Kolmapäev, 4. august 2021

Eelmised elud

20 aastat tagasi lõpetasin keskkooli ja läksin oma 90+ riigieksamitega tippi.*
Hiljem Tartusse.

Ühel hetkel sai see elu läbi ja tulin linna tagasi.

Tolles elus tegin vahvas firmas tööd ja avastasin maailma. Siis aga vahetasin lahti rääkimata põhjustel kähku töökohta, kus toredad tuttavad ees olid, tausta teadsid ja liigseid küsimusi ei esitanud. Vaat see kollektiiv, pigem sõpruskond, on see, mis jäi kripeldama, kui a) firma uutesse kätesse (sisuliselt põhja) läks ja b) perroonil ametirongi vahetasin. Aga parem kordki kogeda ja kaotada, kui üldse mitte kunagi midagi sellist kogeda.




Kaugtööna ja vabakutselisena tegin mõlemale veel, muidugi. Kellel seda tasustatud puhkust ikka tarvis? (Kõigil. Kõigil on tarvis.)

Kuni veidi pärast krooniaja lõppu tollele elule samuti punkti panin ja uue elu alustamiseks pedasse** ametikooli läksin.
Ja siis juba küllaltki mitme aasta eest sinna jõudsin, kus praegu olen. Õnneks on seal ka väga tore seltskond koos. Kui laps juba sama numbri jagu vanem poleks, siis ei usukski, et nii kaua juba oldud. Nagu mu esimesi üürikorteri omanikke seal, eestlane, kes tuli koos mehega kolmeks aastaks. Kolm aastat hiljem läks mees tagasi, tema jäi. Ja see oli 15 aastat tagasi. Millest nüüd omakorda omajagu möödas. Kõik need ajutised asjad, eks. Ükskord saab paljudel kolmeks aastaks tulijatel viisteist täis. Need ajutised asjad, eks.

Aga ikkagi, just see aeg seal... miks see just nüüd mulle jälle hinge poeb? Noh. Teatris käisin. Tuttavat nägu nägin. Tuttav hääl kõrvus ja... Ja nagu 10tonnine rekka või kahekordne buss, kuidas kogu see eelmine elu väga elavalt jälle tagasi tuli, toonased jutud ja käigud ja mõtted.

Oleks keskööraamatukokku*** asja, siis sinna kõigepealt lähekski.*4







***

Tegelikult aitaks sellestki, kui sellised raamatukogud olemas oleksid, kus saab elusid laenutada. Kas siis oma teisiti otsustatud hetkede peale ehitatud või hoopis muud, tundmatute kaante vahel. Oled kaks nädalat kuni kuu (sõltuvalt laenutustähtajast, popimad ilmselt vaid nädalaks) keegi teine tolle elu võlude ja valudega. Lõpptulemus oleks ilmselt sama, mis Haigi raamatus.

Kaadritagune hääleke ütleb, et sellised raamatukogud on juba olemas. Neid nimetatakse raamatukogudeks.






~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~

* See polnud siis ammu enam TPI, muidugi
** See polnud siis ammu enam peda(googiline instituut)
*** vt ka Matt Haig, “Keskööraamatukogu”
*4 OLGU. Ei läheks. Sest et mul on imefantastilised järglased ja kui ma läheks ajas tagasi aega enne nende sündi, isegi KUI ma teeks kõik 100% samamoodi (mis muudab ajas tagasireisimise ju mõttetuks), siis ei näeks ma neid enam iialgi. (Vt ka filmi “About Time”) Siis ma oleks nagu üks naine ühest raamatust, mida ma ei suuda meenutada (põgus alamliin sealt, võib-olla “Time and Time Again”?) ja tema ei lõpetanud rõõmsalt, pehmelt öeldes. 

PS. Kummardus abikaanele samuti, kelle ühes lastega maha mängiksin ajas rännates (kuigi tema, erinevalt lastest, annaks ehk kuidagi tagasi võita, kui sama rada käia). Tema on mul ka tore ja endiselt ainus inimene, kes pikka aega ninapidi koos olles pole tüütuks muutunud. Ma olen muidugi ka nii printsess hernel, et mingi visiitabielu ei toimiks. Pole ma ei Nipernaadi Inriid ega Tänaku Jaanika. Ja näitleja naiseks sobib vist kõige paremini teine näitleja, kes ka terve suve tuuritab. Rändlaulikutest ma ei räägigi. Kraaps ja kniks. “Mõned asjad elavadki kõige paremini nendes mitte valituks osutunud maailmades,” ütleb ta keskööraamatukogust naastes.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar