Teate, kus on nagu hambaarsti juures?
Hambaarsti juures.
Eriti kui sa pole seal mitu aastat käinud.
Eelmisest reedest selle reedeni on olnud 18 asja, mis on vaja olnud teha, sh kaks psühholoogi, kaks sõbrakohtumist, neli sporditundi, viis muusikatundi ja kolm hambaarsti. Ja seda ainnult kalendrit vaadates, kindlasti tuli kalendriväliseid asju ka juurde. Tavalisel nädalal poleks see kindlasti õnnestunud, aga kuna ma nagunii juba valus ja palavikus olin sel nädalal*, siis oli eluspüsimise foon nagunii vaevarikas ja see kõik ei paistnud oma erilise kerrukusega eriti silma. No kui pannakse neid aegu kuus kuud ette. Siis muidugi satuvad kõik samma nädalasse. Vähemalt ei olnud see nädal skaute.**
PS! Hambaarstist üle tee on silmaarst, kus käime (ja kaks sammu paremale on postkontor ja kaks sammu vasemale on raamatupood, welcome to Main Street, Smalltown) ja seal antakse lastele vapper olemise eest … kommi. Keep da business goin’. Businesses supporting businesses. Vähemalt ei anna hambaarst midagi, mida silma toppida, et silmaarstile kliente saata. Annab hoopis kleepse. Kuigi eks neid annab ka kindlasti kuidagi silma kleepida, kui lapsel silma peal ei hoia.
~~~~~~~~~~~~~~~~~
* sest lapsed toovad koolist koju
** tegelikult ei ole skaudid, sest pole tavalise kirikuga kaudselt seotud. Aga sama teeb välja. Ilmalik ka pole. Mitte et ma oleks üleöö avastanud ühe konkreetse konfessiooni võlu, ei. Lihtsalt vanema lapse klassikaaslased esimeses klassis olid enamjaolt selles noorteühingus, kus siniseid särke ja oranže kaelasidemeid kanti. Nii ka tema. Ja pisem tema sabas, kui aeg niikaugel oli. Kindel side kohaliku kogukonnaga või nii. Ikkagi immigrantide teine põlvkond, mitte igiammused põliselanikud oma sotsiaalsete sidemete ja turvavõrkudega.
