Pühapäev, 5. juuni 2022

Kaks roosi on elus (kolm)

Kaks roosi elasid kolimise kindlasti üle (kolm, kui laps kaasa arvata (teine laps elas ka kolimise üle, lihtsalt lillenimeta)), aga ju nendele ülejäänud kolmele ka suve jooksul elu jälle sisse tuleb. Kus nad pääsevad, kui mul rõdule roosiaed plaanis on.


See ei ole minu roos, see roos on tänavat mööda linnaosa keskuse poole astudes ühe teise kortermaja ees peenras.

Rabarber ja valge sõstar pidasid ka vastu. Piparmünt peab igal pool vastu, kui kasta ei unune. Sirelil kuivasid lauspäikse käes õied ära, kastmisest hoolimata. Kuusk ja Red Robin (kõlab paremini kui fraseri fotiinia, guugeldamine ei anna ka ilusamat eestikeelset kui too ladina nimetusest tuletatud) elavad rahumeeli edasi. Pojengid on pojengid ja soovivad, et oleks juba sada aastat taluõuel kasvanud, mitte majast majja tassitud. Suvelillede sibulad on ikka veel kastis. Keegi võiks nad kuhugi istutada juba. Ja kuus traatkasti rõduserva jaoks on ka pingi all järge ootamas. Värvilised riputuspotikesed ka. 

Toataimed said ka peale kolimist liiga palju lauspäikest ja kõrbesid pruuniks. Väiksemad monsterad ajavad rõõmuga helerohelisi beebilehti, suurem kiratseb. Kuldviljak pole ka veel uue koduga harjunud. Tundmatu, ühest lehekesest kasvatatud ronitaim (too komplekt, milles saadeti kuus lehekest, millele juured alla ajada ja taimeks kasvatada; selle komplekti ainus ellujääja) kollases potis tunneb ka ennast hästi. 


Hülgehall


Täna sajab vihma. Muidu on sama.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar