Neljapäev, 30. juuni 2022

Mis sinu supervõime oleks?

Teate, mis on kõige sitem supervõime?
Mõtete lugemine.
Ma tahtsin ise ka väiksena osata mõtteid lugeda (see on kindlasti mingi diagnoosi vääriv lapsepõlvetrauma (oo, see oleks hea baka/magistri/doktoritöö (jah, ma siin mõtlen alternatiivsete ametite peale, mis sobiks kuulmiskahjustuse järel), uurida, mis oleks inimeste arust nende supervõime, kui nad oleks superkangelased, ja siis uurida nende lapsepõlvetraumasid ja leida võimalikke korrelatsioone (mis sinu supervõime oleks? Aga mis on sinu lapsepõlvetrauma? Kirjutad, eks? Las ma harjutan käppa, äkki hunt kriimsilmale sobib ametiks))), aga laps ju ei tea veel, eks, seda, kui palju on inimesi, kes käivad ringi ja lihtsalt röögivad sisemiselt.





Jah, ma ootan pikisilmi puhkust. See tuleb seitsme päeva, kolme tunni, 43 minuti ja kahe paarileheküljelise raporti pärast. Liiga kaua.



Lisaks olen hakanud saama spämmi tinnituse ja kõrvavalude ning John Deere’i põllumasinate kohta. Seoses võimaliku tulevase karjäärilõpuga olen mahetalule jalgu alla ajavalt kolleegilt uurinud, ega tal sulast tarvis põle. 
Zuckerbergi ja guugli luure ei maga.




Kolmapäev, 22. juuni 2022

Aga sa ise?

Kas sa ise läheksid kortsus särgiga kontorisse?
Kammimata juustega?
Hambapastase suuga?
Nina külge kuivanud kollidega?

Kas sa ise sõidaksid lössis kummidega rattaga?

Kas sa ise käiks ringi, püksid paksult koerakarvu täis?

Kas sa ise magaksid pissiste linade vahel?

Kas sa ise sööksid kaks päeva (!!!) pliidil seisnud makarone? (Ei, tegelikult ära sellele vasta, ma tean vastust ja ma ei taha seda kuulda.)

Ei? 

Ei.

Aga miks su lapsed siis…?

Teisipäev, 21. juuni 2022

Haltuura

Smegi disainer käis haltuurat tegemas:





Mis selgitab minu jaoks kenasti ära selle, miks mulle see tootmisest maha võetud ümarate servadega kuubikauto nii väga meeldib.

Sest Smeg, noh. Maksab umbes sama palju kui külmik, aga sellega saab ringi sõita. Toit ei säili sama hästi, aga toit ongi (praegusel supermarketite ajastul) söömiseks, mitte hoiustamiseks.

Siia lisaksin kõrvalepõikena, sest nii see mõte liigub, jänesehaakidega, veel filmi-triviat selle kohta, kuidas ühe mu kõigi aegade lemmiku filmisarja ehk “Tagasi tulevikku” peategelane - ajamasin - polnud algselt auto vaid külmik. Aga siis tekkis (ilmselt õigustatud) kahtlus, et lapsed (sest lapsed, noh) ronivad sisse ja ei saa enam välja ja see ei pruugi hästi lõppeda, ja muudeti ära. See oleks hoopis teine film olnud ju. Kuidas nad külmikule 88 miilise tunnikiiruse sisse oleksid saanud?!

Sõnaga, kui seda kasti veel toodetaks, (mittepistik)hübriidina, siis ma juba sõidaksin sellega. Paneks veel pepu peale Smegi logoga kleepsu ja oleks endaga väga rahul.

Tähendab, imetleks väljastpoolt, kui on pargitud. Sõites muudkui kiruks, sest see on ju C3-põhine. Mul oli kunagi tavaline C3, seal polnud topsihoidjaid. Üks auk oli, nn tuhatoosi hoidja. Ilma tuhatoosita sai ühte topsi hoida seal. Ühte! Ühte, saate aru. Mina ei saa. Kuhu siis kaassõitja oma oma paneb? Või veepudeli ja termostassi? Suskan ühe kintsude vahele, ise valin, kas jääkülma või tulikuuma, eks ole. Nii palju kui ma olen C3 edasiarenduste akendest tänaval sisse kiiganud, ei ole seda probleemi lahendatud, vaevalt et tollel Picassolgi oleks. 

Aga seda nagunii enam ei müüda. Kasutatuna saaks, aga siis ka ainult bensiini. Bensiinimootoriga tööle (mis tööle, garaažist välja tänavalegi) enam pärast ‘29ndat aastat sõita ei tohi. Sest kogu linn on madala heitmega ala. Hübriidbensiiniga saab ‘34nda aasta lõpuni. 




Ja seekord ma kavatsen oma kaunitarist viimase välja pigistada. Ei mingit planeedi ja säästude mõrvamist enam. Elagu lahutus!

Abielu ühisvara on müüdud, praegu olen autota. Eile näiteks tuli kokku 60 km ratta seljas. Sain aku tilgatumaks, aga kuivale ei jäänud.
Nii kui paberimajandus korras ja auto ainult minu nimele kirjutada saab (maha patriarhaat! Edasi kentuki lõvid!), saan salongist oma näidise kätte. (Sest kesse viitsib aasta aega oodata, kuni kiibid käes.)

Aga no see Citroeni ahter, noh. Imeilus!

Kolmapäev, 15. juuni 2022

Siin me oleme, kolmas jagu

Mul on teine filmgi veel nägemata. Tuleb kiirelt see viga parandada. (Edit: vea saab parandada järgmise aasta veebruaris, sest film pole veel välja tulnud.)




Plaanin suvepuhkust. Natuke säästukas, aga põhjalik taustatöö ja varased broneeringud, nii et peaaegu ei paista välja see säästuosa. Ma reisin oma arust nagunii alati säästlikult.

Kõigepealt nädal Eestis. Üks kontsert Kalju-Laval. Aiatööd ja aiaelu.
Pidi olema nädal hoopis Belgias, aga siis tuli ootamatult kovidijärgne normaalsus tagasi ja lapsed on just siis minul, kui tööreisid jälle puhkevad, ja nii see eestinädal sinna sisse sattus - algul lapsed nädalaks vanaemale ja teiseks nädalaks ise ka järele. See pole just kuigi “säästu”, sest lennukipiletite liigutamine maksab ka. Eriti ootamatult kaela sadades.

Siis kaks nädalat Hispaanias. Nädal kahekesi lõunarannikul rannamullis, siis keskele toreda perega tutvuma, siis põhjapoole tiba tõredama perega tutvuma (kui õnnestub; kui tõre pere on tõre, siis vaatame mõne päeva niisama kaunist põhjarannikut).



Siis kuu aega Eestis. Kuu aega! Kujutate te ette seda luksust?! Ilma naljata. Laululaager ja kuurortlinn. Ronipark, nõod, sleepover’id. Aed, rand, mets, mustikad. Tartu. Eeposemõõtu teater Kolkjas. Lottemaa ja Pärnu. Saaremaa, Hiiumaa. Kihnu vist seekordki tee ei vii. Või siiski? Siis koju tagasi, kogu kupatusega. 
Vahepeal käivad lapsed isa juures (suvel on nädalakaupa jagamise asemel kahe nädala kaupa, et saaks paremini suvitada.) Ma pole elu sees suvitanud. Superveider. Suvel rabatakse ikka tööd teha, et talvel rohkem varusid oleks. Paistab, et seitse aastat (seitse?! Kuidas juba seitse?!) keskeuroopas hakkab vaikselt eestlaslikku eluviisi välja puksima. 

Selle osa ka eestlasest, et eesti naine on kange ja saab kõigega ise hakkama. Tahab ja saab.

Aga vaat ei taha enam üksi kõigega hakkama saada, kui teoorias justkui oleks abikaasa kõrval. Selleks tulebki praegu prantsuskeelne paberitöö lasta hollandi keelde tõlkida. Ja sinna juurde igasugu muid pabereid ajada ja ühisvara realiseerida ja püüda mitte hullumeelselt suuri kahjumeid kanda ja kuidagi konsolideerida, mida annab. Raske on. Aga vähemalt enam mitte mitme eest ja üksinda kuni varase hauani.

Katus on pea kohal.
Toit laual.
Lapsed (välisel vaatlusel) terved.
Muu on lahendatav ja talutav. Lõpuks. Kui veel ei ole, siis järelikult ei ole veel lõpp.

Mõtlen, et kirjutan rasketest asjadest ja aegadest ka. Aga ei jaksa.



Rääkige mulle oma suveplaanidest? Palun? Siis ma ei tunne ennast nii üksi.
Teie Kohvilähker

Teisipäev, 7. juuni 2022

Sama

Lapsed on terved. (Välisel vaatlusel)
Katus on pea kohal. (Lagi. Must.)
Toit on laual. (Laiemas tähenduses, sest lauda veel pole.)
Töö on ka. (Veel, kuni kõrvad küljest kukuvad.)



Täna sadas vihma ja mul polnud varju. Läbimärg.

Muidu on sama.










~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
Mis ma ikka.

Pühapäev, 5. juuni 2022

Kaks roosi on elus (kolm)

Kaks roosi elasid kolimise kindlasti üle (kolm, kui laps kaasa arvata (teine laps elas ka kolimise üle, lihtsalt lillenimeta)), aga ju nendele ülejäänud kolmele ka suve jooksul elu jälle sisse tuleb. Kus nad pääsevad, kui mul rõdule roosiaed plaanis on.


See ei ole minu roos, see roos on tänavat mööda linnaosa keskuse poole astudes ühe teise kortermaja ees peenras.

Rabarber ja valge sõstar pidasid ka vastu. Piparmünt peab igal pool vastu, kui kasta ei unune. Sirelil kuivasid lauspäikse käes õied ära, kastmisest hoolimata. Kuusk ja Red Robin (kõlab paremini kui fraseri fotiinia, guugeldamine ei anna ka ilusamat eestikeelset kui too ladina nimetusest tuletatud) elavad rahumeeli edasi. Pojengid on pojengid ja soovivad, et oleks juba sada aastat taluõuel kasvanud, mitte majast majja tassitud. Suvelillede sibulad on ikka veel kastis. Keegi võiks nad kuhugi istutada juba. Ja kuus traatkasti rõduserva jaoks on ka pingi all järge ootamas. Värvilised riputuspotikesed ka. 

Toataimed said ka peale kolimist liiga palju lauspäikest ja kõrbesid pruuniks. Väiksemad monsterad ajavad rõõmuga helerohelisi beebilehti, suurem kiratseb. Kuldviljak pole ka veel uue koduga harjunud. Tundmatu, ühest lehekesest kasvatatud ronitaim (too komplekt, milles saadeti kuus lehekest, millele juured alla ajada ja taimeks kasvatada; selle komplekti ainus ellujääja) kollases potis tunneb ka ennast hästi. 


Hülgehall


Täna sajab vihma. Muidu on sama.