Vahepeal tuleb natuke õnnetu ja hale peale, kui haigena siruli oled, aga kodus on alaealised, kes vajavad tähelepanu, toitmist ja kasimist, ja tegemised, mis vajavad läbi mõtlemist ja tegelemist, ja nii edasi ja nii tagasi. Aga õnneks siis kohe meenub, et viimased kooseluaastad hoidsin ka samamoodi siruli haige olles siiski ainuisikuliselt kodust ökosüsteemi üleval. Ja et nüüd on vaimselt hoopis lihtsam ja kodu püsib ka paremini korras. Selgub, et ainult lastega koos ei peagi seda nii palju kraamima, ka haigena siruli olles. Muudkui ela ja imesta.
Vahepeal meenub, kui äge oli ikka tiinekas olla - lähed oma tuppa, paned ukse kinni, keegi ei tule segama. Loed köögis teetassi kõrvale raamatut - keegi ei tule segama, koer ainult võib-olla keerab laua alla jalasoojendajaks magama. Jääd diivani peale magama, keegi ei tule segama, heal juhul ainult koer poeb kaissu. Nostalgia roosad prillid, muidugi.
Ühesõnaga, mis ma tahan öelda on see, et tuleb rohkem rattaga sõita, siis saab aju piisavalt puhast verd ja õhku ja tegevust, et ei raiska väärt ressursse niisama õnnetutunde tagaajamisele. Viimase kahe päevaga on linnavahel paarutades 54,46 km kokku tulnud. Kohe inimese tunne on peal. Hakka või uskuma seda juttu terve keha ja terve vaimu kohta.
