Tantsupeole seekord ka ei saa. Elu on ees. Viimati, kas oli vist noorte pidu, jäi see kontsert ära, kuhu meil piletid olid. See, mida noored ise Vabaduse platsil hiljem pidasid. Selle ilmaga, millega poleks... ah, las olla. Ja laulupidu meeldibki mulle rohkem telekast vaadata ja teistel siis seekord uhked kohad. Midagigi sellest näpuvääratusest head tuli. Välismaa eestlased vs filoloogid... või kui ma ütlen endale, et see oli kategooriast sõltumatu nutiseadme eriauhind, võib-olla siis pole nii mõru see va pill. Aga tantsupeole ikka ei saa. Loodetavasti seekord operaator või režissöör või keegigi on varem tantsupeol käinud ega käki ülekannet ära. Seekord. Kuigi, kuigi. Ma olen siiski eestlane, uhke ja hää, ja leian kindlasti midagi, mille üle kurta ja muretseda. Kust ma muidu hingesooja saan?
Kui hing välja arvata, siis soe on küll. Kuuldavasti Aafrikast. Jah, ma mõistan neid, kes kurdavad, kui nii soe on, sest ma täitsa kujutan ette, et võib päris tore olla, kui sa 24/7 ei higista ja kogu aeg ei kleepu, aga mul pole juba mitu päeva kordagi külm olnud! Mitte kordagi! Isegi korrakski mitte! Ja see juba on midagi.
Laialdase kurtmise varjus on siiski jäänud mulje, et Aafrika soojale pigem ei näidata ust ega jäeta Vahemerele uppuma ka.
Kolleeg kogub mänguasju pagulaste lastele. Vaatasin õnnetult kodust katastroofitsooni ja. Kellegi pole nii palju mänguasju vaja, kui siis neil, kes jagavad need pisikestele lastele, kes kodust pidanud kiiruga lahkuma, väike komps kepiga õlal. Sünnipäevad ja jõulud toovad nagunii meie omadele manti juurde. Aga see nõuab korrastamist. Kas ma suudan? Esimese maailma hädad, häbi kohe.
Elustiil on ka selline, et häda kohe. Ei ole mõeldud inimesed nii elama, et hommikukohvi magustoiduga segi võib ajada. Räägin küll endale (sest kes oskaks sulle paremini puru silma ajada, kui sa ise, kes sa tead täpselt, mida sa kuulda tahad?), et vaimse tervise toit ja nii. Praegu toidame vaimu ja kui sellega jonksus (haha, khm), siis hakkame toitma keha nii, et keha ennast liigutada suudab. Ise väga hästi teades, et terves kehas terve vaim ja pool internetti on täis teadust, mis on seda ka tõestanud. No ja kaua sa endale ikka valetad, läksin trenni. Kaks korda nädalas treeneriga. Või mis, treener ei puutu väga asjasse, masinad teevad. Ma ei oska selle kohta muud öelda, kui et see on seda raha väärt. Isegi tavalisele 30-minutisele jooksusatsule, mis ka masohhistlik ettevõtmine, annab silmad ette. Tekib lausa lootus nii kaua elada, et lapselapsed ää näeks. Kaasnev nähtus, kui seda rada jätkan, on kardetavasti ka kergekujuline kaalukaotus. Sellest oleks kahju, sest garderoob sisaldab päris meeldivaid juppe praegu. Aga noh, lapselapsed ja tervena elatud aastad ja muu selline.
Masinad on targad, vaatavad kohe, et tuli X ligi, tark masin teab, et X on masinat sikutamas käinud vähe ja raskust väga ei kannata veel. Vaja treenida siit ja sealt seda ja toda lihast. Masin jätab meelde, kus on X-i nõrkus, kus Y-i ja teiste. Mõne asja jätab ka treenimata, et oleks nõrk koht, kui vaja. Kui masinad omadega nii kaugel on, kui loodetakse ja kardetakse, ega masin siis ennast ohtu sea sellega, et annab oma nutist inimesele märku. Ei, masin ootab. Masin õpib. Masin valmistab inimese ette, kuni masin on kindel, et inimesest jagu saab. Ja siis masin päästab planeedi. Näiteks. Aga X mõtleb, et vaat kui vahvad masinad, aitavad ka vale elustiili juures mõne tervena elatud aasta juurde sikutada.
Muus plaanis on meil tujud, mitte tunded, kuni lumi pole maas. Ju see mingi Eesti värk ole, Nipernaadist nubluni. Päike, lilled, heinamaa, uitav meel ja. “Sa kirjutad samamoodi nagu räägid,” ütsid vanasti. Laps ka lõpetab lauseid “ja” või “et-iga”. They screw you up, your mum and dad, ja parem grammatiliselt laps nässu keerata kui vaimselt, eks? Kuigi teised jälle ütlevad, et sa oled see, kuidas sa mõtled, ja sa mõtled nii, nagu sa räägid, nii et sõnad on tähtsad. Kolmandad jälle ütlevad, et ei pea alati kuulama, mida teised räägivad, vahel võib oma peaga ka mõelda. Aga kesse enam oskaks, mh?
Masin vast.
