Kõige esimesed kassid, kellega kokku puutusin elasid isa sugulaste juures maal. Püüdsid hiiri, käisid üksteisel kosjas, poegisid küüni ja pööningule, hirmutasid lapsi ja keerasid ära, kui neile järve ääres kasvanud palderjani sööta. Aa ja leidsid sinu kutsikale kallale tulla, nii et too elu aeg kasse kartma jäi. Ja väikseid lapsi, sest seal oli ka u aastane sugulane, kes tuli ligi, haaras kutsal ühe käega turjast ja teisega sabast, tõstis õhku ja hüüdis võidukalt: “Aua!”
Edasi meenub paar kassipoega, üks neist punakas, keda eri ajal püüdsime koju tuua ja emale auku pähe rääkida, et ta lubaks meil korterisse kassi võtta. No dice. Küll aga saime koera, kes elas meiega mu algkooliajast ülikooli vahetusõpilasaastani. Krants, rottveileri värvides, Austraalia karjakoera karva ja mõõtu. Mustukene. (Irmi, Armi, teate ju küll.) Seesama, kes sai kassilt pureda ja pisipoisilt sugeda.
Keskkoolis oli pinginaabril kass, kes kõndis omapead. Vahel lasi pai teha. Ükskord jäigi omapead jalutama. Nüüd on sellel sõbrannal uus kass, hall. Ei lase pai teha. Aga on väga fotogeeniline. Peni neil ka ei lasknud pai teha, aga see oli eelmises valvekoera elus saadud väärkohtlemise tagajärg.
Ülikoolist, IT ja äri, leitud sõbrannal oli kaks kassi. Siiani on. Vahel annavad näole ka.
Ja Inglismaal on tal suur hall Igor. Taas väga fotogeeniline isend.
Õel on tal ilves.
Ja sellised kassid on tal ka veel. Laenukassid, nõudmisel esitatavad, pikkadeks jalutuskäikudeks ja kes-on-tubli-kutsa-sügamiseks.
Koerad.
Ja teisest ülikoolist, filoloogia, leitud sõbrannal on ka kass. Algul oli Aleksander Suur, nüüd on Koma. Paremat grammatika- ja keeleteadlast põle minu silmad näinud. Sõbranna, mitte kassid.
Teine keskkoolisõbranna tõi pärast ülikooli kassi koju. Kollane kass, eelneva elu traumade tõttu ülisõbralik. Kui käisin ülikoolilinnas eksternina aineid järele tegemas ja tööd kirjutamas-kaitsmas, ööbisin tema diivanil. Kassi, mitte sõbranna. Oli küll sõbranna korteris, aga ilmselgelt kassi oma. Kuidas muidu selgitada seda, et ta iga jumala kord sinna minuga magama ronis? Puges minu ja tekivoltide vahele ja iga kord, kui külge keerasin, lendas suure kaare ja veel suurema ehmatusega (meie mõlema omaga) põrandale. Iga kord ronis märkamatult tagasi. Vahel ärkasin selle peale, kui ta mul seljal istus ja esikäppadega pehmelt mu turja masseeris. Vaat selline. Hooliv. Vahel lasi paitamises pausi teha.
Abikaane vanematekodus on vist alati kass olnud. Praegune on Miuks. Püüab hiiri. Laseb pai teha, lapsi ei ründa, mulle ägedat allergiat tekitab, kui silitan. Enam ei silita.
Allergia avastasin eelmisel kevadel, kui koleega kassi neli päeva söötmas ja seltsitamas käisin. Kolm päeva peitis end magamistoa kardina taha. Neljandal päeval ronis sülle ja kukile ja tegi tõesti mu päeva. Kuni hetkeni, mil ma kodu poole sõites silmad ja käes oleks taht küljest kratsida. Kassid.
Kindlasti on neid veel, neid kasse, kellega on puutumus suurem.
Aga meie kass on selline.
Koer.
