Neljapäev, 14. juuli 2022

Vahekokkuvõte

Ex-post-hinnanguks on vara, juuli alles poolepeal. Küll aga saab teha vahekokkuvõtte, sest puhkuse eelroog on maitstud ja esimene kodumaasats (heinamaa, lilled, päike) käimas.

  1. Ujumishooaeg on avatud (Põhjameri, linnuke kirjas, kaks korda. Vesi oli soe nagu supp, aga tuul tahtis ära viia. Päikesepõletuse sain ka, sest käisin ilma lasteta ja ei olnud emalikku andurit vaja, mis oleks päiksekreemi kaasa pakkinud ja “me ju ainult korraks läheme”. Mina sain seljale ja C kõhule. Ta sai hullemini, sest mu ishiase ja ära tõstetud alaselja valu kõrval on põletusevalu köömes. No ja mu shiatsuonu räägib ikka. miuke tundetu mühakas ma olen. Ta neid sõnu ei kasuta, kõrge valulävi blaa blaa. Sama teeb välja.)
  2. Põhjamerine päikeseloojang nähtud (vt pilte).
  3. Esimene lend üle elatud (just “üle elatud”, sest kurnatud add-sümptomeid pilduv aju tegi lennukõrvatroppidega “mis silmist, seda pole olemas, pole kunagi olemas olnud” ja ei saanud õigel ajal kõrva. Valutasin veel kaks päeva oma pahemat (vasakut ja kehvemat, meil eesti keeles on ikka vinged sõnad!) kõrva. No ja tinnitus sai ka paar juppi valjemaks keeratud).
  4. Loetud mitmeid… lehekülgi. Vaatan muudkui sõnadest läbi ja mööda ja niisama kaugusse. Halp. Mis aitaks?
  5. Puuluup kontserdil (teist korda peaaegu) kuulatud. Esimene kord oli võimalus neid kuulda jaanikul, aga siis olin topeltbuukitud (Islandi imelaps klaveril koos kohaliku sümfooniga). Seekord sain maitse suhu - esimesed kolm lugu kuulsin ära ja armulikult lubati Kalju-lava mänguplatsilt paari viimast ka kuulama. Järgmine kord kuulen võib-olla juba kogu kupatust! Meeldis.
  6. Koerad rihma otsas rahulikuks õpetatud. 
  7. Lapsi vahelduvalt kolm (üks või teine õebeebi lisaks. Lihtsalt varateismeline pole väga hästi kohanenud veel oma uue arenguhüppega ja uriseb palju ja proovib aru saada, mis pidi ta siia maailma mahub. Vaene laps. Teine alles koolieelik, selle elu on veel lihtsam (objektiivselt, täiskasvanu mätta otsast. Tema enda subjektiivse mätta otsast muidugi mitte.))
  8. Selg jälle ära krõksatud. Olin tubli ja tõstsin raskeid asju. Krõks. Shiatsuonu venitas sirgeks. Siis olin totubli ja tõstsin veel raskeid asju. 
  9. Selg jälle sirgeks masseeritud. Spaaonu mudis ja sikutas ikka kogu raha eest. Oli aru saada, et niukest tundetut mühakat ta lauale sageli ei satu, nii et tegi kohe ekstra hea meelega jõu- ja ilunumbreid. Töötas küll.

Lisaboonusena söödud arvestatav kogus:
  • maasikaid
  • herneid
  • mureleid
  • kirsse



Veel on vaja (postitus istus paar päeva mustandis, saan nüüd linnukesed juurde panna):
  • Korjata murelid ✔️
  • Paigata terrass
  • Ujutada veekindel peni
  • Ujutada lapsed
  • Tellida keevitaja terrassipiiret taastama ✔️
  • Checkinnida puhkuse järgmisse etappi ✔️
  • Pakkida kohver
  • Neljane abiratastelt maha harjutada
  • Pesta paar laari pesu, et oleks, mida pakkida ✔️
  • Lugeda lugeda lugeda
Üsna armetu tulemus nelja päeva kohta. Nüüd tuleb turboasjalik olla, homme juba hilisel hommikul järgmine puhkuseetapp! 






Pildid jäid põhjamerised päikeseloojangud oluliselt oranžimalt kui päriselt. Oli oranži ka, aga fuksiaroosa oli peamine.


Terrassi kruvimise ja rõdupiirde kõne vast jõuab teha.
Abirattaid ka natuke.
Kohver… ju selle ka jõuab. Äkki õhtul, kui lapsed ja koerad papa poolkuuks üle antud.


Paarisrakend, sünkroonjalutajad


Pätid


Valvekoerad, tahad või ei


Ma tegin ükspäev siukse pildi


Sõber tegi samal ajal läänekaldal sellise


Kuidas sul suvi kulgenud on?
Loodan, et vaikselt ja uniselt. Igavalt ja soojalt. 
Ja et ikka ujuma ka jõuaksid!

Neljapäev, 7. juuli 2022

Pool tööpäeva puhkuseni

Töö on otsas.
Jooksis eest ära metsa nagu ehmatanud jänes.

Pakin kohvrit.

Koju tagasi 7 nädala pärast.



Sest kui sul on teadmata ajaks viimane tasustatud puhkusega suvi, tuleb sellest maksimum võtta.




Kolmapäev, 6. juuli 2022

Vahel vaatame taevasse, kas meil on aega veel…

On! On aega maa ja ilm! Nimelt puhkuseni. 
Puhkuseni on aega üks päev, kuus tundi ja 39 minutit.

Seda on ju maa ja ilm, et kaks tehnilist ja üks ninnunännu tõlge ära teha. On ju?

On ju?!

Shit, man, ma jätsin selle va kirjaliku ju asja pärast maha. Kuidas ma jälle selle portsu otsa olen sattunud?!

Aa jaa. Never mind.





Esmaspäev, 4. juuli 2022

Puhkuseni on kolm päeva, neli tundi ja 53 minutit.



Seni nutan ootan rõõmuga ja kirjutan mõttetuid väga vajalikke faile kokku. (Noh, et negatiivne tõmbab ligi / tekitab negatiivset. Klaas on pool täis! (Veini? Mõru, jääkuubikutega kokteili? Külma (meelega, mitte jahtunud) kohvi? Igatahes mitte vett! Positiivsed! (Klaas, muide, on alati täiesti täis, eks ole. Poolenisti H2O ja teine pool misiganes jura see saastunud värskendavalt metsahõnguline asi on, mida me sisse hingame.)))



Lilled tänavalt

Lapsed saatsin juba vanaema juurde. 
Järgmine nädal ise järele.
Ja loodame kõik, eks, et septembriks on allakirjutanu töövõimeline (aga hoidkem silmad siiski lahti, et kui kellelegi mõni kraavikaevaja või sulase tööots silma jääb, jah?)


Neljapäev, 30. juuni 2022

Mis sinu supervõime oleks?

Teate, mis on kõige sitem supervõime?
Mõtete lugemine.
Ma tahtsin ise ka väiksena osata mõtteid lugeda (see on kindlasti mingi diagnoosi vääriv lapsepõlvetrauma (oo, see oleks hea baka/magistri/doktoritöö (jah, ma siin mõtlen alternatiivsete ametite peale, mis sobiks kuulmiskahjustuse järel), uurida, mis oleks inimeste arust nende supervõime, kui nad oleks superkangelased, ja siis uurida nende lapsepõlvetraumasid ja leida võimalikke korrelatsioone (mis sinu supervõime oleks? Aga mis on sinu lapsepõlvetrauma? Kirjutad, eks? Las ma harjutan käppa, äkki hunt kriimsilmale sobib ametiks))), aga laps ju ei tea veel, eks, seda, kui palju on inimesi, kes käivad ringi ja lihtsalt röögivad sisemiselt.





Jah, ma ootan pikisilmi puhkust. See tuleb seitsme päeva, kolme tunni, 43 minuti ja kahe paarileheküljelise raporti pärast. Liiga kaua.



Lisaks olen hakanud saama spämmi tinnituse ja kõrvavalude ning John Deere’i põllumasinate kohta. Seoses võimaliku tulevase karjäärilõpuga olen mahetalule jalgu alla ajavalt kolleegilt uurinud, ega tal sulast tarvis põle. 
Zuckerbergi ja guugli luure ei maga.




Kolmapäev, 22. juuni 2022

Aga sa ise?

Kas sa ise läheksid kortsus särgiga kontorisse?
Kammimata juustega?
Hambapastase suuga?
Nina külge kuivanud kollidega?

Kas sa ise sõidaksid lössis kummidega rattaga?

Kas sa ise käiks ringi, püksid paksult koerakarvu täis?

Kas sa ise magaksid pissiste linade vahel?

Kas sa ise sööksid kaks päeva (!!!) pliidil seisnud makarone? (Ei, tegelikult ära sellele vasta, ma tean vastust ja ma ei taha seda kuulda.)

Ei? 

Ei.

Aga miks su lapsed siis…?

Teisipäev, 21. juuni 2022

Haltuura

Smegi disainer käis haltuurat tegemas:





Mis selgitab minu jaoks kenasti ära selle, miks mulle see tootmisest maha võetud ümarate servadega kuubikauto nii väga meeldib.

Sest Smeg, noh. Maksab umbes sama palju kui külmik, aga sellega saab ringi sõita. Toit ei säili sama hästi, aga toit ongi (praegusel supermarketite ajastul) söömiseks, mitte hoiustamiseks.

Siia lisaksin kõrvalepõikena, sest nii see mõte liigub, jänesehaakidega, veel filmi-triviat selle kohta, kuidas ühe mu kõigi aegade lemmiku filmisarja ehk “Tagasi tulevikku” peategelane - ajamasin - polnud algselt auto vaid külmik. Aga siis tekkis (ilmselt õigustatud) kahtlus, et lapsed (sest lapsed, noh) ronivad sisse ja ei saa enam välja ja see ei pruugi hästi lõppeda, ja muudeti ära. See oleks hoopis teine film olnud ju. Kuidas nad külmikule 88 miilise tunnikiiruse sisse oleksid saanud?!

Sõnaga, kui seda kasti veel toodetaks, (mittepistik)hübriidina, siis ma juba sõidaksin sellega. Paneks veel pepu peale Smegi logoga kleepsu ja oleks endaga väga rahul.

Tähendab, imetleks väljastpoolt, kui on pargitud. Sõites muudkui kiruks, sest see on ju C3-põhine. Mul oli kunagi tavaline C3, seal polnud topsihoidjaid. Üks auk oli, nn tuhatoosi hoidja. Ilma tuhatoosita sai ühte topsi hoida seal. Ühte! Ühte, saate aru. Mina ei saa. Kuhu siis kaassõitja oma oma paneb? Või veepudeli ja termostassi? Suskan ühe kintsude vahele, ise valin, kas jääkülma või tulikuuma, eks ole. Nii palju kui ma olen C3 edasiarenduste akendest tänaval sisse kiiganud, ei ole seda probleemi lahendatud, vaevalt et tollel Picassolgi oleks. 

Aga seda nagunii enam ei müüda. Kasutatuna saaks, aga siis ka ainult bensiini. Bensiinimootoriga tööle (mis tööle, garaažist välja tänavalegi) enam pärast ‘29ndat aastat sõita ei tohi. Sest kogu linn on madala heitmega ala. Hübriidbensiiniga saab ‘34nda aasta lõpuni. 




Ja seekord ma kavatsen oma kaunitarist viimase välja pigistada. Ei mingit planeedi ja säästude mõrvamist enam. Elagu lahutus!

Abielu ühisvara on müüdud, praegu olen autota. Eile näiteks tuli kokku 60 km ratta seljas. Sain aku tilgatumaks, aga kuivale ei jäänud.
Nii kui paberimajandus korras ja auto ainult minu nimele kirjutada saab (maha patriarhaat! Edasi kentuki lõvid!), saan salongist oma näidise kätte. (Sest kesse viitsib aasta aega oodata, kuni kiibid käes.)

Aga no see Citroeni ahter, noh. Imeilus!