Häh, raha...

See sulab nagu vaha, teatavasti.

ABBA laulis ka “Money, money, money”, mis, muuseas, ka eestikeeles “Mamma Mia” lavastuses jäi money’ks. Ometi on mul kuskilt meelde jäänud, et sellest laulust ON ka täielikult eestindatud versioon. Kes aitab? 

Ja muidugi nukitsametsa rahalaul. 

Nii et raha. 

Üksvahe tehti nalja:

Ja muidugi see klassikaline nali laste ja raha teemal, allikas teadmata, et kui sa tahad, et sul oleks vaba aega ja vaba raha, siis ei tasu lapsi saada. Ja kui tahad lapsi, siis lepi sellega, et vähemalt ühte neist, aga tõenäoliselt kumbagi sa umbes 15-20 aastat ei näe.

Ühesõnaga, mis ma tahtsin öelda, on see, et eile ma ostsin omale kuuse. Jah, ma tean küll, et jõuludest on kohe-kohe kuu aega möödas ja jõulukuused juba kolmekuningapäeval välja viidi (või siinkandis siis, kui prügifirma kuusekogumishommik on). 

*

Millalgi jaanuaris ma olin kirjutanud nii.

Nüüd olen kuusele lisaks ostnud veel ühe kuldviljakpalmi, sest et see on puudu kodust. Eelmise kinkis ema soolaleivaks. Välja läks. Siin läheb kõik välja, sest hallitus on kerge tekkima. Eriti kui taimeke ülekastmise ohver on. Nagu ikka.

Rahaga on ka hästi, mitu kokkuhoiunippi olen vahepeal juurde saanud. Palju pole kogunenud, aga abiks ikka, kui kunagi puhver on.

Ma tean küll, kuhu ma selle jaanuarikuise jutuga välja jõuda tahtsin, aga ju see kirjutis selle taha toppama jäigi, et... pole vaja blogis oma kolme rubla lehvitada. Parem maha matta, äkki kasvab rahapuu.

Või kuusk.

Või areca.

You see where I’m going with this.

Lilled ja lõngad on see, mida peab olema. 

Mõistust võiks ka olla, a mis sa hädaga teed.

*

Nädal aega oli lumi maas ja miinus õues. Tassisin kähku küla pealt teise ringi uisud koju ja külmetasin ventilatsioonitorudest, koormakattest ja kastmisveest miniuisuväljaku kokku. Ise ka ei usu, et asja sai. Oleks veel parema asja saanud, aga koeranahk armastas seda jääd murdmas käia. Kõigil oli lõbus.

Muidu on täitsa kevade. Linnulaul ja kevadelõhn ja soojapoolne päike.

Urr oli Tovel see depressiooni metafoor, eks? Parem hilja kui mitte kunagi aru saada sellest. Kuigi, kuigi. Kui ise pole kogenud, siis ei pruugi aru saada sellest. Nii et sel juhul oleks parem hoopis mitte kunagi kui hilja või leida.

Raamatutest on pooleli natsi-Prantsusmaa “The Book of Lost Names” ja endiselt pooleli “Ärevil inimesed”. Ju ma ei taha, et see viimane otsa saab. Oskab keegi soovitada, mida ravumiks peale lugeda, kui “Inimesed” otsas? Kas Sally Rooney “Tavalised inimesed” sobiks? Või kohe üldse mitte selle otsa? Halp.