Lugesin mõne aja eest mingist vanainimeste väljaandest a la Economist või Guardian, et “Gilmore Girls” on endiselt väga popp sari, väga hea sügisevaib ja et on inimesi, kes seda igal sügisel ikka ja jälle comfort-vaatavad. Ma olin parasjagu keska lõpus, kui sari 2000ndal aastal algas ja ülikoolis, kui lõppes, vaatasin religioosselt. Ja sellest artiklist tulenevalt muidugi ma tahtsin ka seda sügis-comfort-vaatmist.
Vist oleks olnud targem mõni artikkel veel lugeda, sest ma tõesti ei olnud valmis selleks, mida mu silmad nägema pidid.
Sa vaevu tunned inimest ja võtad õiguse ta liikumist füüsiliselt takistada, ise oled täiskasvanu ja väidad, et oled naisest romantiliselt huvitatud? Ja kui ta ütleb ei, sest sa oled ta lapse õps, siis sa lihtsalt ei jäta teda rahule ja käid peale (vt ka füüsiliselt takistamine, sellest oleks mulle küll sinikas käsivarrele jäänud), kuni ta pool-vastutahtsi nõusse jääb? Kus on entusiastlik nõusolek, kahepoolne huvi ja nagu, sa oled ta lapse õps uues koolis?!
Ja Lorelei ei tahtnud, sest see tundus talle endale nii väga vale, et ta ei julgenud isegi lapsele öelda seda. Ja kui laps teada sai, siis… käis talle samamoodi peale, saamata soovitud vastust, kuni ta selle soovitud vastuse välja pressis. Sa tegid lapsele seda, mida see mees sulle tegi. Kohutav. Sest see oli ühiskonnas normaalne? Või sinu elus normaalne? Sest su vanemad visksid su välja ja sinu jaoks see oligi üles kasvades “armastus”. Vastutahtsi.
Ja selliseid asju oli iga nurga peal. Dean?! See esimene suudlus?! Nagu MIS ASI see oli? Te pole isegi väljas käinud ja sa ajad Rory oma töökohas, toidupoes, nurka ja see peaks romantiline olema?!
Ja Rory siis sellest tulenevalt hakkab oma bestikat ignoma ja on omakorda edasi bullybutt, sest tema ise kannatab seda ja arvab, et see on normaalne?! No vabandage väga, see kõik on väga kaugel comfort’ist. Ja inimesed vaatavad IGAL AASTAL seda vaimset vägivalda edasi, sest see on ENDISELT meie ühiskonnas normaliseeritud.
HARD PASS. Ma ei saa seda isegi kudumise taustaks panna, sest et siis ma koon selle raevu sinna sisse ja sellest tuleb ka paras käkk.
No ja siis ma mõtlesin, et olen nutikas lutikas ja vaatan seda “Year in The Life’i”, mis on ikkagi aastast 2016 ja ühiskonnas on ju ometi toimunud mingid muutused? Mis te arvate, mida mu silmad nägema pidid?
Jep, see oli veel hullem. Madalalaubaline ärapanemine, Pauli mõnitamine, surrogaadid ja nende nimetamine breeder’iteks ja prime meat’iks. Üksteisele valetamine, sisutühi kiirlobin, seesama kiirlobin, mis algses sarjas oli vähemalt mingil määral sisukas.
Ja nüüd, lapsevanemana… sa ei saa olla oma lapse bestikas esimesena. Kes ta ema siis on? Ja siis lambist emakaarti lauale käia, kui sa seda kunagi varem teinud pole. Nina Lykke kirjutas oma õudusjutus (ei olnud, tavaline eluline romaan, aga oli küll, mulle vähemalt) “Ei ja veelkord ei” midagi sellist, et lapsevanem on lapsele samaväärne, mis õhk ja vesi - sa ei märka, kui sellega on kõik korras, sa märkad seda siis, kui sellega on midagi valesti, kui seda pole või muutub toksiliseks. Ma vaatan sinu poole, “Gilmore Girls”.
Kui sinu ema oli Emily moodi ja sina oled Lorelei moodi, siis sa lihtsalt pendeldad sama toksilise mustri sees ühest äärmusest teise. Teraapia on see, mida kõik need tegelased vajaksid. Su vanemad viskasid su välja, sest rase? Trauma. Edasi? Teraapia. Break the pattern. Su isa oli sulle halb/olematu, aga su tütrele hea sõber? Trauma. Teraapia. Sa elad koos emaga bestikaelu, vanavanemaid näed pühade ajal ja isast ei kuule midagi? Trauma. Teraapia.
Ja üldse. JA ÜLDSE!
Miks läks Lorelei oma vanematelt Rory kooliraha anuma? Miks ta ei helistanud Christopherile, kelle start-up valmistus börsile minema? Ja kui Chrisil endal poleks olnud võtta, siis tema vanemad on ka pururikkad.
Aga muidugi siis oleks see teistsugune sari olnud. Ilmselt parem.
Või… ongi see normaalne ja mina olen imelik?
