Vahepealt on puudu jäänud Hispaania-järgse intensiivi muljed. Noh, jah. Kui sealset kaht nädalat poleks all olnud, siis oleksin vist nutnud ka. Kaheksa tundi päevas õhuta ruumis ajab inimarvuti korralikult kärssama ja kui teised intensiivpalatikaaslased on nullist C1-ni õlg õla kõrval ja ühtse programmi alusel töötavate metoodiliste õpetajate käe all õppinud, siis minu auklik taust on korralik pettumus. Nii mulle kui minust elulooma eeldajatele. Kokkuvõtlikult, Hispaaniasse läksin kindla teadmisega, et sügisel ootab katastroof, naasin lootusega, et saab küll veel asja, ja koduse kursuse lõpuks oli sügisdüstoopia tagasi. Vähemalt on seks ajaks katseaeg läbi, kui kotist põrsas avastatakse.
*
Eurovisioonipostituses on ära märgitud Ukraina enne Krimmi annekteerimist.
Olgu ajaloolise tõe huvides ära märgitud ka Ukraina pärast (kui sa tahtsid siin automaatselt lugeda “peale” ja kasutad seda ka sõnas “pealelõuna”, siis ole hea ja võta kasutusse ka sõna “allalõuna”, eks? Me ju ei diskrimineeri leksikaliselt) Krimmi annekteerimist:
Meie kõigi heameeleks hääletati võitjaks Islandi-Palestiina ühisetteaste. Jah, tegelikult mitte, aga praeguseks on mul meeles ainult see Avengerite esitus ülemisel pildil ja Palestiina sallidega islandlased. Kes võitis? Mis lauluga? Kes üldse pärast Padar-Bentonit võitnud on? Enne oli see Pikemalt mõtlemata ei tule teisi meelde ja ma ei hakka ju Eurovisiooni pärast mõtlema, kui mul on viimased aastad õnnestunud rohkem või vähem edukalt seda tegevust vältida.
*
“Troonide mängu” mage lõpp on ka lahti kirjutamata. Siin on sellest väike intro. (vaata 0.15 kuni 1.00, ausalt. Näed? Algkursus sellest, kuidas teiste tuules lennata.) No mis ma oskan lisada sellele, mida teised on kirjutanud? Seda säravat lõpplahendust ei tulnud, jauratakse siiamaani, kes tegi mida valesti ja halvasti ja kes oleks pidanud kuningaks kroonitama. Igaühel olid oma soovid, keda pukis näha, asjaosalistest endist pidasid kõik ja peavad vist siiani. Ei ole lahendust veel näha.
*
“Troonide mängu” mage lõpp on ka lahti kirjutamata. Siin ja siin ja siin on need tekstid, millega sissejuhatus teha viimasele osale, siin ja siin ja siin arukamad kokkuvõtted, kui mul pakkuda. Aga mage ta ju oli. Ühekülgne ja õhuke. Ühesõnaga täiesti sobiv, sest this is the way the world ends - not with a bang but a whimper. Visises tühjaks nagu õhupall. Aga õnneks me elame tänapäevas ja miski, mis seda jura veidigi heastab, on meemid. (Ja samas õigustab ka blogide lugemisele raisatud aega, kui keegi on nii kenasti pärlid sigade jaoks kokku kogunud.)
*
Vahepealsed võlad iseenda ees on seega likvideeritud. Jätkame tavapärase saatekavaga! Et maailm ja mõndagi banaalset mõttekäiku, mis seal sees on.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar