Kas see on ka mingi vaimuhaigus, et alles oli veebruar ja täna panime füsioteraapias järgmise aja juunikuusse. JUUNIkuusse. See on ju suvi juba. Ja veebruar on talv. Kuidas nii? Või mitte haigus vaid lihtsalt läbipõlenud inimvare toimetulekumehhanism? Ühe silmapilguga, sõna otseses mõttes, saab talvest suvi, saab kolmesest kümnene ja sünnitusvaludest keskkoolide vaatamine? Ma ei tea ka, mitte keskkoolide, vaid… mu peas on ikka vana hea I-IV klass on algkool, V-IX on põhikool ja siis X-XII keskkool. Enne esimest on lasteaed, vahel.
Siin on hoopis nii, et "kooli" lähevad 2,5-aastaselt, siis on nn mudilaskooli I-III klass, kust saab lõputunnistuse, sertifikaadi. Sellega lähed (enamasti samas koolis) algkooli, mis on I-VI klass. Selle lõpetad 11-12-aastaselt ja siis tuleb … teine kooliaste - esimene kraad 2 aastat, teine kraad ka kaks ja kolmas kraad vastaks justkui meie keskkoolile-gümnaasiumile. Seda käisime vaatamas nädalavahetusel selle beebi jaoks, kes alles eile vaakumiga välja sakutati. Kuidas?!
Kas lapsevanemaks olemist saaks ka DSM-manuaali järgi sümptomite alusel vaimuhaiguseks klassifitseerida? Aga paremaks läheb. Kui nad on piisavalt vanad, lastakse magada ja unepuudust ei ole enam nii palju.
Ükskord märtsis ma jäin auto alla. Sõitis rattateele, kus mina olin. Rattaga. Kaks kuud füsioteraapiat ja peaaegu ei olegi valus iga kord kui ma hingan või kui süda lööb. Läheb ju paremaks.
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
* vähemalt seniks, kuni viimane lahkuja kohvikus tule kustutab
~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~~
PS. Nüüd, kus ma kirjutan postitusi meili teel, tundub nagu võiksingi karusnaha toru sega tõmmata ja autole korstna külge kruvida.
Muhv, nõudmiseni
