Raamatu sain “üllatusraamatu” programmis, kuhu endale oma sünnipäeva puhul paar aastat tagasi kuuekuulise tellimuse tegin - iga kuu saadeti üks raamat vastavalt mu enda eeltäpsustatud huvidele. Väga head ja tuliuued asjad tulid. Nüüdseks muidugi laialt heaks tunnistatud, sest noh, lugemine ja raamatute ostmine on ju kaks erinevat hobi.
Nagu ka lõnga ostmine ja näputöö, aga selleni ma veel jõuan.
***
Pealkiri tuleb siit, eks ole, nagu kõik pühendunud blogilugejad (me, myself and I) juba kindlasti teavad.
Siia kadus. Vossemi aiandus-kokandus-lemmiklooma-hooajaliste sisustuskaunistuste kauplusse. Ainult täislollakas ei viiks sellist leidu omale koju. Ma võin vahel veidi tumba olla, aga täislollakas ma igastahes küll pole.
***
Mulle ei meeldi teavitused, ei meeldi, kui telefon iga veidi aja tagant “Plõnn!” teeb. Suurem osa plõnne on kinni keeratud, aga need punased jullad ikka tulevad. Vihmateade. (Muuseas, parim äpp! Teeb “Tilk!” (Noh, see heli, kui tilk kuhugi jõuab omadega.) ja sa tead, et kui prasjagu ratta seljas oled, et sul on kaks kuni viis minutit seisma jääda ja vihmakihid peale tõmmata.) Sõnumid. Vastamata kõned. Lugemata meilid.
Kuskil seal sees on üks hästi tähtis kiri, mille ma jätsin lugemata, et oleks meeles tegeleda.
Kuskil seal on teavitused laste kooli infoplatvormilt, kiired teated, mis on lugemata, et silma paistaks ja meeles oleks tegeleda, ja vähem olulised, mis on lugemata, sest pole veel nendeni jõudnud.
Suur osa on nädalased uudisteringvaated ja üks igapäevane.
Lennukipiletid.
Arstiajad.
Arved.
Sünnipäevaõnnitlused sugulastelt. Nii eelmisekuu-enda kui käesolevakuu-värskeüheksase omad.
Kitarritunnid. Et oleks meeles tegelda. (Septembri kuupäevaga.)
Kasutamata kinkekaardid mitmesugustelt.
Kui oleks kõik loetud ja tegeletud, küll siis hing ja mõte puhkaks. Kuigi teadagi - küll kohe tulevad uued peale.
***
Internet ei luba kommenteerida. Kommenteeriksin mitmesugust. Näiteks et mul ka mitu numbrit suurem jalg, aga üks number tuli automaagiliselt, kui mu 37 hüppas 38 peale, sest me läksime Euroopasse. Muu on tulnud raseduste ja paljajalujalatsitega. Hiljaaegu saime mõlemad 40, jalanumber ja mina.
Või näiteks ka, kui habras on tegelikult see, mida me kindlaks peame. Kuidas elud võivad pisiasjast sassi minna, üks asi teise otsa, kuni lasedki minna ja elad nagu kodutu oma haisvas risustatud korteris. Katuski pea kohal. Või tuulutad pargimurul päikeselaigus oma nahahaigeid kodutujalgu. Tahaksin kreemitotsiku viia, aga ei oska ega tea, mida selline häda vajab. There, but for grace, go we. Sellist sorti asju. Ega ei püsi meeleski, kuhu kommenteerimata jäi. Loen ja mõlgutan.
***
Kõrvade-kuulmisega sama. Uuenduseks sattusin viimaks asjaliku arsti juurde. Abiks seegi. Raskem osa seisab veel ees, paberimajandused ja asjaajamine. Vastutus. Ja mis edasi.
***
Vahepeal oli veel üks pühapäev. Hilise lõuna pidasin pargis piknikuna, kampsikuväel. Korjasin raamatu vahel kuivavatele sügislehtedele lisaks kuldkollaseid ginko-lehvikuid. Kui kenasti kuivavad, toimub kunstiteraapia. Veel ei tea, kas endale või lastele. Kõigil tarvis.
Järgmisel päeval rõdul taimi toimetades oli juba läbilõikav külm. Saabub ka siia. ❄️
***
Näputööd on mitmesugust. Lähen ja tegelen. Oma merelise loojangu ainetel suurrätikuga (lõpp terendab), sügisvärvides salliga (vast järgmiseks hooajaks valmib), suvesärgiku (võiks valmida suveks) ja ema tellitud pontšoga (eee… jõuluks…? Vist on palju loota. Ehk kolmekuningapäevaks, mis teatavate kultuuriruumilaienduste tõttu teemaks on), mida sõjaaegse energiakriisi tõttu veel madalamaks keeratud küttega (ehk et pigem selle puudumisega) kontoris käies peale tõmmata.
Lähen ja tegelen.
