Kirjutamine hõbe, vaikimine kuld: Kummitab

Mõni raamat on igav ja unustatav. Mõni haarab kohe alguses endasse ja kui otsa saab, on nagu maailmalõpp. Ja siis on veel sellised kavalad. Lugedes ei anna väga suurt elamust, aga see õhustik, mis ta tekitab, see jääb veel pikalt sinusse. Või siis, kui kõik tükid lõpuks oma kohale klõpsatavad, siis on selline.... õige tunne. Või mis tabavad seda täpselt õiget vale akordi. Sellised kavalad, mis jäävad kummitama.

Esimene kummitus on Helen Granti “Ghost”.

See on selline veidi Rieli “Vaiguse” atmosfääriga, kõhe, lootustandev ja siis jälle kõhe. Just see teeb selle kõhedaks, et see on kõik võimalik. Kõik ei ela linnas või külas naabrite silma all, ja keegi ei tea... igatahes, mulje on sügav.

Teine kummitus on Jason Arnoppi “Ghoster”.

See on teistmoodi ghost’imise lugu, selle sõna kaasaegsemas tähenduses. Aga samas ka ekraanisõltuvusest ja veidi fantaasiat ka. Kõige lihtsama definitsiooni järgi (Angela Carter ehk on selle nii sõnastanud, tundub mulle?) on fantaasia ja ulme see, kui tavalised inimesed on erakordses või enneolematus maailmas, ja maagiline realism see, kui erakordsed või enneolematud (a la tiibadega lendnaised või...) harilikus maailmas. Või ka: kui üleloomulikke lugusid räägitakse nii, nagu need oleksid igapäevased. See kummituslugu tundub mulle sinna viimasesse kategooriasse kuuluvat; näpuotsaga maagiat ja surakas realismi. Siiamaani mõtlen sellele, kuigi lugesin eelmise aasta ühe esimese raamatuna.

Need on kaks 53st. Aastaeesmärgiks seadsin 52, ehk raamat nädalas aastaks 2020. Suur oli mu üllatus, kui kalendri lõpu lähenedes selgus, et too aasta oli hoopis 53 nädalat (mis siis, et viimane poolik ja 2021. aasta esimene nädal on kalendri järgi hoopis eelmise aasta 53. )

53. Goodreads ütleb, et 13881 lk. Enamik neist aasta esimeses pooles, enne kui lugemissoolikas otsad andis (või täis sai), aga lisasin ka lapsisikutele unejutuks loetu, paar poolelijäänud ja paar, mis siiani pooleli on. Lihtsalt et oleks üks paganama aasta, kus eesmärk saaks täidetud. Sel aastal loen alustuseks need läbi, mis eelmisest aastast ripakil ja lugemisväärilised. Hispaania keeles peaksin ka lugema oluliselt rohkem. Riiulis seistes need mu sõnavara ei laienda. Kahjuks.

Helen Granti leidsin kunagi tänu sellele, et ta kunagi mu uues kodulinnas elanud oli ja sellest “Silent Saturday” nimelise raamatu kirjutas. Hea raamat oli, abikaan kogemata kohalikust raamatukogust leidis. Vist sektsioonist “Meie linnake kirjanduses”. Väga äge raamat oli, pigem noortekas, aga head süžeeliinod ja huvitav keskne idee. Tahaks, et keegi ka minu juurde sisse murraks, kui ma puhkusel olen, ja toad ära koristaks või raamaturiiulid korda seaks või kapid ära KonMariks ja siis enda järel kenasti tuled kustu ja uksed lukku paneks. Ilma mõrvadeta, muidugi. Ja sealt raamatust sain teada ka kohalikku folkloori, et miks vaikne laupäev on vaikne ja kuidas see on seotud nende šokolaadimunadega, mille lihavõttejänes ülestõusmispüha(päeva) hommikuks aeda peidab. Kes oskab guugeldamata vastata, see saab ... võitja au. Ma oleks peaaegu kohvi pakkunud võitjale, aga esteks on meil siin kohvilad kinni ja kodude külastamine piiratud ja teiseks olen ma omadega nii suures augus jälle, et -iaater kahekordistas doosi ja tahab jälle haiguslehele saata. Põle suurem asi inimene.