Aprill, aprill, naljakuu

Oh neid eilseid naljatajaid. Päev algas sellega, et pahaaimamatult, kohvi kõrvale, ikka veel voodis, avasin feedly ja võtsin blogid ette. Lugesin ja mõtlesin, et vaat kus lugu, hästi välja mängitud  tubli noor teadlane. Aga siis meenus, et on esimene aprill. Nii et tubli, haneks läksin. Selg sai valgeks. Kott pähe ja nahk üle kõrvade. Edasi kulges päev ootuspäraselt, sest esimese aprilli filter oli peal. Teadupärast on see ju ainus päev aastas, mil inimesed internetist loetut enne kriitiliselt kaaluvad, kui tõepähe võtavad. (Aga sel teemal ma edasi ei kirjuta, sest vaktsiinid, surnud laps nende vastaste süül ja ei soovi, tänan, pange ennast põlema, vaktsiinivastased. Tikud võin ise tuua, kanistri kallist benssugi teile tuua, mul pole kahju. Sest surnud laps.) IGATAHES. Hmm. Kurat. Lähen teen hingamisharjutusi veidi.

***

Ühesõnaga, kuhu ma tahtsin jõuda selle sissejuhatusega, on see, et hea nali on hea, aga enamik paistsid naljad-naljategemise-pärast. Polnud nägu ega tegu ega nalja. Sellegipoolest, nii läbinähtavad nagu need olid, oli lademes inimesi, kes ei jaganud matsu lahti. Lõpuni välja ei saanud aru, et nali, sest esimene aprill ja nii. Palju õnne, saidki ootamatult lapse, kuigi eelmiste puhul oli internetile mitu kuud ette teada see rõõmus faktike. Ja nii edasi. Isegi naljapäeval ei suudeta seda kriitilise mõtlemise filtrit rakendada. Mõni ime, et me kõik käsikärus põrguväravate poole põrutame. Et ühsikondlik paat lekib. See, et mõni paadi vööris elu eest kopsikuga vett üle parda välja loobib, ei tasakaalusta seda, kui ahtris seda pangeviisi, ei, motoriseeritud pumba abil sisse lahmatakse, sest fun ja yolo.

Ja see, kuhu ma sellega omakorda tahtsin välja jõuda, on see, et selja sain tolle blogipostiga valgeks selleks, et mul ei seostu aprill esimesena esimese aprilli kui naljapäevaga. Nii mõnelgi on siis hoopis sünnipäev. Toredal sõbral, keda pole ammu näinud, aga sellegipoolest on vaat et ainus sobiv ristiemakandidaat. Kaugelt sugulasel, keda pole ammu näinud, sest meie sugupuu teatud oksad on lahku kasvanud. Lähedalt sugulasel, keda pole ammu näinud, sest et tema ise on oma valikute, sõimu ja blokeerimistega otsustanud oma oksa meie sugupuu küljest maha saagida. Seega pigem selline kurb maik on 1. aprillil manu.

Mis toobki mind siia. Millest ma tegelikult tahtsin kirjutada. Eks siin ole oma paralleelidki eelpool kirjutatuga. Kellele rõõmus, kellele kurb.

Kirjandusklassika, inglise päritolu.

Chauceri rõõmus, lootust täis kevad. Aprill ja kevadvihmad, ärkamine-tärkamine, looduses ja põues jne jne

Whan dat aprille with his shoures soote
The droghte of Marche hath perced to the roote,
And bathed every veyne in swich licour,
Of which vertu engendred is the flour...

Aga sinnasamma kohe otsa T.S. Eliot. Aprill, surmakuu. Julm, nüri, tühi, petlik.

April is the cruellest month, breeding Lilacs out of the dead land, mixing Memory and desire, stirring Dull roots with spring rain. Winter kept us warm, covering     Earth in forgetful snow, feeding A little life with dried tubers.

Aga pole ju hullu, sest lumi tuli jälle maha. Valge vaip, mis pasa kinni katab. Pole kevadet, pole seda julma ja vastikut torkivat tunnet, kui surnud jäse vaikselt jälle elule tärkab. Kui kogu see koerasitt jälle silma ja talla alla ilmub.

Sinililli ka pole. Sellest on kahju. Aga vähemalt see blogipostitus saab otsa, seegi hea. Ja lõppu pilt, sest lõpetada tuleb positiivsel toonil.

Pilt: Leena fotod, sinililled