Teisipäev, 25. oktoober 2022

Kingitused

Ma peaks siia kirjutama, et kõige parem kingitus on tervis, eks?

Või pere ja/või sõbrad.

Ja/või nende tervis. Katus pea kohal. Söök laual. Et siin sõda pole.





Aga võta näpust!

Ma saan kohe uue esinumbri ja nulli (neli, pole siin midagi varjata ja häbeneda, väga hea on olla (kui kilode kaupa ravumeid, -olooge ja ajutised madalseisud välja arvata)), esimeseks kingituseks sain endapeksmise* pidžaama. Kõige parem kingitus! 



Kolleeg kasvatas kogu suve hoole ja armastusega bataate (not pictured anywhere in this post). Kasvasid kole suureks ja pikaks, mis peale allakirjutanu, nagu ikka kombeks, tegi sobimatuid ebatsensuurseid nalju. Ta siis pistis paar tükki kohvrisse ja tõi tööreisile kaasa. Sõja aeg ikkagi, jagame toiduvarusid. Parim kingitus!



Südamedaam viis mudilased Tigerisse, lapsed valisid kingitused, mille mulle sünnipäevahommikul üle annavad. Ise hängisin kõrval kohvilas ja mõtlesin kõigile nendele närvirakkudele, mis mul alles jäävad ja tal ei. Mudilased on intensiivsed. Südamedaam tegi sellega väga armsa kingituse. Parim kingitus!

Praegu** pakivad neid kolmekesi elutoas, minul on elutoakeeld. Nagu oleks nunnusse perefilmi kukkunud! Ma ei tea, kes siit minu asemel välja kukkus, aga mina ei lähe siit kuhugi.

Üks mudilane saab kaks nädalat peale minu tähtpäeva üheksaseks. Võiks ju arvata, et selleks vanuseks ollakse mudilaseeast välja kasvanud. Vahel on, vahel ei. Tuule suunast ja vanemate lahutustraumast ja sellele eelnevate aastate traumast. Aga ikkagi.

Iseendale tegin ka kingituse, sest jalanumber hiljaaegu vahetus praeguse vanuse numbrist järgmisel nädalal saabuvaks. Saapad! Tähendusega, butofmuidugist. Ja sellise orhidee, mida ei pea kunagi kastma.




Poenimekirjas on praegu ainult “ekstrapeen kruvikeeraja”. Neljase poekassa lahtikruvimiseks. Äkki annab midagi liimida, mis liigub, aga ei tohiks, või õlitada midagi, mis ei liigu, aga peaks. Blogimine on ikka kasulik, teate. Neid lauseid kirja pannes meenus mulle, et mul on ometi õmblusmasin - sellel peaks olema pisike. Uuritagu, enne kui maksma hakatakse, eks ole, kodused vahendid läbi.

Vanasti tegin nädalanimekirja ja sellest johtuvalt -menüü - või vastupidi (vt ka muna või kana). Viimase kuu-poolteist olen vanade varudega elanud ja kombineerinud. Päris hirmus on pooltühja külmikut vahtida, isegi kui samas tead, et enamik õhtusööke on seal ja kapis olemas. Puu- ja juurikaid tuleb jooksvalt juurde ainult. Liha- ja kalakraam ja must leib on sügavkülmas. Isegi jäätist on. Sõda üle ei ela, aga vaimsed madalseisud, nagu ilmneb, küll.



Pisikesed bataadid*** lähevad nüüd magama. Kell 20 on tuled kustus! (Minu unistustes. Ühel heal päeval! Koos valge laevaga.)

See, et siin sõda pole, on muidugi õnnis. Ja et tervist (välisel vaatlusel) jagub endal ja lähedastel. Katus pea kohal, toit laual, palgatöö. Aga see on kõigil ju kingitus ja siin veebiaadressil jääme ikka isiklike soolikate lahkamise juurde.

~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
* shiatsu ja do-in

** mingi aeg varem. Ega ma seda siin ühe jutiga valmis ei kirjuta. Mitu aega seedin mõttekesi. Latergram.

*** mitte need, mis kolleeg kasvatas. Ma kutsun lapsi ka nii. Ise olen harilik potaato. Ja magama läheb pisem. Suurem siis, kui pisem juba vaikselt nohiseb. Sest et siis on need kõige paremad mõtte- ja tundepuistamised. Aga ainult siis, kui eraldi. Ja mina ei kavatse nendest ilma jääda!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar