiit ja ma olen karu. Doktorinoorsandi hääl telefonis kõlas selgelt pettunult, kui ta oli pärast röntgenipiltide uurimist sunnitud nentima, et kopsus pole ühtegi “eee… ohtlikku viirust” (kas ta arvas, et ma saatekirjalt lugeda ei oska?), vaid täitsa igav tavaline bronhiit. Sain uhke inhalaatori, kaks korda päevas sisse imeda (erinevalt aegunud rinnaköhainhalaatorist, mis nupuvajutusega ise sulle sahmaka hingamisteedesse läkitas. Kuhu jääb tehnoloogia areng?! Ma ootan juba imubotte, mitte ei taha ise meditsiiniseadme tööd ära teha. Tarbijakaitsesse ja teaduste akadeemiasse tuleb sellised sulid ja petised anda!). Aga selle tõin alles mõned tunnid pärast seda koju, kui veidi parem hakkas.


Kivi, poolik, südamega. Männimetsas mustikavarte vahel. Karule.

Eile tegin sinepiplaastrit. Hanerasvaga. Tundus, et funkas.
Tegin täna ka, peale shiatsut. Ka hanerasvaga. Tundus, et funkas.
Rind on igatahes ruuduline.


Shiatsu-roos, roosa, uimastavalt roosilõhnaline

Aga shiatsu. Vähe sellest, et ta mu migreenid 10x leebemaks ja harvemaks tegi, lapsetassitud selja sirgu ja valutuks mudis ja põrguvalusa põrutatud põlve imeravis… ta oskab põletikust pundunud bronhe ka avada. Kui ta prooviks mulle imerohtu müüa, siis sellise reklaami peale ma teeks püsitellimuse. Või siis pisike kokkusattumus kolmepoolenädalase põdemise lõppetapi ja sinepiplaastriga. 

Aga tegelikult ma juba ootasin põnevusega, kuhu rohelisele mäenõlvale mind tervist parandama saadetaks ja kas töine tervisekindlustus selle ka kinni maksaks. Dream big, kids. Tee tööd ja näe vaeva, küll siis tuleb tuberkuloos ka!


Metsloomad, evolutsioonivabad

Ah, see karu osa. Vajutas siis shiatsu-onu selja peale ja käskis sügavalt hingata - õhk käis sisse-välja küll, aga väljudes tegi kuskil rinnus karumörinat. Mul oli seal, siruli, aega mõelda - äkki karud tahavad vaikselt, pilkude ja viibetega suhelda, aga bronhid on juba pisikese põnnina läbi roostetanud. Pole neil seal arste, kes raviks, ega teadlikkust roostevabadest hingamisteedest. Nii et mörisevad, vastu tahtmist. Metsaelu, mis teha. Karune. 


Teisipäev, 6. september 2022

Rukkilillepurune, ragisev

Köha (ragisev, rukkilillepurune (sest importkaup kodumaalt)) korduvülevaatus päädis eimillegagi. Kopsuröntgen otsustagu, kas bronhiit või tuberkuloos.

Praktikandist perearst tahab ilmselgelt oma elu Occami sebraga põnevamaks teha.


Kummipardike, pilvekestest


Muidu sama nagu ikka.
Palav, päike.
Eile öösel sähvis ja müristas, ladinaga.
Lähipäevadel saabub vananaestesügisene 20-22 vahelduva vihmaga. Ehk hakkab kergem.


Palav, pilvitu, päike tõuseb


Palav, kahte sorti pilved, päike tõuseb

Tuberkuloosiga enam vist ei saadeta mägedesse? See lapsepõlves saadud ja koolipõlves korratud vaktsiin vist enam ei kaitse, ega?

Kolmapäev, 31. august 2022

Vahepeal

Vahepeal tuleb natuke õnnetu ja hale peale, kui haigena siruli oled, aga kodus on alaealised, kes vajavad tähelepanu, toitmist ja kasimist, ja tegemised, mis vajavad läbi mõtlemist ja tegelemist, ja nii edasi ja nii tagasi. Aga õnneks siis kohe meenub, et viimased kooseluaastad hoidsin ka samamoodi siruli haige olles siiski ainuisikuliselt kodust ökosüsteemi üleval. Ja et nüüd on vaimselt hoopis lihtsam ja kodu püsib ka paremini korras. Selgub, et ainult lastega koos ei peagi seda nii palju kraamima, ka haigena siruli olles. Muudkui ela ja imesta.



Vahepeal meenub, kui äge oli ikka tiinekas olla - lähed oma tuppa, paned ukse kinni, keegi ei tule segama. Loed köögis teetassi kõrvale raamatut - keegi ei tule segama, koer ainult võib-olla keerab laua alla jalasoojendajaks  magama. Jääd diivani peale magama, keegi ei tule segama, heal juhul ainult koer poeb kaissu. Nostalgia roosad prillid, muidugi.



Ühesõnaga, mis ma tahan öelda on see, et tuleb rohkem rattaga sõita, siis saab aju piisavalt puhast verd ja õhku ja tegevust, et ei raiska väärt ressursse niisama õnnetutunde tagaajamisele. Viimase kahe päevaga on linnavahel paarutades 54,46 km kokku tulnud. Kohe inimese tunne on peal. Hakka või uskuma seda juttu terve keha ja terve vaimu kohta.