Mõtlesin sellele jälle, kui mõne päeva eest oli taas selline ahhaa-hetk. Et inimesed on tegelikult ka võimelised ise oma plaane tegema ja ellu viima. Mitte ei muutu hetkega sinust sõltuvaks. Et kui annad sõrme, siis võtavadki antud sõrme, mitte ei kao tükkis terve käega. See oli nii ootamatu, et hetkeks võttis lausa suu lahti. Mu senine kogemus on ikka muud näidanud. Aga sellest hoolimata - kuidas sa siis ei paku pereliikmele abi? Isegi kui tead, et nõutakse seepeale palju enam. No et pakud küll konkreetse olukorra tarbeks konkreetset lahendust, aga kui see ei kohaldu ka kõigile järgnevatele olukordadele, siis saad sõimata, sest sa ei hooli pereliikmest/haigest lapsest/kas sa siis ei tea, et sina oledki üldse kõigis tema hädades süüdi.
Sellest üks teine mõte, mille olen ka nende aastatega korduvalt läbi mõelnud. Et mingi piirini on justkui okei süüdistada teisi oma hädades. Ema ei luba peole. Käsib õppida. Valis elukohaks kesklinnast kauge piirkonna. Soovitas ülikoolis õppida midagi, mis hiljem sisse toob. Esiteks. Kui sa oled laps, siis sõltudki oma vanematest ja nende otsustest. Sa võid neid süüdistada nende otsustes, aga võid ka leida selles tolle kübekese mett tõrvapotis. Teiseks. Kui ema soovitab midagi, see pole käsk. Ta (loodetavasti ja tolles näites oligi nii) ei ütle sust lahti, kui lähed midagi muud õppima või üldse ei lähe. Ta tahab lihtsalt, et sul oleks elus kergem kui temal, et sa leiaks oma kutsumuse või vähemalt millegi, mis sära silma toob. Et sa tööle minnes ei peaks mõtlema, kas minna tihedas liikluses punasega üle tee, sest äkki jääd auto alla. No mitte palju, surma ei tahaks saada, vaid saaks veidi viga, näiteks murraks mõne luu, ja lihtsalt ei peaks tööle minema mõnda aega. (Ma töötasin ülikooli kõrvalt toidupoe kassas, see polnud meeldiv, ma tean, millest ma räägin.) Kolmandaks. Isegi kui sul on legit põhjus ema-isa süüdistamiseks, pead sa mingil hetkel oma elu eest ise vastutuse võtma.
Lõpetad kooli, kolid välja. Ehk siis? Vireled oma õnnetuste hunniku otsas aastaid paar kuni mõni, aga ehk siis? Iga mees on oma saatuse sepp, jah, aga see kehtib naiste puhul ka. Mehe all peetakse inimest siin silmas.
Natukene väljakirjutamisteraapiat. Natukene bloginakkavast elus vedamise teemast tingitult. Kui mõni jääbki ootama seda valget laeva. Et läheks hästi.
How To Adult
Aga mõni ei saa sellest aru, et oma elu on oma väikestes valgetes kätes ja vastutus oma kleenukestel õlgadel. Oma oskuslikes kätes ja oma vapratel õlgadel. Aga kui sa seda elu elamise oskusteavet pole omandanud, kuidas sa selle oma lastele edasi annad? Sa ju tahad, et su lastest saaksid edukad täiskasvanud? Edukad selles mõttes, et juhivad ise oma elu ja otsuseid, võtavad tagajärgede eest vastutuse, julgevad eksida ja areneda. Või hõõrud juba suures ootuses käsi, et nende virelemine veel üks asi, milles sa saad oma ema süüdistada?
Aga see ahhaa-hetk. Et ülalpool kirjeldatu, mida oled hakanud normaalsuseks pidama, ei olegi seda. Et saab ka muud moodi. Saab ka salvamata, sarjamata, lihtsalt. Nii lihtsalt!
Siis hakkab endast veidi kahju. Et nagu Stockholmi sündroom natuke. Oled selles keskkonnas nii kaua olnud, et normaliseerub. Arvad, et sina oled see imelik, kellele tundub, et ehk ei peaks nii olema. Nagu vaimne vägivald. Äkki ongi vaimne vägivald? Sest selle sees olles ei näe enam selgelt.
Pikk jutt, sitt jutt. Blogimisteraapia. Tasuta antakse. Üks satiirisait avaldas midagi seks tarbeks: pilte suurte ja väikeste koerte kohtumisest, sest teraapia on liiga kallis. Minu masti huumor.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar