Puhkus

Oli puhkus.

Enam ei ole.

Muidugi ei jõudnud kõike teha ega igale poole minna.

Peaaegu kuhugi ei jõudnud.

Ega igale poole ei tahetud ka.

Ei virise, eks igaühte ei peagi külla kutsuma.

Peab aru saama, kui vanade jaoks oled “uus” ja uute jaoks “vana”. Siis tuleb küla pealt lapsi kokku laenata ja kulutada kogu oma vaimne kapatsiteet sinna.

Sellegipoolest jõudsin Saarde ja ette kavatsemata Hiiumaale.

Veel Saarde surnuaia- ja kinnisvarahaideheidutamisetuurile.

Veel Hiiumaale, seekord plaanikohaselt.

Laulasmaa ja “Kihnu Jenka”.

Kaljulaval ise tehtud ja kokku laenatud laste piirituks rõõmuks Taukar.

Kinos “Luca”.

Kiidjärvel “Tantsubaasis on suusapidu”, nagu see mul meeles on, ehk “Vana klaver”, nagu guugeldamine näitas. 

Läbi Tartu sinnapoole sõites (näe, ikka käisin Tartus ka seekord, mis sest, et sainult mõneks minutiks sinna-ja-tagasiteel linnaservast läbi sõites) tõdes teatrikaaslasest emaüksus lõppematuid teetöid vaadates, et “siin ka üks kaerajaan käib”. Mis see Tartu maantee muud on, kui rahvatants autodega - rahvatants+rahvussport ehk kiiruse ületamine ja kahtlased möödasõidud, hopp! siia, hopp! sinna, karga välja kaema.

Puid välja juuritud ja uusi istutatud.

Maja värvitud.

Küdiga koera teemadel raksu mindud.

Muhumaa ja raamatuesitlus.

Kloogaranna. Nõva rand. Tahkuna ja Mändjala. Tuuletorn. Koeraga restodes. Mõisad, lossid, keldrid, pööningud. Tantsupööningud ja linnalaagrid. Ballett ja tehnika. Lottemaa. Hagudi. Keila. Rannaküla. Nadu sünnipäev. EMO. Draama. Rahustid. Mull. Mull null. Kuusalu Loksa ja Lible tänav. Koertenäitus. Juuksur, laste. Ühele sai Paula, teine keeldus tooli istumast. Juuksur, ise, üle 2 aasta. Päike. Heinamaa. Lilled. Vihm. Teetööd. Veel teetöid. Iseseisvuse taastamise aastapäev. Auto pakkida ja start.

Tagasiteel oli 6 sõidutunni läbimiseks aega 14. Ei roninud kiirteele. Leidsime vahvaid peatuspaiku. Põikasime uitmõtte ajel Keila+Haapsalu saarele ehk Ölandile. Nii vahva päev sai kokkuvõtteks! Need 14 tundi möödusid oluliselt, OLULISELT kiiremini kui järgmise päeva 5 tundi saksa kiirteedel. Aeg on ikka suhteline nähtus. Pole ükski teadlane veel selgitanud, miks ta sedasi trikitab. Või on?

Ja muidugi.

Uksest sisse astudes oli tunne, et meie äraolekul on sisse murtud ja maja läbi otsitud. Sest ma ju kraamisin pea nädala enne ärasõitu, et oleks hea koju tulla.

Aga ei, ise keerasime maja pea peale, 2 tundi enne plaanitud lahkumist ja lisaks tund pärast plaanitud lahkumist koera passi otsides. Sedasama koera passi, millega kuu varem loomaarsti juures marutaudi loomale vaktsiinisime. Ja mille ma siis “kindlasse kohta hakkama” panin, et “kindlasti maha ei ununeks”. 

Muidugi ununes selles kaoses a) külmkapp tühjendada (oli vahepeal elama hakanud, sai esimese asjana tagasi jõudes küürida) ja b) kohvifilter viimasest täiest ära visata (oli masinas vahepeal elama hakanud, sai teise asjana tagasi jõudes küürida).

Ei, esimese asjana viisin peni lühemale tiirule. See võttis muidugi sama kaua kui keskmine tiir, sest igalt postilt oli vaja kuue nädala koerauudised kokku lugeda. Ja ise märk maha jätta. Vasja oli siin!

Küll on hea, et veel venitan viimaseid puhkusepäevi. Ei kujuta ette, kuidas oleks, kui juba oleks palgatöö ka muudele siinsele töödele lisaks.

Vahepeal tuli üks sügavam mõte, mis ajas hetkeks peas udu laiali ja ilma klaariks. See muidugi möödus kähku ja ununes veel kiiremini.

Aga lootust on, et saan hakkama.

Üks Mull on veel veinikapis vabamat hetke ootamas.

(Vast kohtun temaga mõne kuni mitme aasta pärast.)