Ma ei saa aru. Kõigepealt n-ö valged valed. Nagu need oleks … mittevaled. Ja varjamine. Mitte kogu loo või tõe rääkimine. Milleks? Milleks sa teed sedasi endale või teistele? Sest siis on pärast mingi vale, millega sa seda valget lapid. Või midagi, mis on sellega seotud, mille kohta valetad. Ja nii edasi ja nii edasi veereb see lumepall, kuni ongi suured valed ja kogu su elu on üks vale ja varjamine.
Nagunii pooled neist pisikestest on täiesti läbinähtavad ja pole mingit põhjust, miks peaks valetama mingi mõttetu pisiasja kohta. (Vt ka gaslighting’u esimesed sammud, aga see on teine teema.)
Ja siis inimesed mõtlevad, et miks kõik alati pekki läheb.
Missa valetad? Miks sa ei võinud öelda, kuidas asi oli?!
Aga ei, mina pean ikka lugema ja lugema, kuidas pisiasjad, väikesed valed, viivad paratamatu kaose ja õnnetu lõpplahenduseni. Sest inimesed on “inimesed” ja Fredrik Backman on see sitapea, kes tunneb inimhinge ja on selle kõik usutavalt kirja pannud.
Parem oleks, et see ei lõpe nii, nagu ta tahab, et ma arvaksin, et see lõpeb. Sest siis ma viskan raamatu vastu seina ja olen oma telefonist ilma, sest “Winners” ehk Karulinna kolmas osa on mul e-raamatuna (ingl k), mitte eestikeelse paberraamatuna nagu esimesed kaks osa.
Siis olen telefonist ilma ja millega ma siis oma lastest pilti teen?! Seda sa tahad, jah, Fredrik, et nad arvaks, et ma ei armasta neid, sest ma pole nende lapsepõlve igast hetkest 34 pilti teinud nagu teised emad?!
Hull mees.
Aga loen ikka, sest käest ära panna ka ei saa. Nagu rongiõnnetus - hirmus vaatepilt, aga pilku pöörata ei suuda.
Koristada oleks ka vaja.
Ei saa raamatut käest panna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar