Niimitu nädalat kodunt ära olles ei meenugi esimese hooga, kus elavad kahvlid, ja teise hooga, kus on plaastrite ja desinfitseerija kodu.
Kohvimasin töötab endiselt imeliselt ja kullerid toovad poest saia-piima poole tunniga kohale. Sest kus sa sellise köhisevana ikka kondad.
Lapsed on kah. Vajavad aeg-ajalt plaasterdamist, kui fantaasia kiiremini lõikama paneb, kui keha järele jõuab. Parem plaastriuputus kui ekraanizombid! Küll toda ka jõuab.
Kui seda konditsioneerikülmetust poleks külge saanud, võiks ennast sedasi lausa hästi tunda.
Puhkus kestab veel (päevakese).
Töörong juba põrutab vastu siukse hooga, et valgus tunneli lõpus on silmipimestav. Esimese vaguni ving on juba ninas.
Vähemalt tubased taimed paistavad eluga rahul olevat.
Sedamoodi:
Pärast niimitut nädalat (neil rohkemgi, nende viimane nädal oli papsiga) koduuksest sisse astudes pühkis suurem heldimuspisara ja puhkes laulma: “Kodus on sinine taevas, kodus on päike nii soe. Taeva all pilved kui laevad… “ ja nii muudkui edasi kuni lõpuni. Kohe näha, et lapsel laululaager hinge all.
Pilvelaevad, sinine taevas, kodus on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar