Sõnadele jutumärkide ümber panemise idee tuli ühest nondestsamadest kahest reisivihikust, et justkui annab rohkem sisu või sügavust. Ei andnud. Aga noh, ega ta ei pannud jutumärke sõnadele ümber ka. Ei oleks ilmselt aidanud. Silmadele tehtud kahju tagasi ei saa arvatavasti. Samamoodi raha raamatute eest. Teada sain, et tolles riigis on palju bürokraatiat, mida ma juba teadsin, ja et aeg on raha ja kui mõlemat on vabalt käes, siis mitme kuu molutamisega jõuab vabalt iga huvitava nurga läbi seigelda. Seda ka justkui juba teadsin. Või oskasin loogiliselt tuletada.
Meil ei olnud ei aega, raha ega jaksu puuga selga võtta, aga oli merevaade voodist, päike, soe, terrass, kust vaadelda mühisevaid laineid, ohutust kaugusest mürgiseid krabilisi ja vähem ohutust kaugusest paljaid varbaid söögiks ja pehmet seelikut koduks pidavaid sisalikke. Ilusa linna nägime ära. Koleda küla. Mere ja ranna. Ujumiseks külm ja laineline. Aga soojendas konte küllalt kenasti. Palmipuud nagu muiste.
Käisime akusid laadimas. Midagi jäi korraks pidama küll.
Loojangusse ära.
Vanasti oli prügila. Nüüd on palmipark.
Tulevane dinee. Mitte meie oma. Aga kellegi kindlasti.
Vaguely heart shaped rocks
