Intuitiivne õpe

Viisin lapsed hommikul kooli, sellega minu esmavastutava lapsevanemanädal lõppes. Uus algab järgmisel reedel, kui nad koolist välja lastakse.*

Sellega seoses, ja tulenevalt sellest, et ma unustasin seekord lapsühikud endid eluks vajalike oskuste koolitusse kaasata, võtsin nende vooditelt linad pessu. 

Ja avastasin, kuidas viiene lugema õpib.

See, muide ja muidugistki, toimub suletud ukse taga, kui mina oma arust olen nad juba tuttu pannud.

Ja ma pole “Karnevali ja kartulisalati” matemaatikapadja juttu ka viimased aastad unejutuks lugenud. 

Intuitiivne! 

Alternatiivne! 

Järelikult ja ilmselgelt ka efektiivne!

~~~~~~~~~~~~~

* Vahepealsed nädalad olen endiselt lapsevanem, muidugi. Need ajad täidan hetkel -oloogi näpunäidete järgi miniedulugusid (mikro- pigem (okei, nano- (okei, olgu, pikoedulugusid))) treides. Sekka võimaluste piires igapäevasest tänapäevast välja astudes ja koduseinte vahel alpimägist, laanesügaviku metsamühisevat ja ookeaniäärset sanatooriumikeskkonda jäljendades. 

(Kui keegi tahab teha gofundme või hooandja minu isikliku enda nädalaks tõelisesse alpimägisesse, laanesügaviku metsamühisevasse ja ookeaniääsesse sanatooriumisse saatmiseks, siis annan selleks siinkohal oma loa.)

~~~~~~~~~~~~~~

Lapsed on terved, katus pea kohal, toit laual, tänan küsimast.

Perseiidide sadu

Suvine kodumaalolek on isamaa pääsukestele alati liiga lühike. Mida ma siis poolest juulist saati teinud olen? Mitte perseiidide sadugi.

Ma arvan, et kui ma oleks õpetaja, siis ma oleks hobikorras poolte oma algklassilaste vanemad ära diagnoosinud.

Juuksed kammitud, eripaarist sokid? Emal ADD. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, sokid erinevad? Lahutatud teisese lapsevanema nädal. Tubli vanem.

Juuksed kammimata, aga sokid samast paarist? Teisese vanema uus, lastetu kaaslane* vastutab. Tubli vanem.

Kas laps on koolis? Tubli vanem.

Pestud-kustud-kammitud? Tubli vanem.

Uni täis magatud, kõht täis söödud. Istu, lapsevanem, viis pluss.

Mis ma ikka vingun. Kuniks nad kooli jõuavad… 

Telefoni lukuekraanipilt on kaks triibulises särgis last puu otsas, ühel ühes jalas erkkollane, teises oranžimustakirju sokk, teisel roosasinisetriibuline ja niisama roosa. Kammitud. Puu otsas. Tublid lapsed. Ise ronisid.

Parim soovitus, mida ma kuulsin eile ehk siis veidi rohkem kui 20 aastat liiga hilja: ära vali ülikooli eriala selle järgi, mida sa tahaksid õppida - õppida on kõike põnev. Vali selle järgi, kuidas sa tahaksid oma elu elada. (Ja arvesta, et see ei pea igavene eriala olema.)

Viisin just ema lennujaama, läks Islandile tantsima. Päris õudne hakkas, nädala pärast peab seal juba ise platsis olema, lapsed näpu otsas. Ei taha! Vihkan reisimist! Kas ei saaks korrakski ilma Euroopat mööda ringi paarutamata?! Ega vist… 

Peaaegu-südamekujuliste-kivide-kollektsioon laieneb. Kuidas siin nii palju südamekujulisi kivisid on? Tegelikult vist igal pool. Mõne kivi puhul on rohkem kujutlusvõimet ja armumist vaja kui teise puhul. Jagub mõlemat, tundub mulle selle järgi, et kui need koju kaasa võtta, siis peaks neile eraldi kohvri leidma**. 

Ja mida ma siis teinud olen? Perseiide tõesti pole näinud (veel, tipnevat 12/8, aga olla nähtav kaks nädalat enne ja pärast ka, lootust veel on***).

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* typo. Kirjutasin “kaslane”. Mu ekraaniklaviatuuri A-täht kipub kinni kiiluma. Aga mõnele inimesele sobivadki kassid paremini kui koerad koduloomaks. Ma olen rohkem koerainimene. Senimaani olin vähemalt. Nüüd olen allergik. Kas ma üldse enam inimenegi olen?

** leidsin. Tegelikult nii palju neid polnudki, aga üks kaltsuvaip noorte tantsupeo pisikeste võimlejate värvides ja kokku ostetud raamatud ka.

*** pilves ja sajune, ei näinud. Väsinud ka, ammu magasin kui piisavalt pimedaks läks.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

Postitus on latergram. Saabusime üle(-üle?)eile.

Kodus on juba sadanud ja säranud ja topeltvikerkaaretanud.

Tere tulemast koju!

Koletised

Ma pole ammu enam esimeses nooruses, nii et mul on elus ikka paganama hästi läinud, et alles viienda kümnendi algusaastal esimest korda koletisi omal nahal tunda saan.

AS Koletised (või OÜ? Filmist tundus pigem suurem operatsioon kui OÜ võimaldaks, aga ma ei tea neid asju.)

Mu õega juhtus see juba lapsepõlves, nii üks esimese kümne teises pooles. Isiklik lapsühik 1.0 on õnneks veel puutumata noist koletistest, aga lapsühikul 2.0 on juba kaks korda käinud. Paras õudus, aga vähemalt ei juhtunud minu vanemdamisvalvekorra ajal.

Puukidest räägin, jah.

Mu esimene instinkt oli kuuri kirve järele minna ja vasak käsi poolest küünarvarrest maha raiuda, bensiiniga üle valada ja ära põletada. Vasaku käe randmele oli ennast sisse seadnud nimelt. Südamedaami kannatlikul toel otsisin siiski eemaldaja ja koukisin välja. Imepisike oli, pärast mullatööd käsi küürides seda veel ei olnud, nii et tuli kas hiljem möödaminnes koera sügades temalt või lapsi magama pannes neilt, nendega oli rohkem kokkupuudet. Vaesekesed!

Nad leidsid ka kuskilt puugi vist ja põrutavad nüüd ummisjalu vastassuunas nagu iga intelligentne olend teeks.

Vaktsineeritud on meil kõik. Aga ikkagi. Fuih!

Maa- ja merepaos

Muljed mitmed. Sõnad udus kinni. Pildid.

Veedan puhkust nagu klassikud:

Ise ka nagu klassika:

Sinine ja hülgehall. Sügav ja kivine. Peaaegu-südamekujuliste kivide kogu täieneb.

Karumõmm on pehme (nii vaiba kui koerana):

Vahepeal on sedasi ka:

Ei kurda. Need mitte-päris-kaksnädalat puhkust on hoolimata esimese meremetsapesa voodi kohalt avastatud herilasepesast ja uude merelisemasse, ent metsatumasse pessa kolimisest siiski… nojah, mitte just lõõgastavad, sest töö ei jäta rahule ja tuletab ennast ikka aeg-ajalt võimalikult ebameeldivalt meelde, aga. Võiks oluliselt hullem olla. No näiteks nagu enne.

Meri. Ilus. 
Tuul on (akna taga) selline, et võib mõne kapten Trummi kaldale uhtuda. Selle seikluse jätaks vahele, tänan. Tormihoiatus lubas meid suuremast puutumata jätta, aga sõltuvalt selle suurema suurusest võib see mitte-nii-suur ka liiast olla.

Teispool klaasi kiigub üks uljas pardike lainetes üles-alla. Seiklus! 

Las pardike seikleb.

Ma paluks, et igasugu seiklused must edaspidi suure kaarega mööda käiks. Pole tarvis. Pass. Äkää. Mkmm. Ei jaksa.

Kaks nädalat puhkust on piinameetod, mitte puhkus. Esimene nädal läheb sisseelamiseks ja teine toob juba ellunaasmiskummitused.

Südamedaamile suvekübara heegeldamine edeneb, tänan, kätevärinast hoolimata. Septembriks saab vast valmis ka. (Enda oma … no ehk järgmiseks suveks on olemas. Vahepeal tuleb soojemat kraami meisterdada, et jõuluvana tulla saaks.)

Ärkan endiselt värisevate kätega nagu külajoodik. Vahel läheb õhtuks üle, vahel ei. Sõltub, kui palju töö mõtteisse pressib (numbrinäiduta telefonikõned jms). Ei näe edasiminekut.

See muidugi ei tähenda, et edasiminekut poleks. Ma ise ei näe seda lihtsalt. Nagu seda ei näe, kuidas lapsed silma all kasvavad, eks.

Mis siiski ei tähenda kindlalt, et edasiminekut oleks. Vahva.

Torm oli vahva. 

Jätkub täna.

Elekter on siiski tagasi. Veidi üle 24 tunni käis ära. Aga tuuled pole veel vaibunud, nii et ei hakka veel hõiskama.

Teist korda käisin seesuvi ujumas! Ei olnud soe. Aga tuba oli samas ja seal oli soe dušš.

Esimene kord ka polnud soe, aga siis oli vaja vaadata, et perekondlikus arvestuses lapsühik 2 liiga ülemeelikuks ei läheks ning et lapsühik 1 julgeks vees olla. Lapsühikuid oli kaasas 3, kolmas arvestusliku numbriga 5. Kokku on ühikuid laiendatud peres 4. Nagu trikiga matemaatikaülesanne! Aga ei. Elu on selline.

Aga ujuma sain. Isegi kohvi sain hommikul! (Vt ka elektrikatkestus.) Pidi ainult edasi-tagasi 25 km selle nimel sõitma. Oli hea kohv. Aga piim ei olnud seda katkestuseööd üle elanud. Win some, lose some. Ega kõik asjad ei peagi õigel hetkel meeles olema (et oleks uue piima ka kaasa toonud).

Kuidas teil tormiga?

Aga mitu korda ujuma oled saanud?

Kuidas sõstardega? (Meil ikaldus, tavalise ämbritäie asemel meeämbrikese jagu nii musta, punast kui valget. Kirssidega sama. Õunu… jagub. Kastiga väravataha panemiseks küll mitte, aga meil on noor puu ka.)

Suvi

29. juuni

Kui ise kaaslasega Eestisse jõudsin, olid tantsupeoproovid juba alanud. Aga see pole “Suve” algus. Ühel ilusal kevadisel päeval saavad Ülesoo omad kirja: nende poeg Joosep tuleb varsti koju, kuhu ta kuemaks ajaks tahab jääda, et tervist parandada. Justkui kah klapiks, kui Ülesoo, kirja ja poeg Joosepi (ja ehk ka fraasi “kauemaks ajaks” tõlgenduse) hetkeolukorrale sobivamaks mudida. Ja tantsuproovide logistika jäi seekord teisele lapsevanemale. (Jah, ma olen sellest oma -oloogiga rääkinud, tänan. Tuleb välja, et ta (no see -oloog mul) leiab, et kõik maailma asjad ei olegi minu õlul ja ainuvastutusel. Oh seda naljavenda küll! Siukste naljade eest ma talle maksangi, nagu käiks stand-uppi kuulamas. Does that sound like a me-problem or a their-problem? Ilmselgelt pole ta kuulnud, et kui tahad, et miski oleks hästi tehtud, tee ise.

Kui naabrite lennufirma ainsaid otselende jälle tühistada ei võta, siis jõuan kenasti emakodunt läbi kepsata, enne kui lapse tantsuetendusele minek.

Laupäeval läheb teine lapsevanem teise suguvõsa ja värskendava vihmasabinaga. Ja pühapäeval on kõik kenasti kastetud murul platsis, et eriti erksa kõrvaga mudilaskooride etteastet kuulata. (Oldagu siis viisakad ja kuss, eks, muidu võib juhtuda, et keegi (mina) tšš-kussutama hakkab, sest lapsel võivad ju liigilaulud peas olla, aga minu kõrvakesed peavad vähemalt “Soki ja kummiku” sõnadest aru saama, muud laulud on rohkem tuttavad. Olge siis hoiatatud. Kuss!

Ja kõik, see ongi esimene suvine sutsakas. Kui julge hunt, rind rasvane, jänese šampust joob, siis saab ujuma ka! (Vihmahoo vahele ilmselt, või selle sekka.)

Teiseks suviseks sutsakaks suuri plaane ei ole (või siiski, kui teatripileteid ja rabamatku ja päikeseloojanguid ja korra-kaks-aastas-peame-ju-ikka-nägema-trehve hakata üle lugema, siis on karta, et puhkamiseks ja tervise parandamiseks suurt aega ei jäägi. Ei tasu kokku lugeda.) 

Tervis, tänan, on. (Välisel vaatlusel enam-vähem. Muudmoodi ärgu vaadatagu.)

5. juuli

Laps tantsis, vanematel pisar silmas.

Laps laulis, vanematel pisar silmas ja taeval pisaraluugid ristseliti lahti.

“Sata-sata” polnud meie vanuserühma laul, mis on ilmsest hea, sest see on mul tantsupeo esimesest kontserdist saati kummitanud, laulupidu ei aidanud teps mitte. Kui laulumudilase asemel oleks kodus laululaps, siis 1) kummitaks see juba mitu aastat, mis võikse õige närvesööv olla (aga siiski kindlasti mitte sel määral kui see vastik iiveldama ajav tinnitus), ja 2) poleks saanud hullema äikese ja vihma alates koju minna - õnneks kannatasid pilved seni, kuni mudilaste lõppakkord oli kõlanud. Ehmunud olid nii mudilane ise (ta muidu ei karda äikest, aga kuuldavasti oli lava taga mürina ajal mudilaste paanikaosakond, ju see nakkas) kui ta väike õde, kellele ei sobinud kohe kuidagi, et tema tossud vett täis olid ja pealt muudkui juurde kallas. Kummikuid muidugi ei kandnud keegi — ei laululaps, andeks, laulumudilane, kellele need rongkäiku kaasa pandi, viiene, kellele need unustati kaasa võtta, ega ise, kes otsustas kohvripakkimise stressist ülekoormatud hetke ajel kohvri kõrvale valmis pandud kummikuid mitte kaasa pakkida. Aga see polnud isegi pakkimise ajal langetatud otsustest halvim. Vähemalt sai õetütre kolm kuud nurgas oodanud sünnipäevakink kaks kuud peale tähtsat päeva lapseni toimetatud.

Ooteruumis

Eelmisel nädalal nutsin kolmes eri kabinetis.

Sel nädalal kahes.

Tuleva nädala* maksimumskoor võib olla lausa viis! Aga siis võiks juba tiba rohkem selgust olla, selle lõpuks, kes must saab, kui ma ükskord suureks saan.

Täna ärkasin sügavalt selge teadmisega, et ikka oleks pidanud 2019 vastu seda sillaposti sõitma.

Nüüd on veel rohkem inimesi, keda eluks ajaks katki teha. 

Mõni nimetab seda elukindlustuseks. No et lapsed on nagu elukindlustus, sest et hoiab elus. Eluaegne trauma ja kildudeks elu jms. Lastel hiljem, eks. Nendel, kes peavad selle valuga edasi elama.

Inimestel on vaja inimesi.

Kunagi ei tea näiteks, kellega rääkides mingi märkamatu asi hetkega selgeks saab.

Näiteks et töö ei tohiks sandistada.

Või kelle kulmud tõusevad laubast kõrgemale, kui sa neile töökeskkonnas normaliseeritud käitumisest räägid.

Võimalusi on mitmeid, eks ole, kuidas edasi minna.

Aga see kõik nõuab jaksu.

Mul pole.

Hea seegi, et elukindlustusi kaks ja peale nende teisigi armsaid inimesi, kellele ei taha liiga teha.

Ja siis vahepeal mõtled, et miks keegi teine midagi öelnud või teinud pole?

Äkki polegi nii hull?

Äkki ongi asi minus?

Võib-olla ma kujutan ette?

Ja siis tuleb kild-killu haaval meelde. 

Ei kujuta.

Ja äkki ongi see tavaline? Noh, see tavaline hulk igapäevast füüsilist valu, ei? 

Selle kohta oli meem. 

Et tavaline hulk on null.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* Selle nädala, ülaloleva enamuses kirjutasin enne esmaspäeva. Seni skoor 1/3 (aga see-eest missugune!), kaks väga tõenäolist šanssi veel. Selgust ei saa niipea, muidugi.

Normaalne

Üks esimesi, kui mitte kõige esimene emadepäev siin blogis oli isiklikku ja vägagi auklikku mäletamist mööda (ei, mis mõttes, et kas sa blogiarhiivist ei kontrollinud? Mul on kaks aktiivikust last ja aktiivikust peni, mul pole selliseks luksuseks aega) siis, kui värske viiene haiglas voolikute ja juhtmete all oli ja minul oli isu bussi ette astuda.

Aga haigla andis kingituse. Minibeebi jalajäljega prantsuskeelse teksti juures, et minu emme on kõige ilusam ja heam.

Seekord möödus emadepäev vahejuhtumiteta, koolist toodi võtmehoidja koos kaardi ja luuletusega (lasteaia 2. klass) ja paberlilled klaasvaasis koos kaardi ja luuletusega (4. klass). Meisterdamise peale on nad meistrid. 

Tööalaselt on ebamäärane.

Tervislikult ka, allergiahooaeg isiklikult veebruarist oktoobrini, vahelduva eduga vähem. Toiduallergiaid nagu iseenesest ei oleks, aga õietolmu kaasuvatena on targem vältida tomateid ja pähklilisi. Ja lahtisema karvaga koeratõuge, näiteks isiklikku.

Ei meeldinud linnukesele oksa pääl. Aga paadunud inimesearmastajana kuulas sõna ja läks. Sai vastu kallistusi. Mina sain koju jõudes kaks korda torsot küürida. Leppisime kaasomanikuga kokku, et säilitan külastusõiguse. Kurb on. Valus ka, nii siis, kui teda pole (süda valutab), kui ka siis, kui ta on (kõik muu kõrvetab). 

Oleks lapseeas, oleks ehk lootust välja kasvada, aga ma, vastupidi, hakkasin eluaegse allergiavabana peale 30ndat eluaastat tasapisi sisse kasvama. Tuleb välja, et riburadapidi kõigile allergiatele. Jackpot või nii.

Viimase kahe nädala jooksul olen nutnud neljas eri kabinetis. Alustuseks nutsin veebruari lõpus viiendas. Sinna ma enam oma jalga ei tõsta, mis ilmsesti eesmärgiks oligi. Sest et “selliseid pole meile siia vaja”.

Aga südamedaamiga on kõik õnneks hästi.

Lapsed on ka terved, nii välisel kui sisevaatlusel (niivõrd kui keegi meist üldse on, eks ole. Klassikudki: They fill you with the faults they had, and add some extra, just for you).

Veejoomine edeneb ka. Söögiga on nii ja naa.

Kõige esimene pilt seal üleval, see on bensukakohv peale pikka hommikut. Tunniajase vestluse lõpus palus -oloog selle mul sedapidi enda poole keerata ja teadmiseks võtta. Mis sest, mis need koerad klähvivad. Karavan läheb edasi.