14 nädalat ja 6 päeva veel. Esimesed 14 nädalat möödusid vist palju kiiremini, kui need viimased, mis veel ees. Eriti kuna esimesed 4-5 nädalat polnud aimugi. Planeeritud oli ta pikalt, lihtsalt testides ei andnud õigel ajal kätte. Üllatusloode selline. Aga 14 nädalat. Sellest kaks kuud veel tööl käia. Kes see jaksab oodata? Mina, vist. Mis mul üle jääb. Müksik põksib küll nii, et tahaks juba välja, kitsaks hakkab jääma. Tuharseisus hetkel. Samas aega veel maa ja ilm ringi keeramiseks. Mitte et ma seda sooviks. Mu poolest võibki tuharseisu jääda. Mitte et see aitaks kuidagi tervemaks jääda, aga. Siis jääb vähemalt see osa terveks, mis viimati soustiks mikserdati vaakumiga. Kõhu pealt oleks puruks seekord. Iga kord erinevast kohast puruks, palun. Uued kogemused ja nii edasi. Saaksin vähemalt iseseisvalt istuda, see on suur õnn. Mitte et seal tegelikult mingit vahet oleks. Peaasi, et tervest lootest pärast väljutust terve laps alles jääks. Kuidas saab igatseda kedagi, keda sa pole elu sees näinudki? Saksa keeles on selle kohta kindlasti oma sõna, a la tulevaselapsepraeguselooteigatsus. Soomlastel kindlasti ka, need ju teevad ka kõigest liitsõnad. Kahju, et Soomes ega Saksamaal sünnitada ei saa. Miskipärast on usaldus nende haiglate ja sotssüsteemide vastu oluliselt kõrgem, kui meie omade vastu. Samas seegi hea, et ei pea USAs või mõnes muus sellises riigis sünnitama, kus isegi väga hea kindlustuse korral maksad tuhandeid ise. Mis nad teevad, kui sa ei maksa? Võtavad beebi ja pistavad sisse tagasi või? See oleks loogilisem kui inkassosse andmine. Samas raha nad sedasi ei saa. Aga loogilisem oleks ikka.
Mumm ka igatseb juba Müksikut. Muudkui musitab ja kallistab oma väikest õde. Minu kõhtu. Üks ja sama asi.
Aga kaks kuud peab veel tööl käima. Siis saab 1,5 kuud niisama valmistuda. Õiges kohas.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar