Keegi tuttav rääkis Inglismaa reisil nähtud muinasjutukülakestest. Näitas pilte ka. Oli tõesti kena. Kohe oli aru saada, mis muinasjuttude peal tema üles kasvas. Noh, inglise lookesed ja karuloeg Puhh ja muu selline vahva ja roosiline.
Või kes meist poleks lugenud vene muinasjutte? Vaadanud multikaid. Tare-tarekesed ja Baba-Jagaad ja muu vahva. Kolmandad vennad. Ahjudega sõitmine. Lendavad laevad. Havi. Pikad patsid ja laiad puusad. Keegi kuskil peab kindlalt laulma. Tõenäoliselt mõne nikerdatud akna peal.
Või miks mitte, et just hiina muinasjutud ja legendid on need, mille peal kasvasid ja ajukurrukesi arendasid?
Lahked lapsed maisipõllal.
Inglise külakesed. Ridamisi pae- ja muukivimaju, roosipõõsastes, tänava ääres jooksmas sambasse rohetunud kivimüürike. Sekka mõni laadaplats. Tõesti muinasjutuline.
Aga mõnigi ei saaks vist aru, mis siin muinasjutulist. Kus on printsessid? Lossid? Kas või konnadki, noh, kes musitamisest printsideks muutuvad? Muinasjutulise küla taustal peab kõrguma ka loss, mida disnilikum, seda uhkem.
No hästi, ärme siis ütle muinasjutuline, ütleme, et nagu juturaamatus. Storybook villages.
Aga jällegi - kelle jaoks? Kui minule öelda, et miski oli nagu külake juturaamatus, kangastuks mu miinus-paljupaljude-dioptriatega silmade ette hoopis indiaani küla a la “Sinine lind” või “Viimane mohikaanlane”. Sest mina õrnas ja mõjutatavas eas lugesin just “Seiklusjutte maalt ja merelt” sarja, mille lapsevanemad ettenägelikult (või siis ka kogemata) olid suure sektsiooni madalamatele riiulitele, lapse silmade kõrgusele paigutanud.
Ja kindlasti on lapsi, kes loevad-vaatavad õrnas eas vesterne, näiteks kuskil USAs. Aga samas ka Nõukogude Eestis, papsi kõrvalt. (Või mampsi, me ei diskrimineeri. Kui siis kõiki ja demokraatlikult.)
USA külakesed, ühe laia peatänavaga, mille äärtes poeke, kõrts ja kurat-teab-mis-veel. Ilmselt teine kõrts. Apteek-habemeajaja. Vesternist kuni “Gilmore Girlsi” Stars Hollowni välja. Muutub ainult saadaolev värvivalik ja see, kuidas naisterahvad raha teenivad.
Või kes meist poleks lugenud vene muinasjutte? Vaadanud multikaid. Tare-tarekesed ja Baba-Jagaad ja muu vahva. Kolmandad vennad. Ahjudega sõitmine. Lendavad laevad. Havi. Pikad patsid ja laiad puusad. Keegi kuskil peab kindlalt laulma. Tõenäoliselt mõne nikerdatud akna peal.
Või miks mitte, et just hiina muinasjutud ja legendid on need, mille peal kasvasid ja ajukurrukesi arendasid?
Ja kui rääkida juttudest, et saa üle ega ümber kolonisaatorite lemmikpaigast, Aafrikast. Minagi, prillid ninal, nohistasin pea kõik Tarzani-raamatud läbi lugeda. Ning enne ülikooli välismaa-aasta postkoloniaalse kirjanduse kursust oligi suurem osa minu Aafrika-alastest teadmistest just sellest sarjast pärit. Selles mõttes oli too Erasmuse-aasta minu koloniaalkirjandusliku mõtteviisi jaoks eriti silmiavav.
Igale oma. Ja pidagem meeles, muinasjutuline ei ole ainult roosamanna. Lohed, nõiad, kurjad kuningannad. Üsna palju tapmist, surma, ärasöömist.
Nüüd ma elan ise ka üsna muinasjutulises-juturaamatulikus külakeses. Ja siia külla kolides oli endlagi selline tunne, et millal see kirves nüüd kukub. Munakivitänavad, vanad kordatehtud nunnumajad, naeratavad prouad, kes kahesele tuti-pluti teha tahavad... et millal see kuri hunt välja ilmub ja külaväljakul tuleriit üles pannakse? Ma läheks tol päeval kodust ära. Ma tean küll, et uustulnukad võetakse esimesena letti. Nagu koondamistega ikka, last in, first out.
Oled see, mida sa loed.
Oled see, mida sa vaatad - “Maisi lapsed” on siin ringi liikudes ka aktuaalne. Korterit vaatamas käies lähenesime külale ühtpidi. Läbi linna ja küla vahel oleva metsatuka. Nagu oleks Punamütsikese vanaema juurde läinud, oli toona emotsioon. Aga kraami täis autoga lähenesime esimesel sissekolimise päeval teisest otsast. Põldude vahelt. Maisipõldude vahelt. Kust kindlasti mingi Joosep, Malacai ja lapspreester Aabel meile silma peale panid. Kõhedaks tegi küll. Hoidsin pöialt, et bensiin põlluservas otsa ei saaks. Nii see ju algab. “Ma lähen jala ja vaatan, kas teispool seda üldse mitte kahtlast maisipõldu on bensukas.”
Lahked lapsed maisipõllal.
Eks see laiene ka unenägudele. Kui miski on nagu unenäos, siis millises? Kas sellises, millest ärkad nii, et käid päev otsa ringi, õnnis naeratus näol ja pea pilvedes? Või ärkad hirmuhigis?
It’s a dream come true, in a storybook village! Paluks täpsustada üksikasju. Kui sama umbmääraselt nagu brittide poolt brexit, siis eelistan iga kell reaalsust. Isegi padurasedana.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar