Nimelt olen ma oma kübaraheegeldamisega jõudnud punkti, kus sai läbi superigav osa heegeldada maitse järgi 10-15 rida ilma silmi juurde loomata (mistap ma tean nüüd enda kohta, et ma ei oska järjest 110ni lugeda (vaid pean selleks kõigepealt lugema kaks korda kümneni, siis ühe korra kahekümneni, kolmekümnd vajab kolm korda ülelugemist, neljakümnele käib ühest korrast, viiskümmend kaks korda ja seal on juba märk maas, seega 60=10 ja kaks korda lugemist jne)), ja saab rahulikult jälle hakata viieni lugema.
Hurraa!
Kas pole tore, kui üsaviljakesed juba piisavalt suured on, et saab sedasi raamatu või näputööga? Ekstrarõõm sulle, armas lugeja, sest pildilt pole kisa kuulda.
Ma ei tee nalja, eks.
See on üks mu tänase päeva rõõmukillukestest ja süda hõiskab nii, et lausa jagama peab.