Autosõit ka pigem vastunäidustatud ja ööpäevast jagub ärkvelolekuks murdosa.
Aga eile tuli girl dinner’ist südameke.
Kuidas teised saavad?
Kuidas sina saad? Jah, sina. Kuidas?
Üks loll arst (!) ütles mulle, et see on kõik mu peas. Nagu ma ise ei teaks! Kui see vaid töötakski nii, et keegi ütleb: “Mõtle positiivselt!” ja mõtledki! Igasugune ärevus ja võimukuritarvitaja poolt “destroyed identity” (teise arsti sõnad) oleks nullitud. Peoga pühitud. Eternal sunshine of the spotless mind.
Ja siis sõber pluss kolleeg pluss tuntud blogija (tšau!) (kolm eri inimest, eks) kirjeldavad üks ühele kogemust ADDga ja raviga ja mina ei taha isegi mõelda, et see polegi mu isiksus ja ma pole 40 aastat niisama tühikäigul popsutanud.
Aga lapsed on nutikad ja ilusad. Objektiivselt.
Nii et midagi on ikka hästi ka.
Mis siis, et tilga meena tõrvapotis.
Ma ei peaks üldse vinguma, ma tean.
Peaks näitama kui tubli ja tugev ma olen ja keskenduma positiivsele ja siis olekski kõik varsti hästi.
Aga las see olla siin. Jälg maas. Juhuks kui.
Võib-olla on see selline felt cute might delete later värk*.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
*Postitus või mina?
/lehvitab vastu
VastaKustutaJa ära sure veel. Isegi mul läks paremaks O_O.
Aitäh, kullake. Ju läheb mul ka. On ju alati läinud.
Kustuta