Siit ja sealt

Jälle oma mõtteid pole. Ei, oma mõtted ikka on, lihtsalt innustus, mis mõtte lendama paneb, tuleb mujalt. Mallukas kirjutas pokkerist. Ma olen ka seda kunagi mänginud. Hold ‘em tüüpi siis, mitte seda klassikalist. Klassikaline on see, kus iga mats saab oma viis kaarti ja siis saavad diileriga ühe kuni mitu vahetada, aga igaüks istub oma viie kaardi otsas. See, mida mina mängisin, on too TV-st tuttav, et igale mängijale antakse kaks kaarti ja ülejäänud kolm on laual ühised. Oli vist nii? Sellest on ka palju aega möödas, kuus-seitse aastat vähemalt, kui viimati mängisin. Väike pimepanus, suur pimepanus, kolme kaardiga flopp, siis turn ja river. Sekka muid panuseid nagu maitseaineid.

Lugesin seda postitust ja mõtlesin, et issand, kuidas ma igatsen... bridži. Ma polnud mingi spets, honöörides sõltusin täiesti teistest, punktilugemises ka, aga nõrk partner ma kaugeltki polnud. Või siis mu oma partner oli nii tugev, et ma ei saanudki nõrk olla. Ma eelistan seda esimest varianti. Aga mu bridžipäevad jäävad juba enam kui kümne aasta taha, nii et see vähenegi on tõenäoliselt juba ununenud. Seega oleks aeg see taas ette võtta.

Esimene käib, teine vaatab, kolmas lööb nagu jaksab ja neljas võtab ära. Midagi sellist oli, ei?

Davai, kes tahab mängida? Kindlasti keegi tahaks. Kahjuks mitte minu lähiümbruses, kus ka reaalselt saaks kokku tulla, veiniklaasi taga lamiseda ja kaarte taguda. Aga unistada ju võib.

Unistama peabki, sest esiteks pole mul siin lugejaid, teiseks, kui ka oleks, poleks nad siin piisavas lähiümbruses, ja kolmandaks, kui ka oleks, siis ma poleks valmis veel sellest fantastilisest anonüümsusest loobuma. Ja ma nagunii ei oska bridži, mis ma siin unistan.

Kududa ka ei oska, ometi kujutlen end endale sokke kudumas.

Lumelauaga ka sõita ei oska, ometi näen seda sageli unes, kui vastav hooaeg on. 

Millal ma ennast kätte võtan? Alati on mingi asi, millega peab ennast kätte võtma. Paberihunniku sorteerimine kas või, kui muud pole.

Alles ma võtsin ennast kätte ja hakkasin igasuguseid pooleli jäänud ja uuesti ette võetud koole lõpetama ja lapsi sünnitama. Aitab ka. Mul pole käsi nii palju. Vahepeal tahaks rahulikumalt ka elada ja hingata.

Aga ei. Sest et kui sa tahad kõike, kohe ja korraga, siis sa pead leppima sellega, et sa ise oledki see, kes peab tegema seda kõike. Ja kohe. Ja korraga.

Küll see bridžki tuleb. Siis, kui ma, hallid lokid tuules lehvimas, mopeediga mööda linna sõita uhan. Sest life goals.