Teisipäev, 3. mai 2022

Palun nõu: kuidas käsi masseerida?

Päris tõsiselt kohe. Need kohad, mis on nagu peopesa kannad, need on sealt pöidlapoolsest alumisest otsast krampis. Kas väänata või venitada või mispidi seda mudima peaks? Niisama mudimisest pole tolku olnud.
Pöidlad ise ka. Mida nendega veel teha, et tunda ei annaks?





Pühapäeviti käin juba päris mitu aega naisi peksmas. Pool tundi soojendust. Pool tundi paaris tehnikaharjutusi ehk mängult teineteise peksmist. Ja siis pool tundi anname valu. Suurtele jurakatele poksikottidele. Muay thay. Ikka kannaga kõrri ja rusikaga rindu.
Aga mitte selleks ei valuta.

Korteris on kõik valmis, ainult meetrijagu liistu vaja endal panna, et valmis oleks. Võib-olla see meeter liistu on nagu põrandaliistud alati - et järsku on 15 aastat möödas ja ikka pole pandud. Ega ma rohkem kolida ei kavatse. Kui siis pensionieas palmi alla ja/või saaremetsa.
Aga mitte selleks ei valuta. Sest ma pole pnnud neid liiste.
Kolinud ka veel pole. See tuleb täpselt nädala pärast.


Ei teagi, kas armastust avaldas Jérémie või on mul sellenimeline naaber, sest et kirjutaja ei oska kasutada kirjavahemärke - seal on punkt, aga sõltuvalt sellest, kas kirjutas Jérémie või kirjutati Jérémiele, peaks seal olema koma või hüüumärk. Igatahes antud olukorras soovitaks armastajal mõne grammatikakokkuvõtte läbi lugeda. Sest vorm on ka oluline! Kui sa ei suuda alguses korralikult, mis siis ülejäänud 40 aastast saab?


Kas te teadsite, et kolme aastaga ajavad roosid endale ilgelt jurakad juured alla? 
Selleks valutavadki, et kaevasin neid rendimaja aiast välja, et a) aed sissekolimise eelsesse seisu saada ja b) rõdule roosiaed saada. Püüdsin võimalikult hellalt ja kahjudeta nad sealt kätte saada. Nagu muldiidvana terrakottaarmee väljakaevamine, ikka käsitsi ja sentimeeterhaaval.





Sest abielud tulevad ja lähevad, aga roosid jäävad.

Ühesõnaga - mis ma nende kämmaldega nüüd pihta hakkan, et haiget ei teeks?

Kolmapäev, 13. oktoober 2021

#jutujaht: ja loodame, et nii siiski ei lähe


Maailm põleb

***


Oo, ma oskan seda!

Hoia varbaid tules, kuni lähed

Surinaga käima nagu säraküünal

Siis pista varbad vette

Nii hoida kuni laine tõuseb


Ma põlen jälle

Ja upun

Põlen läbi

Ja lämbun laintes

Inimesekujuliseks mustaks tombuks

Kui need pea kohal kokku löövad


Meie oleme nende nõidade tütretütred

Keda te proovisite riidal põletada

Vanemate patud nuheldakse 

ikka laste kaela


Mitu korda olen juba

Söestunud tõusulaines

Mul ei ole enam palju elusid alles

Kui üldse


Vaatan leekides varbaid

jalgupidi jäises vees

Ja loodame, et nii siiski ei lähe,

Et seekord nii ei lähe,

Et seekord kustuvad leegid enne

Kui lained pea kohal kokku löövad


***



Ka natuke põleb, aga udu on rohkem


Esimene pilt pole minu tehtud, aga võin anda kontakti, kes oskab siukseid teha.


Jälle jutujaht ilma jututa. Oioi, kuhu me küll sedasi välja jõuame. Tass räägib tõtt.


Natuke Plathi “Lady Lazaruse” maiguga, eks? Mulle meenutab vähemalt. Gaasiahju mul pole, mitte muretseda.



Uus moto, tätte topeltgarantii #vaprake

Kolmapäev, 22. september 2021

Mõistus ja tunded




Ma ei oska midagi öelda. 
Vahel pole sõnu vajagi, need rikuks kõik ära.
Hoian kõik endale.

See meeldis mulle kunagi ta plaadi peale kõige rohkem (sest ma kuulasin seda esimesena, kui teisteni jõudsin, siis meeldisid need ka sama palju. Ma olengi siuke lihtne. Ütleks sorri, et see hispaania keeles on, aga oma blogi, ise tean, mis teen. Taustamuusikavalikut heaks ei kiida.)

Esmaspäev, 13. september 2021

#jutujaht: sinnani on maad kaksteist miili


Oranže lehti tuul mu ette pikib,

maha rebinud on need ta puult.

Mõni kirju leht ka näkku tükib,

mõtteis tänan ja siis kirun tuult.


Ei ole päri- ega vastutuul ta;

mind hoiab lõksus, keerutab mu ümber.

Läbi mantli kontideni murda

pole miski sügistuulel ülbel.


Soe tuba kuskil ootamas on mindki:

neli seina, lagi, makstud rent.

Küte huugab, huugab kütte hindki.

Toas ootab suveleitsak, ent


Jussikese suvemaale tee on pikk -

maad sinnani on kaksteist miili.

Null koma kolmteist nulli ja kuus parsekit

ja 20 kilti, seda tean ma niigi.




~~~~~~~~~~~~~~~~~~


Jutujaht


Seekord läks väheke nihu. Upsi.

Vahel tikub melanhoorne 16-aastane nii kõvasti välja, et ei anna teda kuidagi vaiki sundida.

Kannatame ära ja siis on mitu head aega jälle rahu majas.

Kolmapäev, 8. september 2021

Suur maalritöö


Ma oleks ehmatanud, et sügise värve järjest enam näha on ja tibude lugemise aeg käes, aga õnneks on tänavakunstnik siin nii selgelt õpikust maha maalinud, et see ei peta kedagi pärislehe pähe ära. 

Vedas.
Seekord veel.





Esmaspäev, 6. september 2021

Joie de vivre

Ükskord vajutas shiatsu-onu mul korraga naba vastu selgroogu ja pealae keskele sõrmejälje ja kaks päeva hiljem tulin ma lapsi kooli viimast, ratas pepu all ja soe kevadtuul näkku vuhisemas, ja liialdamata üle aastate (isegi ei suuda kokku lugeda üle mitmete, aga paljude), tundsin siirast ja tohutut, rinnus sillerdavat rõõmu, et sellel hetkel elus olen.

Lihtsalt endale siia meenutuseks.
Et on võimalik veel tunda seda, mida ma tol hetkel tundsin.

All is not lost.



Ja palun mitte valesti aru saada, eks. 
Ma annan endale täielikult aru, et see “joie de vivre” punktide vajutamine langes 100% kokku teaduspõhise ravimikokteili mõjuma hakkamisega, kokteili, mille komponentide paika timmimise kallal oleme -iaatriga mõned head aastad pidevat tööd teinud. Rääkimata -oloogide puhkusereisidesse ja laste hambaklambrifondidesse panustamisest, eks.



Millal sina viimati elurõõmule näpu peale panid?
Aga puu otsa ronisid, lihtsalt selleks, et puu oli seal ja sina ka? Või vihmas näo taeva poole ja keele suust välja ajasid?

All is not lost.

Laupäev, 4. september 2021

Jõuavad kohale järgmisel päeval

Hotell oli selle kohta ilmselge liialdus. Hallituse ja niiskuse lõhn, aukuvajunud madratsiga voodi, vaevu oma neljal laiali vajunud jalal püsti seisev tool väikese kulunud kirjutuslaua juures. Vannituppa polnud ma veel vaadanud, aga kujutasin värvikalt ette, mis seal oodata võis.

Ohkasin, vajudes väsinult tooli, mille jalad seepeale mu all veel mõne sentimeetri jagu laili vajusid. Hoidsin endiselt spordikoti sangast, kott põlvedel, seljakott seljas.

Nii see siis olema saabki. Mina. Üksi. Siin. Mädanen koos selle odava toaga. Selles “hotellis.”

Ümisesin tuba takseerides “mõtteis lahkuda võid, mil vaid soovid, aga päriselt siit sa ei saa…” 

“Nii siis nii,” ütlesin end püsti ajades, samahästi nii endale, sest teha polnud enam midagi, kui ka nende võimalikele, ei, tõenäolistele seintesse varjunud prussakatele, et nad siit toast eemale hoiaksid. See tuba on võetud. Siin hallitan nüüd mina. Muigasin oma keele- ja sõnamängu peale.

Lasin spordikotil sõrmede vahelt põrandale kukkuda ja ajasin koti seljast - see põntsas tuhmilt spordikoti kõrvale. Vaatasin mõtlikult põrandat ja otsustasin, et targem oleks kotid lauale tõsta. Las need väikesed rõvedikud vähemalt töötavad veidi selle nimel, et mu kotti pugeda. Ma poeksin nende asemel ise ka. Seal on palju mugavam, kui siin toas.

Piilusin vannituppa, tuld põlema panemata, et esmamulje jalust ei lööks.

Küll need ülejäänud muljed ka kohale jõuavad. Aga täna pole see päev, mõtlesin täisriides voodikattel lamades. 

Selleks on homme.


***


Jutujaht

Kaamos (siin on ka kutse, kirjeldus ja lõpus veel jutulinke)

Perenaine

5500