Või mis kukesammul…

… ülehomme ärgates on juba hulka valgem!

Sest kodus ei kõigu talvine ja suvine päevapikkus nii muinasjutuliselt kui lapsepõlve võlumaal (ehk et Eestis.) Talvel on küll pimedam ja suvel päevad pikemad, aga … võrreldamatu.

Hakkab kukesammul valgemaks minema

Jōulud olid muinasjutulised.

Lumi oli kohev, randa jalutama minnes oli patsahkam luiki rannavees, lapsed kaklesid omavahel minimaalselt ja ainult ühe korra ähvardati mulle politsei kutsuda, see-eest aga vahetult enne jōululaupäeva ōhtusööki ja laste ees. Pere on parim!

Palusin juba -oloogilt kojujōudmise järgsel hommikul tunnike minu jaoks kōrvale panna.

Lastel oleks ilmselt ka vaja kuidagi seda koos asjatundjaga seedida. Kõigil, mitte ainult isiklikel, aga … nõuga ei ulatu ja jõuga ei saa.

Katus ikka pea kohal (mitte päris see, mis plaanis oli), toit laual (ka mitte algne plaan), lapsed (välisel vaatlusel) terved, tänan küsimast.

Vara

Uni läks tund enne äratuskella. On see reisiärevus või märk millestki suuremast, ei tea. 

Pea kümme aastat pole juhtunud, et uni ära läheks. Ei, mitte ainult hommikul, üldse. Isegi siis, kui tookord puhanuna ärkasin, oli kella peale.

Küll ta tagasi tuleb, kui aeg lapsi kooli viia või lennukile minna.

Aknast alla tänavale vaadates tundus hetkeks, et lumi on maas.

Aga ei, suurlinna valgusreostus siiski. 

Kui eriti hästi läheb, näeb õhtuks lume ära! Hoidke oma vihmapilvede lukud kinni, eks?

Hispaanlased ütlevad nii varase kella kohta, et sel kellaajal pole veel isegi tänavaid veel välja pandud.

Ma ei tea, mis kandi omad.

Hispaania on suur ja lai, vaevalt et neil igal pool samad ütlemised on. 

Näed, isegi oma blogipostituses hedge’in. Ise on täiskasvanud inimene, ise kirjutab ja oma kõrvaga on hispaanlase suust kuulnud, aga ikka muudkui. Ärge õpetage oma tütreid omaenda arvamusi pisendama. Las tuleva põlve naistel olla ka see keskpärase mehe enesekindlus.

Vaimusilm

Kas te teadsite, et ei pea hirmutama naabreid ja sõpru, kui tahad täiest kõrist karjuda, aga samas ei pea seda ka sees kinni hoidma, kuni see internal screaming on kõik, mis sa oma mõtteis kuuled?

Et ongi kohe päris selline soovitus, et kujutle end vaimusilmas näiteks kuhugi kuuvalgele kaljunukile või päikse kätte männimetsahõngulise mere äärde või kuhu tahes, ja siis see sina, kes seal seisab, see saab täiest kõrist karjuda, kuni jaksab.

Nutmisega sama.

Noh, et kui kellelgi võiks seda taktikat nüüd pühade aegu tarvis olla, siis võtke heaks. Tasuta teraapia.

Meil käivad päkapikud

Jep. Käivad.

Aknalaual on isegi päris sussid! Sünnipäevadeks saime. Varasemalt on lapsed ikka kohaliku kombe ja kodus paljajalu käijate lastena tosse kasutanud. Nüüd oleme tsiviliseeritud. On küll mugavam. Õige suss peab olema lihtsalt. Soem. Aga mitte liiga soe. Pehmem. Legode vastu muudmoodi ei saa. 

Ja mis meie perele kõige enam istub - shiny! Aga stiilselt. Isiklike jalgade otsas käivad valged. Ma tean, ma ka poleks uskunud. Aga näe, nagu rusikas silmaauku.

Ja siis käivad meil veel piilumas Spiekpietje’d ja Spiekgrietje’d, et misukesi koerusi, kaslusi ja tublidusi lapsed teevad. Sest et me siin vaikselt sulandume kultuuriruumi ja kui Sinterklaas (kes on sama palju “jõuluvana” nagu kolm kuningat (kolm astronoomi, aga noh, poteito, potaato)) on oma aurulaevaga Hispaaniast kohale jõudnud, siis. Siis on nii.

Ja siis käivad meil veel Elf’id-On-The-Shelf’id, sest tädi ja nõod elasid kakspoolaastat Ameerikas.

Jah, osa pilte on tumedamad, osad erksamad. See on see, kui sa ei oska Androidi kasutada ja pead leppima näritud õuna pildikvaliteediga.

Tänavu ei ole poe-advendi-kalendreid (siinmajas, teises majas olla küll). Sest et advendiaja ja jõuluootuse 24 aknakesest saaks ainult 10 õigel päeval lahti koukida ja mis mõte sel siis enam on, kui iga päev mitu tükki saab. Tegime hoopis ise vetsupaberirullidest, pakkimispaberist, kommidest ja vidinatest advendikalendrikuuse! 24 rulli, kummalegi 12 aknakest, millest viimased 3 avatakse eestisselennupäeva hommikul, aga kolmest kaks on topeltpakitud ja lahti tohib teha viimased kaks alles siis, kui lennukis turvavöö märgutuli kustub. Advendikalender ja lennukitegevus koos, ise ka ei suuda ära uskuda, kui kaval ma vahel olen.

Fljessuu raadiilass joolotška…

Aga kõige rohkem rahul olen ma ikkagi meie jõuluteemaliste õhtujuttude advendikalendriga!

Et selline asi olemas on, sain ma teada, kui suurem laps juhtus sündima Mutukamoosi pisemaga samas kuus, ja FB vastavad grupid, eks. Jep, siis kui Eveli oma tarkusi jagas, ammu aega tagasi, sain teada. Ja nüüd, kõva kaheksa (no nii umbes) aastat hiljem jõudsin lõpuks teostuseni ka!

Mulle meeldib, lastele meeldib, raha kulus selleks rõõmuks mi-ni-maalselt, mis meeldib kõige enam mu uuele sissetulekule (mis on liikunud (samadel -oloogilistel põhjustel) kaalunumbrile vastupidises suunas. Ehk et pöördvõrdeline, aga see tõusev on õnneks lineaarne, samas kui too langev eksponentsiaalne.)

Katus pea kohal, toit laual, lapsed (välisel vaatlusel) terved, tänan küsimast.

Jõuluootus - on.

Lootus lund näha - ei ole. (On ikka - äkki saate nii teha, et see jõululaupäevani püsiks, palun?)

Lumi tuli maha ja valgeks läks maa…

… ja nii kui maha puutus, hakkas suuulaaamaaaa!

Oldagu lahked, teie lumi ja meie lumi:

Pool meetrit ja pool millimeetrit. 

Aga mu lapsed jõudsid lumesõja maha pidada ja -oloog ehitada minilumememme.

Ja teate, mis?

See tuli tal nii nunnu välja, et ta ei raatsinud sel sulada lasta ja tõi uue sõbra tuppa sügavkülma. Mõni inimene kohe oskab elada.

Kummitusmaja

[Pätsasin kõik sõbranna tumblrist, mitmest postist kokku, sest ta lihtsalt on nii hirmus äge. Tema omakorda jagas edasi muudest tumblritest.]

Day 24093
This is my house.
I won’t allow anyone to harm it.
There should have been no more intruders after the last one.
I do not want these people here. They will leave-

Day 24095
They are siblings. They are loud. 
Always singing and talking and stomping. As if they must be louder than anything else.

Day 24106
There are bolts on the door now. Bolts and hideous, gaudy new locks.
How dare they-

Night 24112
I was going to fill the night with terrors. But he woke up screaming before I began. She came running from the other room. They sleep right across the hall from each other, with the doors on a crack. 
…they are young, are they not, to be living on their own. Was I ever so young?

Day 24114 
She has fixed the squeak in the door at the top of the stairs. 
It never squeaked when I still lived.

Day 24121 
The noise of the doorbell scares them. But they get so many deliveries.
It is a good bell. It has worked all these years-
I can see one of the men coming now with his packages, trudging up to the door.
…perhaps if I knock before he is here, they will come and look before he can sound the bell.

Day 24129
He is planting flowers in boxes on my windowsills.
I always wished I could have some flowers.

Night 24137
She is afraid of the dark. I could see it in her eyes when she got out of bed.
…I lit the lamps for her.

Day 24142
They have moved the couch to the sun spot a little to the right of the window.
That is where I used to have my armchair.
It is the only sensible place for it.

Day 24163
Sometimes the noises of the world are suddenly too much for him. He winces and tries not to sway his head.
This is my house. 
…I can keep it calm and quiet for a while.

Day 24178
She just got a phone call and now they are both laughing.
Laughter is a good sound, isn’t it.
They said this house has been good luck…

Night 24205
They are singing in our kitchen.
He found my cookbook in the gap at the back of the kitchen cabinet and now they are trying to cook.
They wanted to start with the soufflé. They don’t even know how to make béchamel!
I turned the page to the casserole instead.

Day 24236
This is my house.
These are my boarders.
I won’t allow anyone to harm them.

(Luuletusekrediit: laurasimonsdaughter tumblrist)